Tooted
„Ikka veel“ on nii ajakajaline kui ka autori lapsepõlve vaatav luulekogu. Kuidas rääkida sellest, millest kõnelemiseks pole sõnu? Kuidas leida üles hääl, kui eluaeg on õpitud vaikima? Selles luulekogus saab isiklikust poliitiline, sisekaemusest kasvab välja otsekohene pilguheit süsteemile, mis vaikimisi loob võimalused vägivallaks. „Ikka veel“ astub vaikusest välja, hülgab dogmad, loob end uueks.
Carolina Pihelgas (1986) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes on avaldanud nii luuet kui ka proosat. Temalt on ilmunud muu hulgas luulekogud „Kiri kodust“, „Pimeduse pisiasjad“ ja „Valgus kivi sees“ ning romaanid „Vaadates ööd“ ja „Lõikejoon“, viimane pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse preemia. „Ikka veel“ on Carolina Pihelga seitsmes luulekogu.
Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest.
Carolina Pihelgas on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat, mis pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse auhinna.
Kogumik koondab Loomingus ilmunud intervjuusid kolmeteistkümne omanäolisema tänapäeva eesti kirjanikuga. Sarnastele küsimustele vastab igaüks erinevalt, avades oma loomingu tagamaid. Kirjanikke küsitles Carolina Pihelgas, intervjuud on algselt avaldatud ajakirjas Looming aastatel 2013–2018. Intervjueeritavate hulka kuuluvad Eda Ahi, Jim Ashilevi, Kristjan Haljak, Mart Kangur, Jüri Kolk jt.
Valikkogu „Tuul polnud enam kellegi vastu“ koondab luulet aastatest 2006–2020. Kogudes ilmunud tekstide kõrval on raamatus ka perioodikas ilmunud ning varem avaldamata tekste. Raamatu on koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull.
Carolina Pihelga romaan „Vaadates ööd“ räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Ema palub tütrelt abi oma päritolu väljaselgitamisel ning tütar on nõus teda aitama, kuigi tema enda lapsepõlv oli kõike muud kui lihtne ja turvaline. Romaan viib kaasajast 1940ndate Venemaani, Harku töökolooniast rahuliku Nõmme äärelinnani. Kuidas otsa vaadata kõigele sellele, mida tegelikult näha ei tahaks, sellele, mida oled lootnud unustada? „Vaadates ööd“ on Carolina Pihelga esimene romaan.