Koolieelikutele
Tinarolo – see kõlab väga salapäraselt, kuid pole ometi midagi muud kui hüüdnimi, mille üks sõbratar kunstnik Käthe Kollwitzile andis. Rohkem kui 60 aasta eest pidi Tintarolo ühe plakati kavandama, millega taheti üles kutsuda Berliinis laste mänguväljakuid rajama. Trude, tüdruk hoovimajas elavast töölisperest, aitas teda selles töös: koos oma õekese Anniga oli ta Kollwitzile modelliks.
Raamat sisaldab valiku inglise tuntud lastekirjaniku Eleanor Farjeoni (1881-1965) samanimelisest jutukogust, mis kohe pärast ilmumist 1955 a. tõi autorile suure tunnustuse - Briti Raamatukogude Assotsiatsiooni poolt määratud Carnegie medali ja 1956. a. Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu poolt Hans Christian Anderseni auhinna. 1958. a. sai raamat veel USA-s Lewis Carrolli Riiuli auhinna ja 1959. a. autor kogu loomingu eest Ameerika Regina medali. E. Farjeoni jutte iseloomustab tegelikkuse ja fantaasia põimumine ning kõrge kõlbeline sihiseade; tema loomingu võtmesõnadeks võib pidada rõõmu ja headust. Illustratsioonid on raamatule teinud silmapaistev inglise kunstnik Edward Ardizzone (s. 1900), kes on kunstiliselt kujundanud üle saja pildi-, laste- ja suurteraamatu.
Sõnni Siim on vägilase jõuga mehemürakas, kes rändab ringi ja tegutseb agaralt. Enamasti ei kuku tema ettevõtmised hästi välja, sest ta loodab liialt oma jõu peale. Pikkamööda, teiste toel, hakkab temagi mõistma, et tarkuseta pea on nagu küünlata latern.
"Pilliraamat" pakub põnevaid elamusi pisipõnnidest kuni vanaemade-vanaisadeni välja. Raamatus on 15 lihtsa pilli sammsammuline piltidega illustreeritud tegemisõpetus ning 15 laulu või tantsu, mis sobivad nende pillide juurde. Kõikide pillide meisterdamisel on kasutatud koduseid ja looduslikke vahendeid, nagu kangatükid, jogurtitopsid, plekkpurgid, käbid, kivid jpm. Valik pille raamatust: pudelimarakas, vihmapill, tuulekell, paaniflööt, potikelluke, trummid, sahinapill, tamburiin, kõlapulgad.