Tooted

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi. Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.

Kapten Lembit Uustulnd on kirjutanud raamatu oma kolleegist ja sõbrast, legendaarsest kaugsõidukaptenist Ülo Kollost, mida ei saa aga nimetada lihtsalt elulooraamatuks. Kaks merekaru, kes on merd kündnud juba aastakümneid, istuvad maha ja ajavad juttu, meenutavad reise, laevu, inimesi, kellega koos on roolipinni kõrval seistud ja nendest, keda on sõidutatud, kuid eelkõige on see raamat nende ühisest sõbrast – Merest.

Kui kapten Lembit Uustulnd kirjutab, kirjutab ta ikka merest. Oma teises "kapteni-raamatus" kirjutab ta kolleegist, Eesti Merelaevanduse kauaaegsest juhist kapten Toivo Ninnasest. Toivo Ninnas vaatab oma kirevale elule tagasi, tehes seda meremehele omase otsekohesuse ja siira aususega ning jutustades sekka ka mõne meremehejutu. Läänemaalt pärit mees teenis aastaid leiba kaptenina Kaug-Idas, juhtis Eesti Merelaevandust ja töötas Soomes ettevõtte Saima Line´si juhina. Praegune Tallink Groupi nõukogu esimees on Eesti merenduse väsimatu eestvõitleja. Kirjanik Lembit Uustulnd on pärit perekonnast, kus nii meri kui ka kirjutamine olid igapäevased asjad. Ta on öelnud, et isa Albert Uustulndi kirjanikustaatus hoidis teda ennast aastaid sule haaramisest tagasi. Esimene romaan "Kiikhobune Antverpenist" (1999) sündis läbi raskuste ja kahtluste, kuid lõpuks tunnustasid seda nii lugejate kui ka romaanivõistluse žürii. Järgmised romaanid, "Süvameri" (2001) ja "Reis võlgu" (2004), sündisid juba kindlas teadmises, et kirjutamine on siiski saatus ja sisemine sund. 2010. aastal ilmus paljude lugejate rõõmuks menukas "Kapten Kollo".

Tüürimehe ja kaptenina töötanud Lembit Uustulndi teine romaan, mis märgiti ära 2001. aasta romaanivõistlusel. Nagu autor ise on öelnud, on see raamat eelkõige merest või täpsemini inimestest ja merest. Merel ilmnevad tihtipeale inimeste iseloomu kõige äärmuslikumad küljed ning leidub ka selles raamatus põnevaid olukordi, konflikte, armastust ja inimeste võitlust iseendaga, mis võib mõnikord olla raskemgi kui võitlus stiihiaga.