Tooted

Teos 1967. aasta romaanivõistluselt. Mäemõisa (1944) Mets (1948) Aeg (1950)

Romaani tegevusaeg ulatub augustist oktoobrini ab urbe condita 1116, meie ajaarvamise järgi aastal 363.

Luubi all on nn. Kadunud sugupõlve saatus ja inimsuhted, sõprus, armastus. Aasta 1928. Suure Saksa linna serval teenivad kolm noormeest kasinat ja riskantset elatist. Kõikjal lokkab rahutus, vaesus ja vägivald. Neile kolmele on sõprus ainus pelgupaik ümbritsevas kaoses. Siis aga armub noorim neist ja toob seltskonda noore naise, kellest saab sõpruskonna liige, ning nende sõprus pannakse proovile viisil, mida nad ei osanud ette näha.

Käesolev romaan (ilmus 1951) kuulub kirjaniku nn. keskmise perioodi teoste hulka ja kujutab inimest, kes muutub fataalse lapsepõlve ajel võõraks iseendale ja kogu maailmale ning kelle püüd taastada oma identiteeti läbi kokkuleppe totalitaarse režiimiga kui arvatava enamuse tahtega viib tema enda ja perekonna hukkumiseni. Romaani järgi on vändatud samanimeline film (rež. B. Bertolucci).

Käesolevasse kogumikku on kirjanik talletanud mälestusi meremehe-teest. Need mälestused on tõsielulised, tihti täpsete nimedegagi, ja neid on heietatud peamiselt Tallinna Merekaubasadama pisikeses lootsitoas.

"Telefon helises. Küll helises ikka kiledalt, kurivaim ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust. Ei jätnud järele, no mitte ei jätnud...Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse - seitse nädalat seal, see pole naljaasi, pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka. Võib-olla valeühendus?..."

75 aastat viljakat elu, 50 aastat pingerikast tööd eesti kutseliste teatrite laval, siin on millest jutustada. Lugeja silmade eest liiguvad mööda sooja südamega nähtud-kirjeldatud lapsepõlv ja kooliaastad, nooruki esimesed unistused ja okkalised katsed näitlejateel, hiljem aga aastakümme aastakümne järel tihedat tööd kultuuritemplites, nagu seda on suuremad kunstiteatrid.
Vanemuine, Draamateater, Estonia, Draamastuudio, Endla jm. on kultuurikolded, mille iga hooaeg tähistab olulist lõiku meie üldisest kultuuriloost, rääkimata tervetest perioodidest nende ürituste ja kordaminekutega. Autori isiklike mälestuste varal ja veenva sule all saavad need sündmused uuesti elavaks ning võimaldavad vanemal lugejal kõike uuesti elavaks ning võimaldavad vanemal lugejal kõike uuesti läbi elada. Aga nooremale põlvele tõusevad siin elavatena silmade ette need kümned inimesed, kes oma elu pühendasid teatrikunstile ja kellest paljud on juba ammu meie seast lahkunud, rääkimata sellest, et kaasatöötanud näitleja elavad mälestused saavad dokumentide kõrval ka asendamatuks materjaliks teatriajaloo koostamisel.
Kõnealuse teose autori sügav huumorimeel ja keerukas teatritegevuses nii sageli esinevad viperused pakuvad lugejale ka rohkesti lõbusaid hetki ning head meelelahutust.