Vabariigi Valitsuse 1920. aasta 12. aprilli korraldus kaitsepolitsei loomise kohta ütles: „Kaitsepolitsei otsekoheseks ülesandeks on nende kuritegude vastu võitlemine, mis on sihitud maksva demokraatliku vabariigi ja seltskondliku korra kukutamiseks.“ Meie ülesanded on nüüdki samad, mis pandi meile asutamisel – kaitseme vabadusi, inimeste õigust teha ise oma valikuid ning elada rahus. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele. Samas paragrahvis on aga ka kirjas, et veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist. Nii on sõnastatud tasakaalupunkt õiguste ja vabaduste ning kohustuste vahel. Vaba mõte, arvamus ja hinnang, mida me julgeolekuasutusena kaitseme, ei anna kellelegi samas vaba voli ühiskonnas kokkulepitut rikkuda. Kaitsepolitsei jaoks on olemas selge eraldusjoon ühelt poolt veendumuste, mõtete ja ideede vabaduse ning teiselt poolt kellegi soovide vahel neid veendumusi, mõtteid ja ideid riigi ja põhiseadusliku korra vastu pöörata, vabadust kuritarvitada.