Tooted

See raamat ei ole kahjuks Jossif Vissarionovita Stalinist. Ei heast ega halvast. Ehkki siin kohtab mitmeid tegelasi punase tsaari õukonnast, Stalinit ennastki, pole tegu ajaloolise romaaniga. See on isevärki sissevaade kirjaniku lapsepõlve, uurimus nõukogude diplomaatide peres sirguva lapse mentaliteedi muundumisest, nooruki maailmapildi kujunemisest, noore mehe spontaansest mässust Süsteemi vastu. Ent ennekõike on see lugu isa ja poja suhetest, kahe põlvkonna pattude vastastikusest peegeldusest ja ühtlasi pilguheit ühele ammusele kirjanduslikule skandaalile peaosalise silmade läbi.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.

Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Teffi (kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) oli XX sajandi alguse Vene humorist ja näitekirjanik. Nii on ka nendes mälestuses nii kurikuulsaid tegelasi kui Lenin ja Rasputin esitatud pigem läbi huumoriprisma, olgugi tõsiseid teemasid käsitledes. Hilisemate sündmuste valguses omandavad tema kirjeldatud olud ja inimesed kahtlemata süngema varjundi, kuid suure pildi paremaks mõistmiseks annavad oma panuse ka need terava pilgu ja keele abil kirja pandud väikesed vinjetid. Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast leiab lisateavet nii Teffi kui ka nende mälestuste tausta kohta.

Ükski laps ei taha, et muinasjutt õhtul ära lõppeks. Eriti kui ta teab, et see muinasjutt ongi – oo õudust! – see kõige-kõige viimane ning edasi tuleb magama jääda. Aga nüüd õpetab kirjanik Grigori Oster lugejatele kavala nipi, kuidas lõppu edasi lükata. Selleks tuleb olla vaid piisavalt tähelepanelik, otsida põnevaid pisiasju ja nende kohta küsimusi esitada. Täpselt nii tegi kaval puuhobune Läkiläki, kui karusselli direktor ühel õhtul oma kõige viimast muinasjuttu jutustama hakkas – ja see jutustamine kestis terve öö!

Vene underground'i kunagine kultusromaan kirjeldab peamiselt Leningradi elu enne 1991. aastat.

Autor ise on selle kohta öelnud: "Tahtsin edasi anda selle ajastu vaimu, kuna fakt polnud veel aset leidnud, kuid impeeriumi kokkukukkumise eelaimust oli juba õhust tunda. Ja ma ei kavatsenud kedagi kuidagi šokeerida ja jahmatada. Tõsi, kui romaan ilmus, võeti teda vastu mitut moodi: seda nimetati huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, keegi nimetas seda Peterburi elu entsüklopeediaks. Ja just viimane määratlus näib mulle kõige sobivam."