Tooted

Esinduslik ja kasukana tihe pildi- ja sõnaalbum hundist – autoreiks tunnustatud eesti loodusfotograafid, keskkonnakaitsjad, hundiuurijad, ulukiseire spetsialistid. Pealt on raamat hall ja karm, näitab kihvu, seest aga soe ja südamlik. ... lmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt. Hunt on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid, samavõrra oluliseks on ta tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos “Kalevipoeg” pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti. Valdur Mikita ... Üheks sümpaatia allikaks hundi vastu on kindlasti tema sotsiaalne eluviis, mis sarnaneb meie omaga. Hunt on monogaamne liik, isa ja ema kasvatavad kutsikaid koos ning valmistavad neid ette iseseisvaks eluks. Kuigi eestlane on ajaloos olnud enamasti tõesti suhteliselt siil, on kriitilistel aegadel suudetud olla ka hunt. Võtame kas või meie muistsed vabadusvõitlused ristirüütlite vastu, Vabadussõja või taasiseseisvumise. Just hundiks olemise aeg on olnud see, mis on meie rahvuse eneseusku tõstnud ja meid jätkuvalt rahvusena säilitada suutnud. Hunt on ainuke meie metsloomadest, kes ei pelga ka karule hambaid näidata. Peep Männil

Jürgen Rooste 22. luulekogu "Libahundilaul" on korraga ajalauludekogu ja piiluauk me mütoloogiasse, nii tänasesse kui läinusse, mis ometigi nii silmnähtavalt ikka veel kohal... Siit leiab loitse ja manamisi, autopsühhograafiat, milles rännatakse mööda rämpstoiduradu, lootuse ja mure heitlust, laule inimlikust lollusest ja vana hää Kitzbergi enese karust (s.t hundist) käppa. Toimetanud Maria Esko. Kujundanud ja küljendaud Asko Künnap. Näo Kirik, 2024. 144 lk (kurapidi), mõnusas taskuformaadis.

Viimase aja ühe elegantsema memuaarteose puhul torkab esmalt silma asjaolu, et kui nii mõnelegi Asko Künnapi varasemale teosele on ette heidetud vormi domineerimist sisu üle, siis Mälestused on puhas sisulise külje tour de force, võimaldades lugejal lisaks autoriga kaasa mõtlemisele soovi korral ka ise autoripositsioonile asuda. Lisaks leidub raamatu lehekülgedele ohtralt praktilisi rakendusi, millele seab piirid vaid tarbija fantaasia.

Luulekogu. "Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest. Kilekott oli püha." Kaur Riismaa teise raamatu tegelased on meile juba tuntud tema esimesest – kogust "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Nad on nüüd vanemad, neil on lapsed, mõned neist on surnud. Siin kõnelevadki lapsed, järeletulijad, aga vahest piiksatab see ja teine tost eelmiseski ajast.