Tooted

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Ilmar Jaksi maailmanägemise iseloomustamiseks sobivad ehk kõige paremini ta enese sõnad romaanist “Talu” sealse peategelase kohta: “Keelt näidata oma veendumusis enesekindlaile oli Peetri juures aastate jooksul arenenud peaaegu kireks… Kui mitte muuks, siis selleks, et mõelda ka vastaspoolele… et avardada horisonte, lasta välgatada tõel tuhandetes värvides.”

Kogumikus on lilledega seotud meeleolupildid autori lapsepõlvest ja pagulusaastatest ning erinevate eesti autorite lilledele pühendatud luuletused.

Valimik sisaldab Andres Langemetsa töid aastaist 1972-1987. Põhiosa artiklitest on kirjutatud viimasel aastakümnel. Tööd paistavad silma kõrge kirjandus- ja kirjutamiskultuuri poolest. Autori kriitilisi käsitlusi ilmestab avar vaatenurk, analüüsi selgus, väitluste ning järelduste rahulik argumenteeritus.

Romaan tegeleb psühholoogilise probleemiga, millega nii mõnelgi pagulasel on tulnud kokku puutuda. Et tegevus toimub Inglismaal, ei tähenda see, et sama olukord ei võiks esile kerkida ükskõik kus. Romaani peategelane ei ole rahul oma saatusega, mis ta tekstiilvabrikusse on suunanud. Ta tahaks edasi õppida, tahaks muuta oma saatust. Kodune miljöö viib ta vastuollu ümbritseva keskkonnaga. Ta kannatab lõhestatuse all, ta ei kuulu ühte ega teise maailma. Aga eks see ole paljude olukord võõrsil. 

Esmakordselt käsitleb seda noorema, võõrsil üleskasvanud põlvkonna esindaja, meile hästi tuntud "Lotukata" autor.

"Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees. Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees."