Hindrik Prantsu on kõige tabavamalt iseloomustanud tema ise: ta on nimetanud ennast eesti kultuuri agaraks reameheks. 1870.–1880. aastatel tegevust alustanud kirjamees kõneleb ka oma mälestusteraamatus lugejaga veidi vanamoodsal, kuid vilunud rahvavalgustaja toonil.