Tooted

Raamatu tegevus viib meid Rohelise Järve laagrisse, noorte paranduslikku kolooniasse, kus poisse mehistatakse sellega, et neid sunnitakse iga päev auke kaevama. Rohelise Järve laagris ei ole järve. Kuid seal on lugematu arv suuri auke.Valesüüdistustusega laagrisse sattunud Stanley Yelnats taipab, et laager ei ole mõeldud ainult poiste kasvatamiseks. Poisid kaevavad auke, sest Laagriülem otsib midagi. Kuid mis võib olla maetud ärakuivanud järve põhja? Stanley üritab tõde välja kaevata. See on kaasakiskuv, tõsine ja samas humoorikas lugu kuritööst, karistusest ja - lunastusest.

John Newbery Medaliga autasustatakse USAs kirjanikke silmapaistva panuse eest lastekirjandusse. See on kõige esimene lastekirjanduse autasu maailmas, mida on välja antud alates 1922. aastast ning igal aastal läheb see parimale Ameerika Ühendriikides ilmunud lasteraamatule.Raamatut "Augud" premeeriti Newbery medaliga 1999. aastal.

Neljas trükk

Ema hoiatab Billyt, et ta ei tohi mitte kunagi väravast välja Pattude Laande kõndima minna. Ühel päeval teeb poiss just nimelt seda! Metsas kohtab ta pisilasi, tillukesi olendeid, kes elavad puuõõnsustes. Kuid pisilased on ohus, sest metsas märatseb hirmus Krõmpsutis, kes hävitab neid lausa tuhandete kaupa. Kas Billy suudab metsarahva selle koletu eluka käest päästa?

Tule, Poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel, söö mu õunu ja mängi mu varjus ja ole õnnelik "Kord oli puu... kes armastas üht väikest poissi." Nii algab unustamatu lugu puu ja poisi sõprusest. Väike poiss jookseb iga päev puu juurde, et ta okstel kiikuda ja mööda ta tüve üles ronida. Puu on õnnelik. Kuid poiss kasvab suureks ja tahab rohkemat kui ainult õunad. Ja puu annab... See on südamlik jutt andmisest js saamisest, mis paneb lugeja mõtlema aja ja väärtuste üle, mis ajas muutuvad ja armastusest, mis jääb alles. Poeetiline tekst ja vaimukad illustratsioonid on teinud selle andeka Ameerika Ühendriikide lastekirjaniku ja -luuletaja Shel Silversteini raamatu armastatud klassikaks; seda on aastakümnete jooksul lugenud paljud väikesed raamatusõbrad üle kogu maailma. Shel Silverstein (1932--1999) on Ameerika Ühendriikide kirjanik, luuletaja, kunstnik ja laulutekstide autor, kes on eelkõige tuntud oma humoorika luule, lihtsate ja väljendusrikaste joonistuste ning allegooriliste lugude poolest. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kümme lasteraamatut ning on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas William Allen Whiteíi kirjandusauhinna. "Helde puu" on tõlgitud kahekümne nelja keelde.

Loo looduse ringkäigust jutustavad väikesele lugejale imelised peened, detailsed illustratsioonid. Need kutsuvad uurima ja avastama, nii nagu ka "putukakeelne" napp tekst. Sõnad on armsalt mängulised, panevad kaasa mõtlema ja mõistatama, mida putukad üksteisele öelda tahavad. Autor laseb lugejal rõõmsalt omaenda fantaasiat rakendada ja oma lugu jutustada. Pärast raamatu lugemist tundub koduaed rohuliblede ja mutukatega kohe palju põnevam. Carson Ellis on väga menukate ja auhinnatud pildiraamatute autor. Lisaks on ta illustreerinud mitmeid lasteraamatuid, sealhulgas Lemony Snicketi "Helilooja on surnud" ja oma abikaasa Colin Meloy "Wildwoodi kroonikad". Ta pälvis 2016. ja 2018. aastal Grammy nominatsioonid albumikujunduste eest. Ta teeb aeg-ajalt illustraatorina kaastööd The New Yorkerile, The New York Timesile ja teistele väljaannetele ning esineb näitustel.

