"Martin Eden" (1909) kuulub Londoni loomingu kõrgperioodi. Teos on tugevalt autobiograafiline. Martin Eden on tugev isiksus. Ta on noor, terve, piiritult aus, täis elujõudu ja siirast usku inimestesse ja iseendasse. Martin – lihtne hariduseta madrus saavutab pärast üliinimlikena tunduvaid pingutusi kirjanikukuulsuse ja rikkuse. Martin, olles mõjutatud Spenceri ja Nietzsche filosoofiast, kujutades endast "tugevat üksikisikut", on kaotanud sidemed rahvaga, töölisklassiga, kelle hulgast ta pärineb.

Elu puutumatu looduse keskel ja karmides tingimustes, kohtumised paljude omataoliste rändurite ja nende abiliste – koertega – ajaendasid autorit kirjutama kaht käesolevas köites leiduvat suurepärast loomajutustust, mis on säravad pärlid kogu maailma kirjanduslikus animalistikas ning haaravad oma elamuslikkuse ja kunstilise sõna jõuga ikka uusi lugejate põlvkondi. Tutvustamaks autori meisterlikkust ka lühemas vormis, on köitesse valitud viis juttu, mille tegevus toimub karmis põhjalas, enamasti autori enese nähtud paikades.

John Barleycorn (Juhan Kesvatera) on rahvaluulest pärineva nimega koondkuju, kes kirjaniku teadvuses esindab tema alter ego't, Teist Mina, kelle on loonud elu koos alkoholiga. Selle kuju läbi, talle oma mõtteid ja visioone omistades suudab andekas ja läbinägelik looja meie silme ette tuua probleemi ehtsama olemuse ning avandada selle sisulisi, vahel vägagi üllatavaid tahke. Eeskätt on see raamat jõuline ja ilmutuslik vaade Jack Londonile enesele. Sellesse erakordsesse pihtimusse on London paigutanud enamuse oma hämmastavast elust, alates mustatöölise rängast töörügamisest Oaklandi konservivabrikus ja röövretkedest austripiraadina San Francisco lahel kuni ümbermaailmareiside ja kirjanduslike võitudeni.