"Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Nagu näete, tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada. Aga kui siis jälle mõtlema hakata, kaovad kõik need teised võimalused kus seda ja teist." Just selliste armsate mõttekäikude pärast armastatakse Puhhi. Puhhi lood kuuluvad nende lasteraamatute hulka, mis täiskasvanuna üle lugedes veelgi paremaks muutuvad.