Tooted

Paljud ettevõtjad viivad oma ideid ellu liialt rutakalt, mille tulemusel jookseb seitse toodet kümnest ludinal lati alt läbi. David Bland ja Alex Osterwalder on võtnud nõuks seda statistikat muuta, pakkudes välja lihtsa meetodi, mis aitab heast ideest kuulikindla ärimudelini liikuda. Nende „Äriideede testimine“ selgitab, kuidas kahandada riski raisata aega, raha ja teisi ressursse ideedele, mis ei hakka kunagi tööle. Kuidas elimineerida strateegia ning testimise ja valideerimise vahel laiutavat lõhet? Kuidas teha kindlaks ja testida võtmetähtsusega hüpoteese väärtuspakkumise ja ärimudelitahvli abil? Kuidas langetada olulisi ärilisi otsuseid viisil, mis lubab toetuda enamale kui intuitsioon ja kõhutunne? Kuidas julgustada oma meeskonnas eksperimenteerivat mõtteviisi ja kuidas sellest vormida pidev ning jätkusuutlik protsess?

„Äriideede testimine“ on suurepärane käsiraamat suurfirma novaatorile, kes üritab korporatsiooni kitsendusi trotsides uusi äriprojekte käima tõmmata; idufirma ettevõtjale, kes tahab testida ärimudeli algkomponente, et vältida meeskonna ja investorite tarbetut aja, energia ning raha raiskamist; ja kõigile neile, kes ihkavad põhitöö kõrvalt oma äri püsti panna.

David Bland on nõustaja ja mitme ettevõtte asutaja, kes on oma töös keskendunud sellele, et aidata ettevõtetel saavutada turu ja nende toote vahelist sobivust. Enne nõustamistööd arendas David üle kümne aasta tehnoloogiavaldkonna idufirmasid. Seda maailma toetab ta tänini, jagades oma teadmisi mitmes Silicon Valley idufirmakiirendis.

Innukas ettevõtja ja nõutud esineja Alex Osterwalder on rahvusvaheliste menukite „Ärimudeli generatsioon“ ja „Väärtuspakkumise disain“ põhiautor. Aastal 2015 võitis ta Thinkers50 strateegiaauhinna, mida Financial Times nimetab juhtimisideede Oscariks.

 

Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastate kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Ebaseadusliku äriga seotud inimesed ei kipu tavaliselt nii avameelselt oma elust pajatama. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. "Eht narkoärikas" on tempokas lugu täis hullumeelseid juhtumeid, vägivaldseid pöördeid ja öiseid lende. "Luis Navia oli Colombia ja Mehhiko suuremate kartellide mõjukas uimastivedaja ning tema teadmised sellest, kuidas USA ja Euroopa narkootikumidega üle ujutati, on ainulaadsed. Ülemaailmse kokaiinikaubanduse telgitagustest ning selle tipus troonivate tegelaste pöörasest, kuid ohtlikust elust pole keegi kunagi paremat ülevaadet andnud." Peter Walsh, raamatu "Drug War: the Secret History" autor

Patty McCord oli Netflixi talendijuht ning üks sealse ainulaadse ja tõhusa kultuuri loojatest. Oma värskes raamatus jagab ta Netflixis ja mujal Silicon Valleys saadud kogemusi.  McCord pooldab töökohal radikaalset ausust, tema sõnul tuleb motiveerida rahuldust pakkuva tööga, mitte lubaduste, hüvede ja boonustasudega. Tegutseda tuleb läbipaistvalt, nii et iga töötaja teab oma väärtust, ning ettevõtte uutele vajadustele mitte vastavate töötajatega tuleb jätta hüvasti. Töötajatele tuleb anda võimalused ja vabadus ise oma tööd korraldada ja ette tulevaid katsumusi parimal viisil lahendada. McCord väidab et vanad personalipoliitika tavad ‒ iga-aastased arenguvestlused, töötajate võimustamise ja kaasamise programmid jms ‒ osutuvad tihtipeale vaid tohutuks aja ja ressursside raiskamiseks. Töötajad on täiskasvanud vastutustundlikud inimesed. Tema läbiproovitud nõuanded, mida vürtsitavad huumor ja otsekohesus, pakuvad lugejale uutmoodi väljavaateid ülitõhusa ja kasumliku kultuuri loomiseks.  See raamat muudab teie suhtumist töösse ja ärijuhtimisse.  Washington Post on raamatu nimetanud üheks 11 juhtimisraamatust, mida 2018. aastal lugeda.

Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus "Juhi mõtteviis", sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. "Juhi mõtteviis" selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

„Kuidas vältida kliimakatastroofi“ selgitab, mida on vaja inimkonnal teha selleks, et hüpata viimases peatuses maha kiirrongilt, mis tuiskab vältimatu katastroofi poole ning miks usub Bill Gates, et me saame sellega hakkama. 51 miljardit tonni on kasvuhoonegaaside kogus, mille paiskame igal aastal atmosfääri. Null on number, mille poole peame püüdlema, ütleb Gates. Põhjus on lihtne: kasvuhoonegaasid hoiavad soojust kinni, tõstes maakera keskmist pinnatemperatuuri. Mida kõrgem see on, seda keerulisem on inimkonnal ellu jääda, õitsengust rääkimata. Seega on kliimamuutuse üheks võtmeküsimuseks, kuidas toota puhast energiat, mis oleks sama soodne ja töökindel kui fossiilkütus. Gates tunnistab isegi, et nii mõnegi silmis ei pruugi ta olla just parim mees kliimamuutuste teemal sõna võtma: lõppude lõpuks kuulub talle mitu suurt maja, ta lendab eralennukitega jne. Ent näidake Gatesile probleemi ja ta sööstab otsima viise, kuidas seda lahendada. Just sel põhjusel on ta paigutanud enam kui miljard dollarit arendustesse, mille puhul on lootust, et need aitavad maailmal nulli jõuda. Ta panustab roheenergia algfaasi teadusuuringutesse, investeerib paljulubavatesse roheenergiafirmadesse, toetab seadusandlust, mis võiks anda hoogu murrangulistele saavutustele üle maailma ning ärgitab kõiki teisigi, kel selleks vähegi ressurssi, sama tegema. Raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ pakub Gates välja mitmeid lahendusi, mille abil pöörata inimkond ühes meie planeediga kliimakatastroofi kursilt kõrvale.

¤ Esimene peatükk selgitab, miks on vaja jõuda nulli ning mida teame (ja mida mitte) sellest, kuidas hakkab temperatuuri tõus meid mõjutama.
¤ Teine peatükk keskendub väljakutsetele, millega tuleb meil paratamatult rinda pista.
¤ Kolmas peatükk harutab lahti segadust tekitavad statistilised näitajad ning kliimamuutuste-teemalised küsimused.
¤ Peatükid neljandast üheksandani kirjeldavad valdkondi, kus võib tehnoloogia kasuks tulla ja kus on veel läbimurret vaja.
¤ Viimased peatükid keskenduvad seadusandlusele ning sammudele, mida saab igaüks astuda, et nullile lähemale jõuda.  Olgu tegu vastutustundliku kodaniku, ettevõtja või poliitikuga, absoluutselt igaüks saab inimkonna ning meie planeedi heaolu nimel midagi ära teha. Visionäär Gates lükkab oma raamatuga „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ mõtted liikuma, et need seejärel tegudeks teha.

Erinevalt lahenduste otsimisest näitame tülitsemisel üles erakordset nutikust, leiab Michael Brown: enne veel, kui väike inimene tähistab oma kaheksandat sünnipäeva, on ta pidanud oma lähedastega maha üle 89 000 tulise tüli. Uuringud kinnitavad sedagi, et kuni 90% konfliktidest ei jõua kunagi lahenduseni. Brown käib oma raamatus „Ma pole nõus“ välja värske vaatenurga, kuidas üha vihamas ühiskonnas teistega mõistlikult arutleda ning läbi rääkida. ÜRO arvutuste kohaselt kasvab maailma rahvaarv 2050. aastaks 10 miljardini. Rebimiseks ei lähe mitte ainult nappide ressursside pärast – ka meie ideed, veendumused, ideoloogiad hakkavad limiteeritud eetriaja nimel üha ägedamalt võistlema. Samas on saanud mõistest „kompromiss“ sõimusõna: tihti tembeldatakse äri- ja poliitikamaailmas kuldse kesktee otsijat ambitsioonituks nõrgukeseks. Raamat „Ma pole nõus“ kirjeldab metoodikat, mis võimaldab mis tahes tüliküsimuses või läbirääkimistel – võrdõiguslikkusest keskkonnakaitseni, palgatõusust ametikõrgenduseni, sooküsimustest geopoliitikani – oma arvamustele truuks jääda ning lahendustega edasi liikuda. Brown näitab organisatsioonikultuuri, aga ka suhteid – nii paari-, pere-, sõprus- kui ka kogukonnasuhteid – sootuks teises valguses.

Mis on õigupoolest gaasikeeramine ehk sohutamine? Eestikeelne termin pole veel ehk nii levinud kui selle ingliskeelne vaste gaslighting, mis viitab psühholoogilisele manipulatsioonile ja emotsionaalsele kuritarvitamisele. Kõlab juba tuttavamalt? Kas olete kuulnud kedagi endale ütlevat: Ma pole seda kunagi väitnud, ilmselt mäletad midagi valesti. Sa oled lihtsalt liiga tundlik, muud midagi. Ära reageeri üle. Kust sa seda kõike võtad? Sa mõtled asju välja. Kui jah, tuleks kaaluda, kas tegemist võib olla varjatud emotsionaalse vägivallaga. Gaasikeeramise puhul üritab usaldatud kaaslane teis põhjustada kõhklusi, õhutada ebakindlust ja tekitada segadust. Inimese reaalsustajuga manipuleerimisel võivad olla tõsisemadki tagajärjed kui füüsilisel vägivallal. Dr Robin Stern on nähtust uurinud juba kolm aastakümmet, näidates sohutamise mõju sellest puudutatud inimeste eludele. Ebatervetes suhetes tekitab gaasikeeramine palju valu ja segadust; isegi kui manipuleeritu saab aru, millega tegu, on tihtipeale raske leida õigeid tööriistu olukorrast väljumiseks. „Maatasa manipuleeritud“ on teie suunajuht sellel teel. Autor seletab põhjalikult lahti psühholoogilised põhjused, miks üleüldse gaasikeeramisega kaasa minnakse, aitab paika panna konkreetse tegevusplaani, harjutada enesekaastunnet ja leida tegevusi, mis toetaks keha ja vaimu eest hoolitsemist pärast gaasi kinnikeeramist. Raamatus esitatakse küsimusi, mille üle reflekteerida, et tunda ära ohumärgid ja gaasikeeraja tüübid oma isiklikes suhetes, samuti on toodud harjutused vaidlustest eemaldumiseks ja eneseanalüüsiks. Emotsionaalne vägivald ei ole paratamatus; leidke taas oma prioriteedid ja määrake ise rada, mida mööda astute.

Amy Edmondson, Harvard Business Schooli juhtimisprofessor, maailma mõjukaim organisatsioonipsühholoog ja menuki „The Fearless Organization“ autor, käsitleb oma teises psühholoogilise turvalisuse teemalises raamatus ebaõnnestumisi: vigade tegemist, nende märkamist, tunnistamist ja neist õppimist.
Idee sellest, et organisatsioonid ja üksikisikud peaksid oma vigadest õppima, pole midagi uut. Ometi ei suuda enamik meist ebaõnnestumises peituvaid väärtuslikke õppetunde omaks võtta. Kuna vead kipuvad meis piinlikkust tekitama, on läbipõrumist kerge üldse mitte tunnistada või näpuga kellegi teise peale näidata. Mis veelgi hullem, nende harjumuste tõttu hakkame vältima ambitsioonikaid eesmärke või väljakutseid. Selle tulemusel laseme käest lugematuid võimalusi midagi õppida ja uusi oskusi omandada. Inimpsühholoogia, ühiskonna mõju ja institutsionaalsete hüvede koosmõjus sünnib hukutav kombinatsioon, mis muudab eduka põrumise oskuse äraõppimise tükk maad keerulisemaks, kui see olema peaks.

Et olla meisterlik vigadest õppija, tuleb selgeks saada, kuidas läbimõeldult toimetada, ebaõnnestumisi liigitada ja igat sorti nurjumistest väärtuslikke tarkuseteri välja sõeluda. Põrumised, mis on küll soovimatud, ent millest võib teadmisi ammutada, ongi õiget sorti vead. Nendest tuleb kümne küünega kinni hoida, sest just taoline intelligentne ebaõnnestumine toodab avastusi: uute ravimite leiutamine, äärmusliku ärimudeli käivitamine, uuendusliku toote väljatöötamine või klientide reaktsioonide katsetamine täiesti uuel turul.

Edmondson näitab, kuidas viia ebaproduktiivne põrumine miinimumini, et samas väärtustada inimlikku eksimist ja maksimeerida vigadest saadavat kasu. Kui muuta oma suhtumist läbikukkumistesse ja taoline mõtteviis ka organisatsioonikultuuri tasandil omaks võtta, tärkab innovatsioon ja hakkab juhtuma suuri asju.

Financial Times kuulutas Edmondsoni raamatu „Õiget sorti viga“ 2023. aasta parimaks äriraamatuks.

Amy Edmondson, maailmas tunnustatud psühholoogilise turvalisuse ekspert, avab oma viimases raamatus „Õiget sorti viga“ uue viisi, kuidas mõelda ja rääkida vigadest. Ta kutsub meid loobuma äärmustest – kas iga hinna eest ebaõnnestumise vältimisest või põru tihti ja kiiresti mõtteviisist – ning juhib tähelepanu sellele, kuidas targalt läbimõeldud vead võivad olla kasvu ja innovatsiooni aluseks.

Raamatus käsitleb Edmondson, kuidas meeskonna psühholoogiline turvalisus loob keskkonna, kus vigasid ja nendest rääkimist ei peeta häbiväärseks, vaid neid nähakse kui vajalikku osa õppimisest ja edust. Läbi rohkete näidete näitab ta, kuidas intelligentselt juhitud vead aitavad arendada nii isiklikku kui ka kollektiivset tarkust.

Raamat pakub praktilisi tööriistu ja lugusid eri eluvaldkondadest – ärimaailmast, ajaloost ja isiklikust elust – et inspireerida lugejaid asendama häbi ja süüdistamine uudishimu ja isikliku kasvuga. Raamat avab lugejatele võimaluse näha ebaõnnestumist täiesti uue nurga alt – kui võimast õppetundi, mis aitab liikuda innovatsiooni ja tulemusliku organisatsioonikultuuri poole.

Liina Kadari
Coach, organisatsioonipsühholoog

Kuidas väiksema vaevaga rohkem müüa? Kuidas toimib võrgustunud majandus ja milliseid muutusi peavad ettevõtted ellu viima, et ka tulevikus vee peal püsida? "Sotsiaalne müük" raputab lahti analoogmaailmast, mida iseloomustab sotsiaalmeedias müügi nimel huupi rapsimine. Mida aeg edasi, seda keerulisem on traditsioonilise müügiga korralikku tulemust tuua. Kuigi müügimees serveerib end konsultandina, on tema ainsaks eesmärgiks müüja lahendust, mis ei pruugi kliendile sugugi sobida. Et tüütutest kõnedest ja kirjadest pääseda, proovib klient "konsultandi" ostuprotsessist välja suruda. Areng, mis pole müügiinimesele kaugeltki meelepärane. "Sotsiaalne müük" peegeldab olulist muutust ostukäitumises ning pakub välja lahendusi: Kuidas kliendi ostuotsuseid taas mõjutada? Kuidas sihipäraselt kasutada võrgustikke, et sotsiaalset usaldust kasvatada ja tugevat kogukonda luua? Kuidas oma valdkonnas tõeliseks autoriteediks saada ja maailmamuutjatega ühendusse astuda? Kuidas sotsiaalse müügi strateegiat organisatsiooniüleseks laiendada, küpsus- ja investeerimismudeleid välja töötada, riske maandada, tulemuslikult juhtida ja tehnoloogiaplatvorme kasutada? Raamat võtab soravalt kokku ideestiku, mida peab teadma iga juht, kes soovib müügi- ja turundusüksuste tööd digiajastul kaasajastada ning ihkab sotsiaalse müügi jõudu oma ettevõttes maksimaalselt ära kasutada.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.

Michael Wolff, kellel on olnud erakordne ligipääs presidendi tagatubadesse, paljastab oma raamatus, mis on toimunud meie aja kõige vastuolulisema presidendi meeskonnas kulisside taga. Sellest ajast saadik, kui Donald Trump vannutati ametisse USA 45. presidendina, on see riik – ja kogu maailm – olnud tunnistajaks tormilistele, metsikutele ja täiesti jahmatavatele sündmustele, mis peegeldavad juhiks valitud mehe muutlikkust ja raevukust. See haarav ja paljastav ülevaade pakub rikkalikult uusi nüansse, mis kirjeldavad valitsuskabinetis valitsevat kaost. Mida president Trumpi meeskond temast tegelikult arvab? Mis pani Trumpi väitma, et Obama kuulab tema kõnelusi pealt? Miks FBI direktor James Comey tegelikult vallandati? Mis on Trumpiga suhtlemise saladus? Mitte iialgi ajaloos pole president ameeriklasi niivõrd kahte lehte löönud. Kaasahaaravalt ja värskendavalt annab Michael Wolffi raamat meile edasi, kuidas ja miks on Donald Trumpist saanud ebakõlade ja lammutamise musterkuju. Raamat ilmus USAs 5. jaanuaril 2018 ja saavutas kohe tohutu menu, esimese nädalaga müüdi raamatut üle 2 miljoni eksemplari ja see vallutas edetabelite tipu. Valge Maja mõistis raamatu hukka, nimetades selles esitatud väiteid eksitavaks ja valeks. Raamatut püüti ka müügilt kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud.

New York Timesi bestseller. Endine matemaatikaprofessor James Simons, ettevõtte Renaissance Technologies asutaja, on tänases finantsmaailmas üks edukaimaid kauplejaid. Aastast 1988 on Renaissance'i lipulaev Medallioni riskifond näidanud keskmiselt 66%-st aastatootlust, teenides kauplemiselt rohkem kui 100 miljardit dollarit kasumit. Keegi teine ei saa sellele ligilähedalegi, ka mitte Warren Buffett, George Soros, Peter Lynch, Steve Cohen ja Ray Dalio, kirjutab Gregory Zuckermani raamatus "Turgude isand". Simonsi näol on tegemist mehega, kes juba karjääri algusaastail otsustas läbi närida tohututest andmemassiividest, rakendada kõrgemat matemaatikat ning luua ultramoodsaid arvutimudeleid, sellal kui teised lähtusid oma prognoosides sisetundest, vaistust ja vanakooli taustauuringutest. Just Simons pani aluse investeerimismaailma tabanud revolutsioonile. Zuckermani hinnangul küünib Simonsi vara tänaseks ligi 23 miljardi dollarini, tema ettevõtte keskmisel töötajal pea 50 miljoni dollarini. Need suurusjärgud annavad enam kui alust väita, et Simons ja tema meeskond on tabanud investeerimise kohta midagi, mille mõistmisest teised vaid unistavad. Ja seda olukorras, kus Simonsi ettevõttesse on eelkõige oodatud matemaatikud ja teadlased, kes ei tea investeerimisest ja Wall Streeti telgitagustest enamasti suurt midagi. Mõned neist on kapitalismi suhtes suisa skeptilised. Kuigi Simonsi näol on tegemist ülimat privaatsust hindava mehega, õnnestus Zuckermanil teha enam kui nelisada intervjuud rohkem kui 30ne endise ja praeguse Renaissance'i töötajaga, lisaks Simonsi sõprade, pereliikmete ja raamatus mainitud sündmuste asjaosalistega. Nii sündis haarav lugu, mis räägib Simonsi noorusajast ja tööst külma sõja aegse koodimurdja ning murrangulise matemaatikuna, samuti tema ettevõtte tormilistest algusaastatest. Allikad jagasid seniteadmata üksikasju Renaissance'i kõige tähtsamatest murdepunktidest, aga ka viimasel ajal aset leidnud sündmustest, milles oli rohkem draamat ja intriigi, kui seda oleks osanud ettegi kujutada.

Paljud väikeettevõtjad töötavad esmalt idioodist bossi alluvuses, et seejärel ise selleks hakata. Enamus ei kipu mõistma, et oma ala tehnilise külje sügavuti jagamine ei tee veel kellestki ärigeeniust. Raamat "Üheleheküljeline turundusplaan" aitab segaduses selgust luua, et usinamalt uusi kliente võita, rohkem raha teenida ja teiste seast silma paista. Väiksemate firmade puhul on tavapärane, et kasv jääb pidama punkti, kus kasumist jagub täpselt nii palju, et omanikud sellest ära elaksid. Kuid milleks madalatel tuuridel vuristada, kui potentsiaali jagub märksa enamaks?! Võtke ükskõik milline kaalukas ametipost ja te näete, et seal käivad asjad hästiõlitatud plaani järgi. Profid ei improviseeri kunagi. Just selges plaanis peitub edu võti. See raamat on pigem rakenduslik murrang kui uuenduslik kontseptsioon, mille sisu saab kokku võtta lihtsalt – kiireim tee rahani. Dib pakub geniaalselt lihtsaid viise, kuidas tõusta ühele leheküljele kokku pakitud turundusplaani abil täielikust turundusalasest võhiklikkusest punkti, mis manab näole rahulolust sätendava naeratuse.

Raamatu "Ülim vastutus" autorid Jocko Willink ja Leif Babin on endised SEALi* ohvitserid. Nad teenisid koos Iraagis, Ar-Ramādīs, kus kogesid omal nahal, kuidas sõda neid proovile paneb ja alandlikkust õpetab. Nad teavad, mis tunne on ebaõnnestuda ja kaotada ning kui ohtlik on loorberitele puhkama jääda. Kuid see raamat ei räägi siiski kahe sangari sõjaseiklustest, vaid otse lahinguväljal ristsed saanud juhtimisvõtetest, mida ärimaailma praktikasse üle tuua. Iraagi ja Afganistani sõdade ajal vahetus Ameerika relvajõudude veri – esile astusid uue põlvkonna juhid, kes said liidriteks tulisel eesliinil, mitte turvalises klassiruumis. Juhtimisteooriaid katsetati karmides lahingutes, kus hüpoteesid läbisid tõelise tuleproovi. Willink ja Babin on oma sõjaväekarjääri jooksul teeninud koos paljude suurepäraste juhtidega. Valmidus võtta täielikku vastutust on joon, mis neid kõiki ühendab. Mitte üksnes asjade eest, mis on nende kohus, vaid kõige sellegi eest, mis nende missiooni puudutab. Juhil peab olema usku oma ülesandesse ning vankumatut visadust, et see saavutada. Eriti siis, kui vastu vaatavad kõhklevad silmapaarid. Sellised juhid ei püüa süüd kellegi teise kaela veeretada ega end välja vabandada. Vastupidi, kõik suhted ja ressursid pannakse mängu selle nimel, et töö saaks tehtud. Missioon ja sõdurid on neile tähtsamad kui omaenese ego. Just sellised juhid juhivad päriselt. Kuidas see "päris" juhtimine käib, seda aitabki raamat mõista. Kaasahaarav narratiiv ühes jõuliste juhiste ning praktiliste näpunäidetega on paljud liidrid taas sadulasse aidanud. Kuid mitte ainult, raamat on teinud imesid ka abielupaaridega, kel suhted lootusetult sassis. Sest kui lõpetada vabanduste otsimine ja teiste süüdistamine ning võtta oma elu eest vastutus, on inimene sunnitud lõpuks ometi oma probleemidele lahendusi otsima. * USA mereväe eriüksus, mille nimi moodustub sõnadest SEa (meri), Air (õhk) ja Land (maa).

