Tooted

Värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt

Dr. Bertrami, kodanikunimega Georg Julius von Schultzi „Balti visandid“ on muhemõnusas stiilis kirja pandud lood lapsepõlve- ja noorusaastatest, värvikad pildid 19. sajandi algupoole Eesti- ja Liivimaa elust. Esmapilgul lihtsatest asjadest on kirjutatud klassikalise hariduse saanud inimese sulega: kes veel oskaks võrrelda Torma kirikumõisa peretoas vaimude keskel istuvat praostiprouat Penelopega Ithakal või Tallinna Toomkooli koerust tegevaid koolipoisse Korahi jõuguga. Või siis pidada Schilleri luuletuste põhjal lorilaule sepitsevaid Tartu tudengeid soolaks supis, piprateradeks potis, mõistlikus koguses mõnusaks, suurel hulgal ohtlikuks. Autor nimetab oma lugusid õigusega visanditeks – need ongi kunstniku vabakäelised joonised, ainult et teksti kujul.

See on lugu tüdrukust, kelle emakeel oli saksa keel, kuid kelle kodulinn oli Tallinn ja kodumaa Eesti. 1876. aastal sündinud Daisy Wrangell, ühe Eestimaa kuulsaima aadlisuguvõsa järeltulija, kes õppis Tallinnas Elise von der Howeni tütarlastekoolis ja veetis koolivaheaegu vanaisa juures Vodjal, Rannamõisas ja Naissaarel, pääses Saksamaale Tübingeni ülikooli õppima 1904. aastal. Professoritiitli pälvis Margarethe von Wrangell 1. jaanuaril 1923 – esimese naisena Saksamaa ajaloos. See tähendab, et tegemist on ühtlasi esimese Eestimaa pinnalt võrsunud naisprofessoriga. 1935. aastal ilmunud teose on päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal koostanud Daisy abikaasa vürst Vladimir Andronikov.