Tooted

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsete filmide vahele. Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek, ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv.

Ervin Õunapuu jaoks on maailm hargnevate teede aed, kus tema lennukas sulg ei tunne mingeid piire. Ka tema uusimas raamatus rännatakse vabalt ajas ja ruumis. Ja ehkki kirjanik paigutab oma fantaasiad konkreetsetesse kohtadesse (Tallinna Lennujaam, Pühavaimu kirik, Lääne-Eesti ja saared, Frankfurt, Rooma), ja ehkki lõpuks saabub üpris ratsionaalne seletus kõigele, mis peitub raamatu müstiliste ning suurejooneliste religioossete projektide taga siin meie Maarjamaal, jääb mõistatusi püsima ja küsimusi õhku. Miski pole täiesti kindel või lõplik, ei usk ega surm, sest Ervin Õunapuu usub õigupoolest ainult sõnasse. Ja sõna valdab ta kindlalt.