Tooted

Naine põgenes eilsete saladuste eest mehe juurde, keda ta ihaldas täna, homme ja igavesti. Mitte ükski naine Texasesse rändavate vankrite vooris ei olnud ilusam ega salapärasem kui ruugejuukseline sensuaalne Lydia. Mitte ükski mees polnud uhkem ega vihasem kui ohtlik mehelik Ross Coleman. Mõlemad põgenesid oma mineviku eest – teineteise käte vahele. Aga Lydia oli tõotanud, et ükski mees ei pea teda puudutama või võtma vastu tema tahtmist. Ja Ross Coleman oli vandunud pühalikult, et ükski naine ei saa võita tema südant, mille ta oli lubanud igaveseks oma õrnale naisele, kes oli surnud tema poega sünnitades. Ometi kistakse Ross ja Lydia hädaohu ja iha keerisesse ... nad ei suuda tõrjuda kirgi, mis haarab nende meeli ... ei suuda peatada saladusi, mille varjust kasvab välja vaenlase surmaihkav kättemaks. Ent selle vastu astub naise imeväärne armastus.

Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu. "Igamees enda eest" võtab kokku need neli saatuslikku päeva, mis kadusid koos laevaga.

Veel kunagi pole Beryl Bainbridge'i kasin, lakooniline stiil olnud nii efektiivne. Ei ühtki tarbetut sõna tundepinge ja reisi saatuslikkuse edastamisel. Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga.

Leedi Georgiana Marshal oli elevil oma kihlusest eaka Threshfieldi krahviga. Sest smaragdsilmne kaunitar oli kindel, et tast saab peagi lesk ja viimaks ometi saab ta ise käsutada oma varandust ning korraldada oma elu. Aga ta pole Threshfieldi mõisas veel kuigi kaua olnud, kui tuleb keegi talumatu, kuid ohtlikult veetlev võõras, kes kavatseb rikkuda tema plaanid… Nick Ross ei kannatanud hellitatud siniverelisi preilikesi, aga kui ta parim sõber palus teda minna ja takistada, et ta õde ei teeks kohutavat viha, ei saanud ta keelduda. Seepärast ilmuski ta Threshfieldi, Texase lagendike värskusest õhkuv, päikesest põlenud ja higine, revolver puusal. Ainult et Nick oli oma saaki alahinnanud: hirmutamisest oli vähe, et Georgianale aru pähe panna. Siin oli vaja hoopis enamat, võib-olla isegi armumist…

Büroosse Boylston Streetil jõudis Kathryn vara. Mitchell kindlasti arvaski, et talutüdruk on üleval enne kukke ja koitu ning ootab teda ukselävel. Ta silus käega juukseid, mis olid korralikult patsi punutud ja ümber pea keeratud. Lahedad riided, mida ta oli kandnud töötades onu juures, ei paistnud sobivat Bostoni büroosse. Bürood olid veel kinni ja ta oli sunnitud seisma trepil, jälgides inimeste tulva tänaval. Ta silmas Mitchi möödujate hulgast tükk aega enne seda, kui mees tema juurde jõudis. Esiteks, mees oli ainus inimene, keda ta tundis. Teiseks, Mitch paistis rahva hulgas silma mitte just oma kasvu või ilusa näoga, vaid oma hoiakuga. Üksainus pilk mehele juba näitas, et ta on enesekindel ja tal läheb väga hästi.