Käesolev raamat jälgib eesti teatrilugu (täpsemalt: sõnalavastusteatri arengut) 20. sajandi kolmanda ja neljanda kümnendi vältel, s.o kodanliku riigi päevil. Toetudes keeruka ja vastuolulise ajajärgu teatriloomingu uurimisel leninlikule õpetusele kahest kultuurist igas rahvuslikus kultuuris, huvitub tänapäeva teatriloolane eeskätt muidugi selle kunstipärandi eesrindlikust, väärtuslikust osast, demokraatliku ja sotsiaalse kultuuri elementidest, milleta poleks saanud rajama hakata eesti nõukogude teatrikultuuri.