Tooted

1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi.

Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein Helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.

 

Rohkete fotode ja skeemidega illustreeritud teos kujutab endast Eesti TA Ajaloo Instituudi teadlaste kollektiivi poolt kirjutatud üldkäsitlust Eesti talurahva ja agraarajaloost. Käesolev esimene köide hõlmab ürgkogukondliku korra ja feodalismi perioodi, s.o aega põllumajanduse tekkimisest (I aastatuhandel e.m.a) kapitalistlikule formatsioonile üleminekuni (19. saj. keskel). Teos üldistab seniseid uurimistulemusi ning jätkab ühtlasi väheuuritud küsimuste osas süvendatud uurimistööd.

Mälestusteraamatu peategelane Elmar Vanakaevu mobiliseeritakse 1944. aasta juulis Saksa sõjaväkke, teenib lennuväljadel Eestis, Saksamaal ja Taanis, on õhutõrjekahuri sihtur ning 20. Eesti SS-diviisi tagavarapataljonis miinipildur. Järgnevad vangilangemine Tšehhoslovakkias ja laagriaastad Nõukogude Liidus. Elmar Vanakaevu on raamatu autori prototüüp.

Arhiivimaterjalidele tuginevas raamatus on esitatud Velikije Luki all langenud, haavadesse surnud ja teadmata kadunuks osutunud Eesti Laskurkorpuse sõjameeste nimekiri. Nimistu sisaldab andmeid 6474 inimese kohta. Ometi ei pruugi see olla täielik – sõjakeerises võisid mitmed hukkunud või teadmata kadunud arvepidamisest välja jääda.