Tooted

Siis tuli läbi Kirsipuu tee poolse värava nähtavale veel üks vari, ning koos selle tekitajaga sisenes kahe väravasamba vahelt parki väike, kuid mõjus rongkäik: lapsevanker, mis oli tihedalt täis tuubitud mänguasju ja lapsi, vankri kõrval aga käisid ühel pool tüdruk, kes kandis käes korvi, ja teisel pool madruseülikonnas poiss, kes vehkis kandevõrguga. Korv ja võrk olid mõlemad kraami täis, just nagu kavatseksid nende kandjad suunduda pikale reisile. Lapsevankrit lükkas aga sirge rühiga sihvakas olevus, kellel olid säravad roosajumelised põsed, säravad sinised silmad ja pisut ülespoole vaatava otsaga nina – olevus, kes oli Pargivahile liigagi tuttav.

"Otsekui ujudes läbi õhu lähenes neile kentsakas kuju, tehes endale teed puulatvade vahel. Nüüd nägid kõik ka tema nägu, nägid lastele juba hästi tuttavaid süsimusti juukseid, helesiniseid silmi ja ülespööratud otsaga nina, mis tuletas meelde hollandi puunukku.

Kui siis lõpuks viimane nöörijupp oli end ümber pulga kerinud, tüüris kuju end pärnapuude vahelt läbi ja laskus sujuvalt muru peale. Michael oli nii ähmi täis, et pillas isegi kerimispulga maha. Ja pistis jooksu, Jane ta kannul.

"Mary Poppins! Mary Poppins!" kilkasid lapsed ja heitsid end tulijale kaela."

Kõik seiklused, millest on juttu selles raamatus, võisid aset leida millisel tahes kolmest perioodist, kui Mary Poppins viibis Bankside kodus. Pean seda aegsasti rõhutama, et mõni lugeja ei arvaks, nagu oleks tegemist Mary Poppinsi neljanda külastusega. Ta ei saa ometi muudkui tulla, et siis varsti jälle lahkuda. Pealegi tasub meeles pidada, et kolm on õnnenumber. Need lugejad, kes Mary Poppinsit juba tunnevad, on mõistagi tuttavad ka paljude teiste tegelastega, kellega nad selles raamatus kohtuvad. Kes aga ei tunne teda veel – noh, kui nad soovivad Mary Poppinsiga lähemalt tuttavaks saada, siis võivad nad temast lugeda varem ilmunud raamatutest.

Turuplatsil lebasid maas dinka mehed. Minu vanemad olid kodus, meie farmis. Olin väga hirmunud ja tahtsin olla seal, kus olid suuremad lapsed Gourionist. Neil oli kästud mul silm peal hoida. Nüüd olid nad aga hoopis eemal ja ma ei julgenud nende juurde minna. Vaatasin ringi, kas kusagilt pole äkki abi loota, kuid kõik, keda turuplatsil nägin, olid liikumatult maas lamavad mehed, nende haavadest voolas veri, millest tekkisid pisikesed lõputa jõed. Ma ei olnud seni kunagi näinud surnuid. Kui meie külas mõni vanem inimene ära suri, siis ei lubatud väikesi lapsi neid vaatama. Nüüd aga nägin ma rohkem surnuid, kui suutsin kokku lugeda, mõned neist olid ilma peata, mõnest jäi aga mulje, nagu oleks ta otsustanud ise tolmusele turuplatsile pikali heita ja uinuda. Mida ma tundsin? Jah, minu käest on sageli küsitud, mida ma sel hetkesl tundsin, ja selle peale ei oska ma vastata muud, kui et ma polnud kunagi tundnud nii suurt hirmu, peataolekut ja abitust ei enne ega pärast seda. Tahtsin näha oma ema, tahtsin näha oma isa, kes oleks tõstnud mind oma õlgadele ja kandnud sealt minema. Mul oli korraga nii palju tundeid, et ühel hetkel ei tundnud ma üldse enam midagi. Kogu mu ihu ja hing olid muutunud ühtäkki tuimaks ja mul jäi vaid oodata, millal mindki tapetakse.

Leah pani Shyka kee endale kaela ning mulle tundu, et tema kael ja õlad olid niisama kaunid nagu ta emal.
Olin juba tähele pannud esimesi märke häbelikkusest, mida toob kaasa naiseks küpsemise protsess, ja see oli minu jaoks ühekorraga liigutav ja hirmu tekitav. Palusin taevast, et Leah'l oleks õnne ja ta abielluks mehega, kes oleks hoopis teistsugune kui mina, mehega, kes oleks minust vähem kannatanud ja kelle tallis oleks vähem deemoneid, mehega, kes armastaks naerda ja ilusasti rääkida ning oskaks olla särav ja rõõmus.
"Hakkan seda kandma iga päev, kogu elu, paps," lubas Leah.
"Su ema armastas seda väga," ütlesin. "Aga nüüd on vist kõige õigem, kui me hakkame kodu poole astuma, lapsuke. Sa pead täna ju veel aitama mul abielluda."

Ühes Moskva perekonnaseisuametis tapetakse pruut. Samal päeval, vaid mõni tund hiljem, kordub sama tragöödia teises perekonnaseisuametis. Neid tapmisi uurides selgitab Kamenskaja, et mitmed abielluda kavatsenud naised said ähvarduskirju, kuid keegi neist ei pöördunud mingil põhjusel abi saamiseks miilitsasse...

Lasud kõlasid ühel ajal. Lartsev kukkus prantsatades maha, samal ajal kui Oleg vajus uksepiidale toetudes aeglaselt kössi. Natalja Jevgenjevna suutis vaevalt teadvustada seda, mis tema ümber toimub, kui kõlas uksekell…