Raamatu tegevus leiab aset Inglismaal ühes keskklassi peres, kus lapsi hakkab hoidma salapärane ja võluv Mary Poppins. Tema on see, kes oskab iga tüütu kohustuse lõbusaks mänguks muuta ja igast päevast põneva seikluse teha. Mary Poppinsil on haruldane võime imesid välja kutsuda ja teisi inimesi neisse uskuma panna. Tema teab, et "igaühel on o m a Muinasmaa". Tuleb vaid sellesse maailma uskuda, siis võib igas asjas midagi erilist ja muinasjutulist näha. Käesolevasse raamatusse on koondatud kolm juttu kuulsast lapsehoidjast Mary Poppinsist: lisaks nimijutustusele (1937) veel "Mary Poppins tuleb tagasi" (1968) ja "Mary Poppins avab ukse" (1967).

Kõik seiklused, millest on juttu selles raamatus, võisid aset leida millisel tahes kolmest perioodist, kui Mary Poppins viibis Bankside kodus. Pean seda aegsasti rõhutama, et mõni lugeja ei arvaks, nagu oleks tegemist Mary Poppinsi neljanda külastusega. Ta ei saa ometi muudkui tulla, et siis varsti jälle lahkuda. Pealegi tasub meeles pidada, et kolm on õnnenumber. Need lugejad, kes Mary Poppinsit juba tunnevad, on mõistagi tuttavad ka paljude teiste tegelastega, kellega nad selles raamatus kohtuvad. Kes aga ei tunne teda veel – noh, kui nad soovivad Mary Poppinsiga lähemalt tuttavaks saada, siis võivad nad temast lugeda varem ilmunud raamatutest.

Siis tuli läbi Kirsipuu tee poolse värava nähtavale veel üks vari, ning koos selle tekitajaga sisenes kahe väravasamba vahelt parki väike, kuid mõjus rongkäik: lapsevanker, mis oli tihedalt täis tuubitud mänguasju ja lapsi, vankri kõrval aga käisid ühel pool tüdruk, kes kandis käes korvi, ja teisel pool madruseülikonnas poiss, kes vehkis kandevõrguga. Korv ja võrk olid mõlemad kraami täis, just nagu kavatseksid nende kandjad suunduda pikale reisile. Lapsevankrit lükkas aga sirge rühiga sihvakas olevus, kellel olid säravad roosajumelised põsed, säravad sinised silmad ja pisut ülespoole vaatava otsaga nina – olevus, kes oli Pargivahile liigagi tuttav.

"Otsekui ujudes läbi õhu lähenes neile kentsakas kuju, tehes endale teed puulatvade vahel. Nüüd nägid kõik ka tema nägu, nägid lastele juba hästi tuttavaid süsimusti juukseid, helesiniseid silmi ja ülespööratud otsaga nina, mis tuletas meelde hollandi puunukku.

Kui siis lõpuks viimane nöörijupp oli end ümber pulga kerinud, tüüris kuju end pärnapuude vahelt läbi ja laskus sujuvalt muru peale. Michael oli nii ähmi täis, et pillas isegi kerimispulga maha. Ja pistis jooksu, Jane ta kannul.

"Mary Poppins! Mary Poppins!" kilkasid lapsed ja heitsid end tulijale kaela."