Tooted

Kogumikku "Etruski vaas" on koondatud Mérimée lühijuttude paremik. Ta on kirjeldanud neis jõulisi ja tsivilisatsioonist rikkumata tegelasi ja seda, kuidas tunded kõrgemas seltskonnas labastuvad. Kuigi paljude juttude tegevus toimub eksootilises ümbruses, on Mérimée stiil jahe, napp ja täpne ning lugude dramaatilisus ilmneb nende kulgedes. Mérimée looming on tõeline aegumatu klassika, mis pole kaotanud oma värskust ka praegu. Prosper Mérimée (1803 – 70), Prantsuse Akadeemia liige, kelle sünnist möödus tänavu 200 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri näidendikogumikuga hispaania draama eeskujul "Clara Gazuli teater" (1825) ning nn. Illüüria ballaadide kogumikuga "Guzla" (1827). Kõrgelt on hinnatud tema ajaloolise romaani "Charles IX valitsusaja kroonika" (1829) objektiivsust ja psühholoogilist täpsust. Kõige kuulsamaks aga on Mérimée saanud oma lühijuttudega. Neist tuntuima, "Carmeni" põhjal lõi Bizet oma maailmakuulsa ooperi. Mérimée tõlkis ka vene kirjanike teoseid prantsuse keelde ning avaldas kirjanduskriitikat ja ajalooteemalisi artikleid.

"Geeniuse päeviku" kirjutas Dalí aastail 1952-1963. Seljataga oli meeletu noorus Federico García Lorca ja Luis Bunueli seltsis, tülliminek isaga, äge riid sürrealistidega ja kohtumine Paul Éluard'i naise Galaga. Päevik oma verbaalse akrobaatikaga pigem varjab kui selgitab. Ilmne on, et Dalí sihiks on lugejat šokeerida. Ise on ta kinnitanud, et vihkab lihtsust igasugusel kujul. Sageli paneb ta ühte patta naeruväärse ja üleva ning kui lugeja enam millestki aru ei saa, siis on Dalí oma eesmärgi saavutanud. Oma loomingumeetodit nimetas Dalí paranoia-kriitiliseks.

Vaimukas seltskond, kus peaosas on Tema Majesteet kui eradetektiiv. Sarja „Asja uurib Tema Majesteet kuninganna" teises raamatus näeme Elizabeth II taas kasutamas oma teravat mõistust ja kuritegude lahendamise oskust, kui Buckinghami palee basseinist leitakse majapidajanna surnukeha. Kas see on traagiline õnnetus, nagu politsei arvab? Või toimub lossis midagi kurjemat? Samal ajal kui Tema Majesteet vastuseid otsib, ajab tema usaldusväärne erasekretäri abi Rozie kuninganna kadunud lemmikmaali jälgi. Kui Rozie saab ähvardava anonüümkirja, mõistab Elizabeth II, et tumedad jõud tegutsevad – ja kodule liiga lähedal. Lõppude lõpuks, kuigi töötajad ja avalikkus ei pruugi sellest aru saada, on ta nende seas kõige nutikam detektiiv. Mõnikord on vaja kuninganna pilku, et näha seoseid, mida keegi teine ei suuda ...

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet’st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.

Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.

Lisaks ühiskonnas toimuva panoraamsele lahkamisele on autor loonud terve rea erakordselt ilmekaid karaktereid koos igasuguste inimlike veidrustega, vürtsitab mõningaid kirjeldusi paraja irooniaga ja lisab siia-sinna musta huumorit. Võimsalt mõjuvad tema romaani läbivad kujundid. Ligustrihekid, valgete kivikestega kaetud aiateed, poonimisvaha lõhn ja veidi kõrbenud ploomimarmelaad rändavad ühelt leheküljelt teisele, ühest elupaigast teise otsekui põlvkondadevahelised köidikuid, millest vabanemine on raske. Kauneim ja täpseim kujund selle raamatu mõtte edastamiseks on musta ja valge äravahetamine fotonegatiividel: surmast saab elu ja elust surm.

Tuntumaid armastusromaane maailmakirjanduses üldse. Seesugust armastust kui selles teoses kohtab elus harva. "Manon Lescaut" on inspireerinud Massene'd, Puccinit.