Casey Õunpuu räägib Marvinile, et kui poisid oma küünarnukile musi annavad, muutuvad nad tüdrukuteks. Marvin teda ei usu. Kui ta aga kogemata oma küünarnukile musi teeb, muutub asi kahtlaseks. Ta unistab punutud patsidest ja hakkab vihikusse südameid joonistama. Kas Caseyl võis olla õigus?

Louis Sachar on Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kelle sulest on eesti keeles ilmunud populaarne Pahupidikooli sari ja Paabeli Torni auhinnaga tunnustatud "Augud". "Kas ta on tüdruk?" on Marvin Punaposti sarja kolmas raamat.

Matilda Koirohi on erakordselt tark ja andekas tüdrukutirts, kellel on rumalad ja hoolimatud vanemad. Preili Sõnniste on hirmuäratav koolidirektriss, kes peab lapsi tüütuteks putukateks. Matilda võib küll olla tilluke, kuid ta peas plahvatavad sellised suurejoonelised plaanid, et hoidku kurjad täiskasvanud nüüd oma piip ja prillid! Roald Dahl on üks tuntumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle põnevad, humoorikad ja südamlikud lood nagu "Suur Sõbralik Hiiglane", "Billy ja pisilased" ja "Charlie ja šokolaadivabrik" on leidnud tee laste südameisse kõikjal laias maailmas.

Neljas trükk.

Tere tulemast tagasi Pahupidikooli! Teie lemmikõpilased ja -õpetajad on kohal, nende seas Sharie, kes läheb lendu oma mummulise vihmavarjuga, Kathy, keda on tabanud ränk vastuvaidlemise tõbi ehk vastandoroos, ja Jason, kes peab läbi lugema maailma kõige paksema raamatu. Kõik Proua Pärli klassi lapsed valmistuvad tähtsaks eksamiks, samal ajal kui koolimaja kohal laiutab müstiline Hukatuse Pilv.

Louis Sachar (s 1954) on tuntud Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kes on kirjutanud üle kahekümne lasteraamatu ja kellele on omistatud mitmeid auhindu, sealhulgas Newbery Medal ja National Book Award raamatu "Augud" eest. "Pahupidikool ja Hukatuse Pilv" on populaarse "Pahupidikooli" sarja neljas raamat.

Jätkuvad Pahupidikooli laste lõbusad veidrad tegemised. Proua Pärl õpetab lastele gravitatsiooni. Leslie patsid päästavad Pauli kindlast hukust. Maurecia leiab kotitäie raha. Dameon armub ja surnud rotil läheb süda pahaks. Proua Mürk hakkab kummituseks ja proua Sousti Seenesürpriis toob kaasa tõelise sürpriisi. Allison satub üheksateistkümnendale korrusele, preili Zarve klassi. Üheksateistkümnendat korrust ei ole olemas. Preili Zarve ei ole olemas.

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid.) See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel. Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi, üritavad oma varbaid õpetajale maha müüa või teesklevad surnud rotte. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid). See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.

Kolm põrsakest

Need loomad, kellest lugu pean,

on huvitaval kombel sead.

Sead nooblid on, neil kombed head,

ja nutikad, neil lõikab pea.

Ent vahel siiski, kibe tõde,näeb siga, kes on puhta sõge.

Mis ütleks küll, kui metsarajalte kõnniks päise päeva ajalja näeks, et PÕHUVIHU najal on põrsas ehitanud maja?

Hunt ütles, nähes onni põhust: "Mis hundi suus, see hundi kõhus!"

Kas te arvasite, et kolmel põrsakesel õnnestus kurja hunti ninapidi vedada või et Tuhkatriinu tõepoolest abiellus printsiga? Oo ei!

Sõnameister Roald Dahl keerab kuuele tuntud muinasloole sellise vinge vindi peale, et hoidke oma piip ja prillid! Ükski riim pole veel nii riivatu olnud.