Tooted

Ühest Kesk-Soome jõest leitakse teismelise tüdruku surnukeha. Tema surma põhjust ei õnnestugi välja selgitada. Räägitakse küll õnnetusest, küll enesetapust, aga jutud liiguvad ja leidub ka neid, kes ei usu kumbagi seletust. Kolmkümmend aastat hiljem huvitub loost äsja töö kaotanud netiajakirjanik Saana ja väikelinna rahu on rikutud. Ka Saana ise tunneb, et linna vaikse pealispinna all luurab midagi tumedat. Ja keegi hoiab tal silma peal. Samal ajal leitakse Helsingist kroonikujulise põletusmärgiga surnukeha ja juhtumi uurimine tehakse ülesandeks kriminaalkomissar Jan Leino töörühmale. Jani elus on rasked ajad, aga oma tööd ta tunneb. Sellest hoolimata tammub uurimine paigal ja Jan pelgab, et krooniga laipu tuleb juurde. Kuidas on omavahel seotud too ammune surmajuhtum ja värske mõrv? Kas Saana ja Jani uurimisteed ristuvad? Kes on salapärased kuningad? Pinev teekond vastusteni on Elina Backmani debüütromaani selgrooks, taustameeleolu loovad suvise Soome maastikud, vana mõis jõe kaldal ja paljulubavad inimsuhted.

Rosa Liksomi silmade läbi nähtud ja imeliselt poeetilises keeles kirja pandud reis läbi omaaegse Nõukogude Liidu Moskvast Mongooliasse on lugemist väärt. Nädalateks ühte kupeesse suletud reisikaaslased, judisemapanev olme ja käärivad inimsuhted. Soomlannast arheoloogiaüliõpilane ja venelasest õnneotsija arenevad mõlemad selle pika reisi jooksul mõistma inimtunnete ja -kannatuste kõrgusi ja sügavusi. Detailsetest kirjeldustest kasvab allegooriline pilt toonasest hiigelriigist, tema linnadest ja inimestest, oludest ja suhtumistest. Pole ime, et see kõik paelus ka filmitegijaid. Sama kiiresti nagu rong tormab läbi omaaegse Nõukogude Liidu Moskvast Murmanskisse, sööstab Rosa Liksomi raamatu järgi tehtud Juho Kuosmaneni linateos "Kupee nr 6" läbi filmimaailma kõrguste, võites järjest auhindu. Film pälvis Cannes'i festivali põhivõistlusprogrammi grand prix ning kandideerib võõrkeelse filmi Oscarile. Huvitav on vaadata, mis filmis ja raamatus ühist ning mis sootuks teistmoodi lahendatud. Siiski maalivad mõlemad meeldejääva pildi suurest riigist, inimloomusest ja kultuurierinevustest. "Kupee nr 6" võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna.

„Lemmikloomade elu" käsitleb inimese suhet loomadega alates kodustamise ajaloost ning lõpetades inimese ja metsloomade kooseksistentsi küsimustega. Autor arvestab lemmikloomade pidamise positiivseid külgi, aga ta eesmärk on ka anda tervikpilt tagajärgedest, mida kodustatud ja metsistunud lemmikloomad keskkonnas põhjustavad. Raamat vaeb konstruktiivselt ja asjatundlikult lahendusi ning viise, kuidas muuta meie suhtumist loomadesse ja kogu loodusesse nii, et see põhineks õiglasel, iga üksikut looma ja looduse mitmekesisust väärtustaval suhtumisel.

Sööstame tulevikku, mis eeldab kardinaalselt uusi oskusi: terviklikolemist, empaatiavõimet ja tundlikku märkamist. Muutusesse vormumise, pideva õppimise ja kohanemisvajaduse sundus pelutab, samas on neist võimalik arendada sisemise kasvamise ime. Muutumised kannustab usaldama ebatäiuslikkust ja innustab arenema oma tingimusi seades. See annab julgust kardinaalselt teisiti mõelda ja tegevust peatada kõikelamestaval teerullil. Eesmärgiks on muutumine, mis ei järgi enam harjumuspärast voolusängi ja murrab välja etteseatud rööbastest. Muutumised on väljakutse julgeks dialoogiks - samm välja ahistavatest kambrikestest, valmidus kuulata ja näha. Oled alati märksa enamat kui ükskõik milline kujutlus iseendast.

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmne kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

 

1944. aasta augustis, Jätkusõja viimastel nädalatel, sai Mannerheimi risti rüütel Ilmari Honkanen ülesande juhtida kaugluureüksuse rünnakut Petroskoi raudteesõlmele. Vaenlase tagalasse viidi 50 meest, kes pidid takistama raudteetransporti rindejoonele Põhja-Karjalas ning kiirendama sellega rahuläbirääkimisi. Operatsiooniplaan ja selleks kokku pandud rühm olid suurepärased, ent ülesannet täites läks pea kõik viltu: üks mehi vedanud lennukitest kukkus alla, lisavarustust toonud lendur sõitis purjuspäi vastu puud ja üksuse juht haigestus. Raskustest hoolimata lõigati Petroskoisse viiv raudtee mitmest kohast läbi, ent siis tuli tagaajajate eest põgeneda. Relvarahu sõlmimise ajal oli üksus veel vaenlase tagalas. "Operatsioon Hokki" jutustab esimest korda loo Soome suurimast dessantoperatsioonist. Raamat põhineb veteranide meenutustel, retkest säilinud fotodel ning ära peidetud sõjapäevikul. Raamat on Soome tunnustatuima aimekirjandusauhinna Tieto-Finlandia nominent.

On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda. Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda. Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

Kuidas Soome Stalini sihikult kolm korda pääses? Kuidas kujunes Soome saatus Stalini kui otsustaja silmis? Kas Stalin suhtus Soomesse ja soomlastesse kuidagi eriliselt? Miks ta ei jätkanud 1940. aastal sissetungi? Miks diktaator taganes oma püüdlustest 1944. aastal? Miks jäi 1948. aasta ebaõnnestunud riigipöörde aastaks? Vastus peitub ka tänapäeval väga aktuaalsetes Soome ja Venemaa suhetes. Stalin on olnud üks tähtsamaid iseseisva Soome ajalugu mõjutanud üksikisikuid. Vähe on neid, kes oleks langetanud nii palju samasse kaalukategooriasse jäävaid otsuseid: Stalin otsustas Talvesõja alustamise ja lõpetamise, tema otsusega sõlmiti 1944. aastal Jätkusõja rahu, ning kui 1948. aasta alguses oli aeg otsustada, kas Soomest saab rahvademokraatlik riik või mitte, andis ta alguses gaasi, siis vajutas pidurit. Nende otsuste puhul võib rääkida Soome saatusest: kogu ühiskonna korraldusest, riigi iseseisvusest, kodanike elust ja surmast. Raamat keskendub Stalini otsustele sellistes Soomet puudutavates küsimustes, kus kaalukausil oli kogu Soome eksistents või vähemalt selle eksistentsi olemuslik laad. Kimmo Rentola teos ilmus Soomes 2016. aastal ja pälvis kohe ohtralt tähelepanu ja vastukaja nii Soomes kui ka mujal maailmas.