Tooted

Ajakirjanik Ieva Požarskaja kirjutatud Juri Nikulini elulugu taastab suurepärase kunstniku elu tema mälestuste, intervjuude, sugulaste ja sõprade mälestuste põhjal.

Raamat sisaldab seeriaväljaande "Koapp! Koapp! Koapp!" 1. köite ning valitud peatükke 2., 3. ja 4. köitest. Algupärandite aluseks on juba 1965. aastast peale eetris kõlanud kuuldemänguvormiline populaarteaduslik sari, mis tutvustab noortele ja ka täiskasvanud kuulajatele imetabast eluslooduses, uusimaid saavutusi bioonikas, eksperimentaalbioloogias ja etoloogias.

Teose originaalpealkiri "Vlasti-Modrasti" kujutab endast teravmeelset, kuid tõlkimatut sõnamängu. Vene keeles on olnud ammust aega käibel sõnaühend strasti-mordasti, mis praegusel juhul tähendab kohutavat kirge millegi vastu. Autori moodustatud sama tüüpi sõnaühend vlasti-mordasti annab mõista, et tema raamatu aineks on oma vägevusest joobunud võimukandjad. Ning see aine avanebki mitmesuguste naljakate ja traagiliste lugude, anekdootide ja anekdootlike sündmuste kaudu. Kogu see kirev materjal on esitatud iroonilises võtmes ning kronoloogilises järjestuses vastavalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja nõukogudejärgsele ajaloole. Raamat algab Nikolai II ja tema lähikondsetega. On lõigud Kerenskist, Leninist, Stalinist, Malenkovist, Hruštšovist, Brežnevist, Andropovist, Gorbatšovist, Jeltsinist ning tema ümber kujunenud poliitikategelastest. Raamat lõpeb Putiniga ning teravmeelsete mõtisklustega Venemaa poliitilise tuleviku üle. Kahtlemata pakub raamat huvi ka eesti lugejale. Kuulus ju Eestigi sellesse poliitilisse moodustisse, millest raamat räägib, ning Venemaa jääb meie vältimatuks naabriks ka pärast seda, kui Eesti on saavutanud iseseisvuse.

Leonid Mletšinit (sünd. 1957) tunneb eesti lugeja kui kirjastuses Varrak ilmunud raamatute "KGB", "Välisministrid", "Brežnev" ja "Andropov" autorit. 2013. aastal Tartus Prima Vista festivalil vastas Mletšin küsimusele, millist oma raamatut ta soovitaks järgmisena tõlkida: "See võiks olla "Lenin. Venemaa võrgutamine", mis ilmus 2011. aastal. Seda kirjutama hakates avastasin teatud üllatusena, et raamatuid Leninist on küll palju, aga korralikku käsitlust Vene autoritelt ei olegi. Leninist kirjutades on keskendutud tema tegevusele revolutsionäärina, teda on nähtud partei vaatevinklist. Kellelgi aga pole olnud eesmärki näidata, kui sügavalt Lenini ning tema lähikondsete ideede ja tegude mõjul inimene ja ühiskond tegelikult muutusid." Mletšini "Leninis" näeme Leninit ennast suhteliselt vähe. Pildi juhist loob "õukond" – Lenini võitluskaaslased ja kaasajooksikud.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: "Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama." Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel "tankist", "jalaväelane" ja "automaatur" polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.