Tooted

Jürgen Rooste 22. luulekogu "Libahundilaul" on korraga ajalauludekogu ja piiluauk me mütoloogiasse, nii tänasesse kui läinusse, mis ometigi nii silmnähtavalt ikka veel kohal... Siit leiab loitse ja manamisi, autopsühhograafiat, milles rännatakse mööda rämpstoiduradu, lootuse ja mure heitlust, laule inimlikust lollusest ja vana hää Kitzbergi enese karust (s.t hundist) käppa. Toimetanud Maria Esko. Kujundanud ja küljendaud Asko Künnap. Näo Kirik, 2024. 144 lk (kurapidi), mõnusas taskuformaadis.

Viimase aja ühe elegantsema memuaarteose puhul torkab esmalt silma asjaolu, et kui nii mõnelegi Asko Künnapi varasemale teosele on ette heidetud vormi domineerimist sisu üle, siis Mälestused on puhas sisulise külje tour de force, võimaldades lugejal lisaks autoriga kaasa mõtlemisele soovi korral ka ise autoripositsioonile asuda. Lisaks leidub raamatu lehekülgedele ohtralt praktilisi rakendusi, millele seab piirid vaid tarbija fantaasia.

Luulekogu. "Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest. Kilekott oli püha." Kaur Riismaa teise raamatu tegelased on meile juba tuntud tema esimesest – kogust "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Nad on nüüd vanemad, neil on lapsed, mõned neist on surnud. Siin kõnelevadki lapsed, järeletulijad, aga vahest piiksatab see ja teine tost eelmiseski ajast.