Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi.

Peeter Helme on eesti noorema põlvkonna kirjanik, kes kirjutab kaasaja urbanistlikest noortest, kelle pealtnäha turvaline korrastatud elu varjab kirgi ja änge. Võrreldes autori eelnevate romaanidega – "Puudutus" (2007) ja "September" (2009) – on "Varastatud aja lõpus" üllatavalt emotsionaalne teos. Lugu, mida romaanis jutustatakse, on lihtne, aga igavikuline – ühe armastussuhte areng - ja see on kirjeldatud tundlikus romantilises stiilis. Küsimused, mis romaanis kerkivad ja millele lugeja peab vastust leidma, on sügavalt inimlikud: kuidas tunda ära armastust? Kuidas armastuse emotsionaalse koormaga hakkama saada? Kuidas armastust hoida? Samas on tegemist ülimalt ausa raamatuga, sest meessoost peategelasel on harvaesinevat julgust üles tunnistada oma eksimusi.