Tooted

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda.

„Ardennid 1944“ on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

 

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Pärast õpinguid Oxfordis asus Laurence Rees väntama ajaloodokumentaale telejaamas BBC, intervjueerides paljusid Hitleri käsilasi ja Stalini lähikondseid – inimesi, keda tänaseks pole enam elavate kirjas. Tollaste kohtumiste käigus avastas ta, et kuigi Hitler ja Stalin põhjustasid maailmale ühtmoodi kohutavaid kannatusi, erines kardinaalselt nende valitsemisstiil ja see, kuidas režiimi üles ehitati. Teema kahe türanni erinevusest on paelunud Laurence Reesi siiani ning tema 30-aastase töö tulemusena sündis nüüd raamat "Hitler ja Stalin". Kasutades varem avaldamata meenutusi sõduritelt, tsiviilisikutelt ja inimestelt, kes mõlemat meest isiklikult tundsid, seab Rees kahtluse alla paljud kauaaegsed väärarusaamad nende kahe türanni kohta. See on meistriteos ühelt tänapäeva parimalt Teise maailmasõja asjatundjalt. "Kaht koletist käsitlevas haaravas uurimuses on tunda Reesi teravat pilku ja originaalset lähenemist." Antony Beevor

Estonia’s symbolic flagship, the venerable and stately Suur Tõll, is one of the three surviving early 20th century steam-powered icebreakers in the Baltic Sea. When launched in Germany, the icebreaker was one of the world’s most modern vessels of its kind. It has steamed under the flags of Imperial Russia, Finland, the Soviet Union and Estonia bearing four different names: Tsar Mikhail Fyodorovich, Volynets, Wäinämöinen and Suur Tõll.

The reader will enjoy a rare glimpse of the crew’s daily life, study in detail the engine room of a mighty steamship, and admire its elegant interior. The book also provides a brief overview of theVulcan-Werke shipyard, from which the Suur Tõll departed for Tallinn in 1914. The hundred-year biography of the ship with four names reflects the story of the Republic of Estonia; history enthusiasts will find hitherto unpublished original drawings, photographs and excerpts from documents. The appendix provides a list of crew members in 1922–1940.

Tuhat aastat tagasi valitses maailma islami tsivilisatsioon. Paljud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia linnad olid nii arhitektuurilised, intellektuaalsed kui ka majanduslikud ilmaimed. Neis sulasid ühte sõjaline jõud, kunstiline suursugusus, äriline vägevus ning vaimne pühadus. "Islami impeeriumid" vaatleb viieteistkümne islami linna kuldaega. Alustades oma teekonda seitsmenda sajandi Mekast ja lõpetades 21. sajandi Dohaga, keskendub ajaloolane Justin Marozzi ühele linnale igal sajandil. Erakordsed arhiivimaterjalid, reisikirjad, kaardid, fotod ning meenutused nendest linnadest pakuvad uusi vaatenurki teemadele, mis sellest regioonist siiani vastu kajavad. Need materjalid räägivad loo, mis erineb märkimisväärselt tänapäeva arusaamast islami maailma kohta. Ennekõike jutustavad need tolerantsuse, pluralismi ning kosmopoliitsuse vaimust, mis valitses kunagi islami tsivilisatsiooni – ja mida paljud loodavad taas ellu äratada.

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss – ja ta võib ühe päästikuvajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased... Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat. Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. "Kõrgem kutse" on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel. See on lugu meestest, kes sunniti olema vaenlased, ent kellest said vennad. Äripäeva kirjastuselt on varem ilmunud Adam Makose "Löögirusikas" (2020).

Suurbritannia mereväe eskaader saabus 1918. aasta lõpus Läänemerele, tuues pöörde Eesti Vabadussõtta. Britid turgutasid eestlaste võitlusvaimu, sulgesid punase Venemaa Balti laevastiku selle Kroonlinna baasi ning aitasid klaarida sõjalisi segadusi Lätis. Veidi üle aasta kestnud mereväeoperatsioonis osales 238 Briti laeva, millest lasti põhja kaks hävitajat, kaks patrull-laeva, üks allveelaev, üks kergeristleja, üks admiraliteedi tüüpi drifter, kümme kaatrit ja üks varustuslaev. Hukkus 128 Briti mereväelast ja lendurit. See raamat vaatleb Suurbritannia mereväeoperatsiooni Läänemerel brittide endi silme läbi. Briti meremehed olid eluga pääsenud Esimesest maailmasõjast, kuid siis saadeti nad koju lubamise asemel hoopis tundmatu maanurga ohtlikesse vetesse, kus jääkülm meri oli täis miine. Isegi siinsed sadamalinnad olid Euroopaga võrreldes troostitud ja lõbuvaesed. Suurbritannia avalik arvamus teadis kogu operatsioonist väga vähe ning suhtumine sellesse oli pigem negatiivne. Briti meremeeste soovimatus Läänemerel sõdida viis viimaks mässuni. Teos annab põhjaliku, kuid ladusalt loetava ülevaate Briti eskaadri tegevuse kõigist aspektidest.

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."

1945. aasta kevadeks olid lääneliitlased Euroopa tagasi võtnud, kuid endiselt lasus nende pea kohal suur oht Jaapani näol. Saareimpeeriumi võitmiseks oli vaja murda sealsete viimse veretilgani võitlevate sõdurite moraal. Seda sai teha vaid vankumatu, järelejätmatu pealetungiga. Rünnaku alustamiseks loodi baas otse impeeriumi väravasse – Okinawa saarele. Amfiiboperatsioon oli ajaloo suurim õhu-maa-merelahing, milles osales 183 000 sõdurit. Pealetung kestis 83 verest läbi imbunud päeva, mida üks veteran nimetas hiljem põrgukatlaks. Veidi vähem kui kolme kuuga muutus maailm pöördumatult: president Franklin D. Roosevelt suri, sõda Euroopas lõppes, USA jõud Vaiksel ookeanil oli raugemas ning üle 250 000 sõjaväelase ja tsiviilisiku kaotanud elu. Kõik see ajendas president Trumanit kasutama sõja lõpetamiseks erakorralisi vahendeid: aatomipomme. Tuginedes arhiiviuuringutele USA-s, Jaapanis ja Ühendkuningriigis ning ellujäänute kirjeldustele, räägib auhinnatud ajaloolane Saul David kaasahaarava ja südantlõhestava loo operatsioonist, mis muutis mitte ainult Teise maailmasõja kulgu, vaid ka selle lõpplahendust. Autor ei heroiseeri kumbagi osapoolt teisest rohkem – lugeja näeb toimunut nii USA komandöride kui ka kaevikutesse varjunud reameeste, nii kamikaze-pilootide kui ka Okinawa tsiviilisikute silme läbi.

1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud. "Viiendas päikeses" tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.