Tooted
Värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt
Dr. Bertrami, kodanikunimega Georg Julius von Schultzi „Balti visandid“ on muhemõnusas stiilis kirja pandud lood lapsepõlve- ja noorusaastatest, värvikad pildid 19. sajandi algupoole Eesti- ja Liivimaa elust. Esmapilgul lihtsatest asjadest on kirjutatud klassikalise hariduse saanud inimese sulega: kes veel oskaks võrrelda Torma kirikumõisa peretoas vaimude keskel istuvat praostiprouat Penelopega Ithakal või Tallinna Toomkooli koerust tegevaid koolipoisse Korahi jõuguga. Või siis pidada Schilleri luuletuste põhjal lorilaule sepitsevaid Tartu tudengeid soolaks supis, piprateradeks potis, mõistlikus koguses mõnusaks, suurel hulgal ohtlikuks. Autor nimetab oma lugusid õigusega visanditeks – need ongi kunstniku vabakäelised joonised, ainult et teksti kujul.
See on lugu tüdrukust, kelle emakeel oli saksa keel, kuid kelle kodulinn oli Tallinn ja kodumaa Eesti. 1876. aastal sündinud Daisy Wrangell, ühe Eestimaa kuulsaima aadlisuguvõsa järeltulija, kes õppis Tallinnas Elise von der Howeni tütarlastekoolis ja veetis koolivaheaegu vanaisa juures Vodjal, Rannamõisas ja Naissaarel, pääses Saksamaale Tübingeni ülikooli õppima 1904. aastal. Professoritiitli pälvis Margarethe von Wrangell 1. jaanuaril 1923 – esimese naisena Saksamaa ajaloos. See tähendab, et tegemist on ühtlasi esimese Eestimaa pinnalt võrsunud naisprofessoriga. 1935. aastal ilmunud teose on päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal koostanud Daisy abikaasa vürst Vladimir Andronikov.
See on raamat Tartu vaimust ja võimust.
Rait Toompere autobiograafiliste sugemetega romaani „Kunstimaja“ tegevus viib meid okupatsiooniaja lõpu kunstielu ning tärkava rahvavõimu telgitagustesse. Raamatus põimuvad seikluslik süžee ning minategelase täiuseotsingud.
Raamatu minategelane Raul käib oma Arkaadia teed Kunstimajas, mis pakub varju ka nõukogude võimu poolt peale teist maailmasõda purustatud Pallase koolkonna viimastele esindajatele. Kunstimaja näib otsekui oaas, mis kaitseb selle liikmeid troostitu ja ahistava tegelikkuse eest.
Võtnud vastu huvipakkuva uurimistöö, avastab Raul, et näiliselt turvalise Kunstimaja kulisside taga käib halastamatu ideoloogiline ja võimuvõitlus, mille keskele ta pahaaimamatult satub, sest KGB kahtlustab, et Raul võib paljastada salajase agentuuri kunstnike organisatsioonis. Käivitub sündmuste ahel, kus panused on kõrged ning tegelik vaenlane õel, halastamatu ja varjatud. KGB käsitleb kultuuri kui ideoloogilise võitluse eesliini ja kaitseb omasid kõigi vahenditega.
Romaanis on mitmeid ootamatuid süžeepöördeid ja panoraamseid ajastusissevaateid kultuuriteemadel. Elame kaasa viimaste pallaslaste lootustele ja esteetikapüüdlustele, saame teada nii mõndagi kunstnike elu köögipoolest.
Sündmuste krooniks tehakse Raulile ettepanek asuda tööle Tartu linnavalitsusse. Minategelane võtab väljakutse vastu ning satub rinnutsi elu proosalise poolega: talongimajandus, Interrinne, eraomandi ja allilma teke.
Saabub aasta 1991. Tundub, et Eesti tüürib veretu võitluse ja laulva revolutsiooni turjal vabaduse poole, kuid siis algab tagurlik augustiputš. Nüüd tuleb relvitutel inimestel seista vastu Nõukogude Liidu jõustruktuuridele ja täita isegi võimatuna näivaid ülesandeid…