Kui aastakümneid on loodud tooteid ja teenuseid organisatsiooni ressurssidest lähtuvalt, keerab kasutajakeskne mõtlemine selle iganenud mõttemustri otsustavalt ümber, võttes arvesse üksnes seda, mida kliendid vajavad. Kuidas seda teha, selgitab mitme autori koostöös sündinud rahvusvaheline menuk "Väärtuspakkumise disain". Kui mitte lakkamatult, siis aeg-ajalt on enamik juhte: hämmingus, kui tihti toodame asju, mida keegi ei taha, kahtlevad, kas ikka kõik meeskonnas saavad ühtmoodi aru, mida väärtuspakkumine endast kujutab, murelikud, et puuduvad meetodid, mille abil uue väärtuspakkumise ja ärimudeli arengut jälgida, mures, et keskendume liialt toodetele ja üksikutele tooteomadustele, kuidas klientidele väärtust luua, hämmeldunud, kui napp üksmeel valitseb väärtuspakkumiste osas tootearenduse, müügi- ja turundusosakonna vahel, murelikud, sest tootearenduses ei kasutata piisavalt kliendikeskseid lähenemisi, imestunud, kui palju ressursse sai tuulde loobitud, kuna äriplaani "pärlid" jäid eelnevalt testimata. Tegemist on põhjaliku manuaaliga, mis aitab juhiste ja jooniste abil läbida kogu teekonna alates kliendi tundma õppimisest kuni toote või teenuse testimise ja käivitamiseni. Raamatu keskseks tööriistaks on väärtuspakkumise tahvel, mis muudab kogu äriprotsessi selgelt analüüsitavaks. Kuigi raamat on valminud mitme oma ala tipu koostöös, võib selle põhiautoriks pidada Dr Alex Osterwalderit. Tegemist on strateegilise nõustamise ja innovatsiooni tõelise korüfeega, kelle geniaalsele mõistusele on maailma tuntumate ülikoolide ning korporatsioonide uksed alati valla. Just tema lõi ärimudeli tahvli – strateegilise nõustamise vahendi, millega ärimudeleid disainida, testida ja hallata. Tänaseks on leidnud see tänuväärt tööriist kiitvaid kasutajaid sellistes korporatsioonides nagu Coca Cola, GE, P&G, Mastercard, Ericsson, LEGO ja 3M. "Väärtuspakkumise disain" õpetab erinevate protsesside abil looma tooteid ja teenuseid, mis reaalselt müüvad.

Kas oled väsinud killustatud töövoogudest ja projektidest, mis alatasa takerduvad ega jõua tulemuseni? Lean-metoodikal põhinev praktiline ja strateegiline käsiraamat õpetab, kuidas panna tööprotsessid organisatsioonides voolama ja luua rohkem väärtust.

 

Autorid Steve Pereira ja Andrew Davis on välja noppinud väärtusahela kaardistamise (value stream mapping) parimad praktikad ning pakuvad välja konkreetseid tööriistu nii protsesside kaardistamiseks, kitsaskohtade tuvastamiseks kui ka tõhusaimate lahenduste leidmiseks. Samuti peavad autorid oluliseks, et töö ei seisneks ainult aruannetes või numbrilistes näitajates, vaid selles, et inimesed teeksid koostööd – mõistaksid üksteist, jagaksid selget visiooni ning looksid tegevusplaane, mis aitavad organisatsioonil liikuda paremasse ja sujuvamasse töövoogu. Tööriistad sobivad rakendamiseks nii väikestes tiimides kui ka suurtes organisatsioonides olenemata valdkonnast. Mida raamatust leiad? Selge ülevaate voo juhtimise raamistikust ja selle põhialustest. Praktilised sammud töövoogude kaardistamiseks ja potentsiaalsete pudelikaelade tuvastamiseks. Meetodid prioriteetide määramiseks ja otsuste langetamiseks. Tööriistad meeskondade vahelise koostöö parandamiseks, keskendudes väärtuse, selguse ja voolu loomisele. Näited ja juhised raamistiku rakendamiseks nii igapäevatöös kui ka pikaajalises strateegias. Edulood ettevõtetest, kuidas meetod on aidanud parandada tööprotsesse ja koostööd. 

 

Raamat selgitab lihtsal ja arusaadaval viisil väärtusvoo vaate olulisust ning pildimaterjal toetab hästi nii teooria kui ka praktiliste teadmiste edasiandmist. Põhilised tööriistad koos näidetega on põhjalikult lahti seletatud ning kirjeldatud juhtumid kinnitavad teooria rakendatavust tegelikus elus. Raamat ühendab digitaliseerimise ja LEAN juhtimise põhimõtted huvitavaks ja isuäratavaks tervikuks, kutsudes lugejat katsetama raamatus kirjeldatud põhimõtteid ja praktikaid. Raamatust leiab selged juhised, kuidas muudatusvajadusi tuvastada, leida nende hulgast kõige olulisemad ning kuidas lahendusi välja töötada ja rakendada. Igas etapis pööratakse tähelepanu huvipoolte kaasamisele, tagades, et muudatused oleks parimal viisil tervikuna juhitud. Jari Kukkonen, juhtimiskonsultant, LEAN ekspert ja Estonian Business School’i elukestva õppe direktor