Tooted

Toomas Raudami „minu mina“ jaguneb kaheks – üks Raudam on lugeja („minu“), teine Raudam on looja ja tegija („mina“). Looja ja tegija Raudam võtab lugemiseks ja hindamiseks ainult nn enesekohaseid autoreid ja raamatuid. Raudamit ei huvita niivõrd lugu, kuivõrd see, kuidas seda lugu jutustatakse. Raudam analüüsib meeleldi niisuguste autorite tekste nagu Anthony Burgess, Franz Kafka, Jacques Derrida, Vladimir Nabokov, Marcel Proust, Isaac Bashevist Singer jt., eesti kirjanikest mahuvad sellesse kaunisse dekadentlikku ritta ainult mittedekadendid Karl August Hindrey, Juhan Liiv ja A. H. Tammsaare. Neid autoreid portreteerides joonistub Raudamigi autoportree. – Olev Remsu, Õhtuleht, 26. september 1998

 

Argisest läbi ja kaugemale nägeva kunstnikupilguga tõlgendatud ELU: aeg, mitmeplaanilised inimsuhted, haigus, meid ümbritsevad asjad... Raudam kirjutab taas OMA LUGU, mis mõeldud neile, kes tahavad näha tekstist sügavamale; kes otsivad kirjanduses kunsti ja sõnas mõtteid kandvat väge. Mingist ajast peale hakkasin tundma, et olen loodud ainult selle mängu jaoks. Et Nips on samavõrd Minu kui mina Nipsu. Sellega koos muutusid ka nupud Minu Mina pikenduseks: nad olid organid, millega ma hingasin, sõin, jõin, mõtlesin ja rääkisin. Minu sõnadevool sõltus mängust. See kahanes kaotades ja paisus võites. Ning vastupidi. Muud kanalid töötasid normaalselt ning kui mõned unetud ööd (mida oli varemgi ette tulnud) maha arvata, olin täiesti terve – täiesti terve ja (nagu oluline lisada) normaalne laps.

Raamatu teeb eriliseks koolon. Õnnelik ilma koolonita on midagi muud kui kooloniga. Koolon nämmutab ja näeb, isegi kuuleb ja haistab. Seesinane asjaolu võimaldab lugejal kohtuda kobrutisega, mille vahutaval pinnal hõljuvad arutud arutlused fotograafiast ja günekoloogiast, tõetruud jalutuskäigud surnud emaga autori sünnilinnas, siirad soovitused Putini surmaks, kujutised-kujutelmad surmatoovatest jaanimardikatest, Päikesest, kes ei taha olla särav kera ja kelle parim sõber on Vihm. Ja veel paljust muustki, lõputult, koloniaalselt:

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi.

Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel.

Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris".

Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.

Esseede-artiklite kogumik "Väike äratundmiste raamat" sisaldab autobiograafilisi seiku. Kirjutised teemal: Kuidas ära tunda head või halba inimest, bürokraati, kirjanikku, ärimeest, iseennast jne.