Tooted

Õigusteaduse dr., teoloogia kand. Tapio Nousiainen kirjutab inimese ainukordsest elust. Sünnime inimeseks ainult korra, oleme kord noored ja vaid kord tööeas. Iga hetk on hinnaline, iga inimene on väärtuslik. Autor on mõtisklenud põhjalikult inimelu mõistatuslikkusest ja vastuolulisusest. Ta kirjutab kaasrändurina ja julgeb küsida: mis sellele järgneb? Kuidas meil tuleb kasutada oma elu? Tapio Nousiainen vastab isiklikult. Vastused põhinevad isiklikult kogetule, kuuldule ja nähtule. Ta tunneb ka Jumala sõna selge sihi: elu jätkub teispool piiri, aga elu suund valitakse juba siinses elus. Küsimus on sinu elust - sellest ainsast.

Raamat on mõeldud eelkõige neile lapsevanemaile, kelle lapsed pole veel murdeealised. Raamat püüab anda emadele ja isadele üldarusaadavat ja vajalikku informatsiooni, et aidata neid nende ainulaadses, kuid tohutult vastutusrikkas kasvatustöös. Peamine raskus seisneb minu arvates selles, et paljudel vanematel puudub selge teadmine, kuidas lastega suhelda. Enamik vanemaid teab vajalikku, kuid ebaleb, millal ja missuguses olukorras mingit põhimõtet kohaldada. See segadus on täiesti mõistetav. Vanemaile küll öeldakse, mida teha, kuid sageli jääb arusaamatuks, millal ja kuidas teha. Klassikaline näide on distsipliini ja karistuse küsimus. Seda teemat on käsitletud palju, kuid ei ole selgelt väljendatud, et karistus on vaid üks kasvatuse valdkondadest. Seetõttu mõned isad ja emad järeldavad, et laps vajab eeskätt karistust. Loomulikult vajatakse karistustki. Aga mõned vanemad keskenduvad distsipliinile niivõrd, et nende lapsed ei saagi kogeda armastust. Sellised lapsed on veendunud, et neid ei armastata – ei tõeliselt ega tingimusteta. Distsipliin ei ole probleemi tuum: küsimus seisneb selles, kuidas väljendada lapsele oma armastust karistadeski.