Tooted

See raamat ei ole kahjuks Jossif Vissarionovita Stalinist. Ei heast ega halvast. Ehkki siin kohtab mitmeid tegelasi punase tsaari õukonnast, Stalinit ennastki, pole tegu ajaloolise romaaniga. See on isevärki sissevaade kirjaniku lapsepõlve, uurimus nõukogude diplomaatide peres sirguva lapse mentaliteedi muundumisest, nooruki maailmapildi kujunemisest, noore mehe spontaansest mässust Süsteemi vastu. Ent ennekõike on see lugu isa ja poja suhetest, kahe põlvkonna pattude vastastikusest peegeldusest ja ühtlasi pilguheit ühele ammusele kirjanduslikule skandaalile peaosalise silmade läbi.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.

Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Maria Matiose (snd 1959) raamatu nimitegelane Darusja tuleb ilmale 1940. aasta märtsikuus; 1950. aastal kaotab ta ühel päeval hääle ja külarahvas hakkab teda magusaks kutsuma. Sündmused, mis selleni viivad, on idaeurooplastele paratamatult ja valusalt tuttavad, osalisedki osalt samad. Maria Matios kirjeldab XX sajandi ajaloo dramaatilisi pöördeid oma kodukandi Bukoviina hutsuulide vaatevinklist. Raamatu järelsõnas räägib Tallinna Ülikooli kirjandusuurija Mariia Ivanova romaani retseptsioonist kodumaal ja kaugemal.

Ükski laps ei taha, et muinasjutt õhtul ära lõppeks. Eriti kui ta teab, et see muinasjutt ongi – oo õudust! – see kõige-kõige viimane ning edasi tuleb magama jääda. Aga nüüd õpetab kirjanik Grigori Oster lugejatele kavala nipi, kuidas lõppu edasi lükata. Selleks tuleb olla vaid piisavalt tähelepanelik, otsida põnevaid pisiasju ja nende kohta küsimusi esitada. Täpselt nii tegi kaval puuhobune Läkiläki, kui karusselli direktor ühel õhtul oma kõige viimast muinasjuttu jutustama hakkas – ja see jutustamine kestis terve öö!

Väikeses Armeenia linnas sureb müürsepp Simon. Ta on elanud pika elu, teeninud ära kaaslinlaste austuse, kuid olnud ka kuulus loendamatute armulugude poolest. Nii kogunevadki Simoni koju teda viimsele teele saatma kõik naised, keda ta on kunagi armastanud. Ja igaühel neist on oma lugu.

Vene underground'i kunagine kultusromaan kirjeldab peamiselt Leningradi elu enne 1991. aastat.

Autor ise on selle kohta öelnud: "Tahtsin edasi anda selle ajastu vaimu, kuna fakt polnud veel aset leidnud, kuid impeeriumi kokkukukkumise eelaimust oli juba õhust tunda. Ja ma ei kavatsenud kedagi kuidagi šokeerida ja jahmatada. Tõsi, kui romaan ilmus, võeti teda vastu mitut moodi: seda nimetati huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, keegi nimetas seda Peterburi elu entsüklopeediaks. Ja just viimane määratlus näib mulle kõige sobivam."