Tooted

Kümneaastaselt kuulis Alina Fernandez emalt, et Fidel Castro on tema isa. Kuni selle hetkeni pidas ta revolutsiooni juhi külaskäike ja kingitusi enesestmõistetavateks, aimamata, kui tihe side neid tegelikult ühendab. Veidi hiljem otsustas ta, et ei võta endale Castro perekonnanime. Sellele vaatamata mõjutab Kuuba juhi tütre saatus kogu Alina elu. Alina Fernandez ei taha oma mälestusteraamatus vanematega arveid õiendada, samuti pole tema eesmärgiks pilgata Castro režiimi. Autor tahab tuua lugejateni oma isikliku eluloo, mida ilmestavad konfliktid vanemate, Kuuba poliitilise süsteemi ja iseendaga.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.