Tooted

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Pascale Roze on oma lühikese Concourt'i preemia pälvinud romaani esimestest lehekülgedest peale osanud luua erilise, haarava atmosfääri. Lühikeste, täpsete ja lihtsate lausetega kirjeldab ta oma kangelanna lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Pariisis karmi ja jumalakartliku vanaema ning matemaatikast ja Uuest Maailmast haaratud vanaisa seltskonnas. On ka ema, kuid ta on maailmaga kontakti kaotanud, sulgunud vaikusesse, kaaslasteks depressioon ja alkohol. Väike tüdruk igavleb, lämbub ja kannatab. Pealegi halvendab lapse olukorda pidev undamine kõrvus. Oma isast ei tea laps midagi. Vanaema keeldub sellest rääkimast. Lõpuks jõuab Laura kätte Jaapani kamikaze Tsurukawa Oshi päevik "Ma suren Okinawas". Sellest peale jälitab hävituslendur Zéro (muide, see on anagramm autori nimest) tüdrukut ning võtab ta täiesti oma võimusesse..

Ühel ilusal päeval kolib Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse tavaline Ameerika perekond: isa, ema, kaks last ja koer. Kes nad on? Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja. Peretütar Belle teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu. Nii et perekond nagu iga teinegi, kui mitte arvestada üht tühist tõsiasja: pereisa Fred on tegelikult Giovanni Manzoni, endine maffia aumees, kellest on saanud ülejooksik.

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone'i lauldava "Härra Bojangles'i" saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele. Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse. Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks.

Üllatus ja kaastunne valdab igaüht, kes avastab, et markii de Sade´l oli ka abikaasa – Renée Pélagie. Teades, millise saatuse määrab autor oma romaani "Justine" kangelannadele, võime ette kujutada, mida tuli tema naisel üle elada. Ent kui vaevalt viis kuud pärast abiellumist satub Donatien ühe tüdrukuga toorutsemise ja tema vägivaldse kinnipidamise eest Vincennes'i kindlusvanglasse, ei tee naine talle ühtki etteheidet ega kanna tema peale vimma.

Ta oli rohkem kui kaunis - ta oli lausa võrratu. Emily Lyonina sündinud leedi Hamiltoni pilgus oli taevasina ning huultel tuleleegid. Väikeses Walesi ja Iiri mere vahele kiilutud külas 26. aprillil 1765. aastal ilmavalgust näinud laps kasvas üles äärmiselt vaestes oludes. Sepaametit pidanud isa suri kaks kuud pärast tütre sündi. Ema Mary ei osanud lugeda ega kirjutada.

Väikesele Emilyle, keda kutsuti Emmaks, sai ometi osaks erakordne saatus. Iseendalegi üllatuseks tõusis ta Londoni seltskonnaredelil üha kõrgemale positsioonile ning abiellus lõpuks lord William Hamiltoniga, kes oli Tema Majesteedi Kuninganna saadik Napoli Kuningriigis. Mees oli Emilyst kolmkümmend viis aastat vanem ning temasse meeletult armunud.

Tänu lordile tegi maatüdrukust saadikuprouaks saanud Emma tutvust kirjandus-, kunsti- ja muusikamaailma ning poliitika telgitagustega. Abikaasa õhutusel avastas ta endas lauluande ning erakordsed miimivõimed. Ühel 1793. aasta sügishommikul saabus Napoli reidile laev Agamemnon, pardal noor kapten Horatio Nelson. Mees oli kolmekümne viie aastane ning juba kuus ja pool aastat abielus. Noore saadikuproua ja tulevase admirali vahel tärkas kirg, mis väärib legendi...

"Minu nimi on Charlene Boher ja ma olen üheksateistkümneaastane. Varsti saab juba kaks aastat, kui ma siin hallitan, oodates iga päeva möödumist, lõppu. Vaevalt lapsepõlvest välja astunud, sain ma hakkama parandamatu teoga." Charlene Boher jutustab oma lugu vanglakaristust kandes. Kõik algas üsna tavaliselt - kahe teismelise tüdruku, Charlene'i ja Sarah' sõprusest...

Mis seob tsaar Nikolai II, Stalinit, Picassot, Apollinaire'i, Cocteau'd ja Stravinskit? Kõik need 20. sajandi poliitika ja kunsti ajalukku sügava jälje jätnud isikud olid innukad vene balleti austajad. Paljud neist leidsid sealt oma elu armastuse. Tegemist ei olnud ainult põgusate seiklustega, sest nii mõnedki suhted paisusid tõeliseks kireks ning kujundasid saatusi. Nikolai II armastus kuulsa baleriini Mathilda Kšessinskaja vastu peegeldub vastu tema poliitika vigades; Stalini puhastuskampaania algus langeb ajale, mil suur juht kohtus ühe Suure Teatri tähega; Picasso muutis Djagilevi balletitrupi tantsijanna Olga Hohlovaga kohtudes maalimisstiili... Toetudes seni avaldamata dokumentidele ning Nurejevi, Chagali ja teiste artistide ja poliitikategelaste mälestustele, vaatab autor balleti kulisside taha ajajärgul, mil KGB kasutas baleriine spioneerimiseks ja Montparnasse oli artistide kohtumispaik. Ta jutustab, kuidas vene balletitrupi saabumisega Pariisi 1909. aastal sõlmusid ja tugevnesid Vene-Prantsuse kultuurisidemed. Vene kirjanik ja esseist Vladimir Fedorovski oli Gorbatšovi ajal diplomaat. Ta on kirjutanud mitmeid Venemaa poliitikat ja kultuuri käsitlevaid raamatuid.