Tooted

Saatuse hellik kirjanik Arkadi Vozdviženski ei pidanud oma kriminaalromaanide kallal kuigi palju vaeva nägema: tema teosed õnnestusid selletagi. Need olid mõõdukalt sünged ja segased, elegantselt kurva lõpuga lood. Žanri kuninga ja jumala enese elus polnud midagi sellist iialgi juhtunud...
Ja nüüd äkki – olge lahked! Kõik läks nii, nagu kriminullikaanonid nõuavad: tõeks olid saanud nii ähvardused kui ka mõrv. Sündmustekeerise keskmesse sattus ka kirjaniku truu sekretär Maša Veprentseva, kelle lapsi ähvardas ema allumatuse korral jõhker arveteõiendamine. Mašalt ja tema ülemuselt ei nõutudki rohkemat kui jätta Kiievisse sõitmata.
Kuid kuidas saab jätta sõitmata, kui visiidi kavas on kohtumine Ukraina presidendikandidaadi Boris Golovkoga. Vozdviženski ja Maša ei võtnud kurikaelte nõudmisi kuulda ja nende ettevõtmine lõppes üsna kurvalt. Sealse poetessi suvekodus, kuhu tuntud tegelased olid kogunenud, ei õnnestunudki neil Boris Golovkoga tuttavaks saada, sest Golovko mõrvati. Kahekümne seitsme noahoobiga! Ja Golovko surnukeha avastati... Maša toast.

Kas te usute, et ideaalsed mehed on päriselt olemas? Sergei Mertsalov oli just selline ideaalne mees: geniaalne kirurg, andekas ärimees, armastav abikaasa ja isa, eeskujulik poeg...
Kuid kõik see on jäänud minevikku. Sergei leiti tapetuna oma kodu lähedalt väikesest pargist, kus ta koeraga jalutas. Viimasel ajal oli keegi Sergeid pidevalt jälginud. Muide, just samamoodi nagu Klavdia Kovaljovat, vaest üksikut naist, kunagist lastekodukasvandikku...
Juurdluse käigus ilmnevad üsna ebameeldivad asjaolud, müüt ideaalmehest Sergei Mertsalovist puruneb. Selgub, et peale armastatud perekonna oli tal armusuhe veel teisegi naisega ning tal oli ka väljaspool abielu sündinud poeg.
Ja mille häbiväärsega on tapetu veel hakkama saanud?
Ning mis pattu on teinud orvuna kasvanud Klavdia, kui tundmatu timuka tahtel on tal veel elada jäänud vaid mõni päev...?

Oligarhiks olemine on otsekui Vene ruleti mängimine: iga hetk võid sattuda trellide taha. Liza Arsenjeva veendus selles siis, kui talle tekkis suvilanaabriks Dmitri Belokljutševski, endine multimiljardär, Musta Kulla omanik, nüüd juba ka endine vang, kes tuli ainsagi kopikata taskus oma päevi suvilavaikuses mööda saatma.
Ainult et see vaikus on petlik, Vene rulett jätkab pöörlemist: kõigepealt leiab Liza garaažist oma alluva laiba ning mõne päeva möödudes tulistatakse tema ja Dmitri pihta.
Kui poleks «kerjus-oligarhi» osavust, oleks lugu võinud sellega lõppedagi. Nüüd aga kujunevad asjaolud nii, et Lizal endalgi tuleb võtta relv... ja päästa Dmitri elu. Ei, oligarhiks olemine on ohtlik, kuid Lizale, nagu selgub, on ohtlikud olukorrad järjest enam meeltmööda...

Side- ja informatsiooniminister Potapovi otsus kooli kokkutulekule minna sündis talle endalegi ootamatult. Tööpäev lõppes seekord lihtsalt vara. Ta kahetses oma rumalat uitmõtet kohe, kui koges koolis tema isiku ümber tekkivat tähelepanu ja sagimist. Ürituse lõppedes väljus ta koolimajast klassiõde Marusja Surkova kannul, kelle pealt ta oli kunagi kirjandust maha kirjutanud. Kõlas lask ja Manja kukkus. Potapov tõstis ta vereloigust üles ning turvamehe hõikeid tähele panemata viis naise Sklifossovski haiglasse. Minister oli veendunud, et sihitud oli tegelikult teda. Kummaline, kes võis küll teada, et ta kooli juurde sõidab? Uurija seevastu oli seisukohal, et rünnati just nimelt Marusjat. Ainult et kellele tema ette jäi?