Tooted

Adrian Albert Mole laseb jälle päeviku kaudu kiigata oma liigutavalt jaburasse ellu. Ta on lõpuks ometi vähemalt füüsiliselt täiskasvanuks saanud, kuid tema kirjutatud päevaraamatu lehekülgedelt vaatab endiselt vastu juba ammu tuttav poisike. Olles viimaks hüvasti jätnud jumaldatud Pandoraga, otsib ta nüüd lohutust Bianca käte vahel ning loodab nõudepesijana töötades ja oma eepilisele romaanile punkti panna püüdes, et au ja kuulsus ei lase end enam kaua oodata.

Kõik vana, halb ja raske on möödas, ees ootab ainult hea – nii mõtleb Frankie Grant, Ohiost pärit tüdruk, kes on tulnud uue aasta esimesel päeval oma unistuste linna New Yorki «Waldorf-Astoria» hotelli vestibüüli vaatama. Kahekümne ühe aastane Frankie on hiljuti kaotanud vanemad ja noorema venna ning arvab, et rohkem tal enam kaotada ei ole. Sattunud peaaegu tänavalt lõbutüdrukuid korjavasse politseiautosse, kohtub Frankie ühe New Yorki tippajalehe reportei Henry J. MacIveriga. Ühest segasest kriminaalasjast raamatut kirjutav Mac ei rõõmusta sugugi selle üle, et ta on sunnitud andma öömaja üksi linna peale jäänud tüdrukule. Tal on niigi piisavalt tegemist oma lagunemise äärel perekonnaeluga ja ootamatu pöörde võtva tööga, kuid samal ajal paelub teda Frankie siirus, rikkumatus ja sirgjoonelisus. Vähehaaval avastavad nad teineteise maailma ning mõistavad, et see juhuslik kohtumine on nende mõlema elu jäädavalt muutnud…

Vahetult enne suurettevõtte raamatukoguhoidja ametikohalt pensionile jäämist abiellub 62-aatane aastane härra Stone lesknaise Margaret Springer, et vältida üksindust ja vananemist.

2001. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi nimi ei tulnud maailmale üllatusena - Inglismaal elav India päritolu prosaist V. S. Naipaul on koos Jaan Krossiga figureerinud võimalike nobelistide nimekirjas juba aastaid. 69-aastane Trinidadis sündinud Naipaul, kelle kodanikunimi on Vidiadhar Surajprasad Naipaul, on oma teostes kujutanud postkoloniaalsete riikide vastuolusid ning analüüsinud kultuurilisel ja usulisel pinnal tekkinud konflikte.

Ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, kui kaua juba olid nad mind hoidnud väikeses ruudukujulises keldrikorruse ruumis. Selle massiivsetest betoonplokkidest seintes polnud ühtegi akent. Ka metallukses ei olnud mingit ava. Ja kui uks hetkeks avati, oli näha ainult koridori kunstlikku valgust. Toa ainus valgusallikas oli suunatav lamp tühjal laual. Lamp oli seatud nõnda, et alasti pirni ere valgus mulle otse näkku paistis.