Käesolev teos on keeleteooria seisukohalt Johannes Aaviku kõige tähtsam töö. Selles viiakse esimest korda keeleteaduse ajaloos viimse loogilise konsekventsini järeldus, mis tuleneb faktist, et keel on vahend: me võime keelt muuta ja parandada oma tahte järgi piiramatult ja igasuguste meetoditega, ka n.ü. "kunstlikult". Aaviku revolutsioonilise idee teostatavust tõendas ta keeleuuenduse edu.

Teine, muutmata trükk.

Mahukas teos sisaldab Johannes Aaviku nägemusi ja ideid eesti keele seisust, arendamisest, tulevikust ning avab uusi, seni vähe käsitletud tahke haridusest, sotsioloogiast, kirjandusest, tõlkimisest, stiilist jpm