Tooted

Kui Briti ja Ameerika luure saab aimu, et Al-Qaeda plaanib suurejoonelist rünnakut, tuleb neil tegutsema asuda – kuid mida ette võtta? Neil puudub täpsem info: kuidas, millal ja kus rünnak toimub. Al-Qaeda ridades neil allikaid pole ja on võimatu sinna kedagi sokutada. Võimatu, kui just mitte...

Izmat Khan, viis aastat Guantanamo Bay vanglas hoitud endine tähtis Talibani komandör, kannab hüüdnime Afgaan. Temaga väga sarnane on kolonel Mike Martin, veteran, kes 25 aastat võidelnud maailma erinevates sõjakolletes, tõmmu ja sale mees, kes sündinud ja kasvanud üles Iraagis. Üritades katastroofi tõrjuda, püüavad luureteenistused teha midagi, mis ei ole kellelgi varem õnnestunud – lasta läänlasel esineda araablasena araablaste seas – lasta Martinil esineda usaldatud Khanina.

Igal lool on kaks poolt. Igal suhtel on kaks vaatepunkti. Ja vahel selgub, et õnneliku abielu alus on valed, mitte tõde. Lotto ja Mathilde on kahekümne kahe aastased, kõrget kasvu, kaunid, hullumeelselt armunud ja määratud saavutama midagi suuremat. Uut. Kakskümmend neli aastat hiljem äratab nende püsikindel abielu endiselt kadedust nende sõprades. Kuid tegelikult ei ole kõik nii lihtne. "Moirad ja fuuriad" jutustab ühe abielu loo nii mehe kui naise silmade kaudu nähtuna. Mees on tunnustatud näitekirjanik, kelle osaks väljavalitus (moirad ehk saatusejumalannad) ja sellega kaasnev privilegeeritud minapilt. Toetava abikaasa rolli asetatud naine näib elavat mehe dikteeritud narratiivis. Sünge lapsepõlvesaladus, mida naine mehe eest varjab, teeb tema pigem äraneetuks (fuuriad). Naise vaatepunkt romaani teises pooles kummutab mitmed esimeses pooles esitatud mehelikud eksiarvamused. Kaht vaatepunkti eristab ka tooninihe – kirjaniku saatusest jutustav pool on antud lineaarses eepilises laadis, peegeldades ettemääratust, abikaasa sisepingetest küllastatud hingeelu avatakse pigem gootilikult ja killustatumalt. Romaan oli 2015. aastal USA National Book Awardi ja USA National Book Critics Circle'i romaaniauhinna finalist, lisaks on seda enda viimase aja lemmikute hulgas nimetanud ka Barack Obama.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

Tänapäeva ameerika krimikirjanduse rajaja Raymond Chandleri kaheksa parimat novelli. Lugude tegevus toimub Lõuna-Californias, need on täis pinget, vägivalda ja tragöödiat, ja igas loos mängivad rolli nii alkohol, tulevahetused kui ka detektiiv, kel on silma naiste jaoks ja terav õiglustunne.

Samuti on võimalik ära tunda ühiseid stseene, tegelasi ja jooni Marlowe-romaanidega, mis tegid Chandlerist oma žanri ületamatu meistri või nagu kirjutab Daily Telegraph: "Ta oskab kirjutada nii, et see haarab kaasa juba esimesest lausest. Proosa on napp ja viimistletud: täis elu ja isikupära – pingul nagu võitlusse hüppav tiiger."