Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija? Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine. Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…

Tomas Eloy Martínez sündis 1934. aastal Argentiinas. Tema esimene raamat ja esimesed artiklid ilmusid ajavahemikus 1968-1973. Sõjaväelise diktatuuri ajal elas ta pagenduses Venezuelas, kus kirjutas veel kolm raamatut. "Püha Evita" ilmus 1977. aastal ja sai otsekohe väga populaarseks. Raamatu aluseks on Eva Peroni lugu, kes suri ja sai ühtlasi surematuks 26. juulil 1952. aastal. Tema palsameeritud keha aga peideti, rööviti, maeti, kaevati taas välja ja tassiti ringi. Tomas Eloy Martínez on loonud paeluva kirjandusteose vaesest tüdrukust, kellest sai Argentiina kroonimata kuninganna. "Siin on lõpuks raamat, mida ma alati olen tahtnud lugeda." Gabriel Garcia Marquez

Ameerika menukirjaniku Margaret Mitchelli (1900-1949) Pulizeri preemia võitnud bestseller, kõigi aegade ilukirjandusteostest kõige suurema kogutiraažiga romaan "Tuulest viidud" on tänaseks tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon - selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku.

Elie Wiesel (1928–2016) oli Rumeenia juudi päritolu ameerika kirjanik ja õpetlane, kes pühendas oma elu holokausti mälestuste jäädvustamisele ning oli ülemaailmselt tuntud inimõiguste eestkõneleja. 1986. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. „Öö“ on Elie Wieseli isiklikel kogemustel põhineva triloogia esimene osa. Autor kirjeldab oma ellujäämist ja läbielamisi teismelisena Teise maailmasõja lõpuaastail. Lugu algab Sigheti linna juudi kogukonnas ning kulmineerub Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrite halastamatus tegelikkuses. Painava jutustuse võtab kokku valus tõde: kus puudub inimlikkus, seal jumal sureb. Originaali pealkiri La Nuit.

Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon -- selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku. Ameerika menukirjaniku Pullitzeri preemia võitnud bestseller on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.

Richard Janno (1900-1942) kirjutas noorsoojutte, följetone, kriminaalromaane jm. Oma parimaks peetud romaanis "Metsmees" (1929) kujutab ta satiirilises plaanis omaaegset nn. hõimuliikumist. Filoloogiadoktor Rasmus toob Eestisse mordva nooruki Peedra Smirnovi, et kasvatada "metsmehest" mordva valgustustegelane. Kuid sisseelamine siinsesse tõusiklikku seltskonda kujuneb noormehele valuliseks.

Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

Järjekordne temaatilisel põhimõttel koostatud valikkogu sisaldab töö, poliitilise võitluse ja sõja teemat käsitlevaid värsse. Iseloomulikeks joonteks on ideeline selgus, parteiline hoiak, luule massilaululine lihtsus ning selgus. Varustatud E. Sõgeli põhjaliku järelsõnaga.

See on esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost. Eesti rahva poliitilise aktiivsuse raputas üles fosforiidisõda. Autor on omaette peatükkidena värvikalt käsitlenud Loomeliitude pleenumit, Hirvepargi meeleavaldusi, nelja mehe isemajandamise ettepanekut, Rahvarinde üliaktiivset tegevust liikumisel suveräänsuse ja sõltumatuse poole, Rohelise Liikumise aktsioone, eestlaste tegutsemist Kremlis Rahvasaadikute Kongressil, Toome ja Savisaare valitsuste ettevõtmisi, ängistavat migratsiooni ja Interliikumise pingutusi säilitada Moskva kontrolli Eesti üle, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee opositsiooniliselt innustavat tegevust, EKP hääbumist, Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana, väliseestlaste lülitumist kodumaa poliitilisse ellu jt. tollaseid sise- ja välispoliitilist elu mõjutanud institutsioonide ja ühenduste ettevõtmisi; kulminatsioon on augustiputš ja Toompea lossis toimunud kahe pingelise päeva reportaaž, mille lõpptulemuseks oli 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine. Raamatus on palju dokumentaalfotosid ning ligi 500 isikunime.

Reino Urm: "Pühendan selle loo oma vanematele, kellele minu elukäik on valmistanud kirjeldamatut muret ja valu."

Käesolevas raamatus on Eesti ja Nõukogude Liidu poliitilist ja majanduslikku olukorda laiemalt analüüsitud. Missugune koht Eestil ikkagi on suure impeeriumi koosseisus? On ta seal täieõiguslik liige? Kas on üldse võimalusi iseseisvumiseks? Mida eesti rahvas on pidanud taluma stalinliku terrori ja brežnevliku stagnatsiooni aastatel? Raamatu peatükid on vürtsitatud rahvasaadik Tiit Made muljetega Moskvas toimunud rahvasaadikute kongressil ja Ülemnõukogu istungitesaalis toimunust. Lugeja saab pildi NSV Liidu majanduse kriisi sügavusest, loeb rahvusküsimuse ummikseisust, migratsiooniprobleemidest, suhtumisest sõjaväkke ja lootusena näivast võitlusest selle määramis- ning valitsemiskire vastu.

Raul Kuutma sündis 1924. aastal Virumaal. Lõpetas Rakvere reaalkooli ja asus õppima elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis. Sakslaste 1943. aasta märtsimobilisatsiooni eest põgenes ta Soome, astudes vabatahtlikult Soome sõjaväkke. 1944. a. augustis tuli vabatahtlikult tagasi kodumaale ja võitles Relva-SS mundris Tartu all. Pärast sõda lõpetas Kuutma Tallinna Polütehnilise Instituudi, mille järel töötas kakskümmend aastat Eesti paberitööstuses. Aastail 1972–1987 oli ta EKE Tööstusvalitsuses insenerina juhtivatel ametikohtadel kuni pensionile jäämiseni. Tegemist on sõjajärgse põlvkonna inseneride ühe silmapaistvama isikuga. Saatuse soosikuga, nagu ta end ise on nimetanud, sest vaatamata saatuse keerdkäikudele õnnestus tal pääseda küüditamistest ja vangistamisest.

Sisu: Jaak Sammet. Eesti allveelaevade saamisloost Brian D. Head. Briti allveelaevade areng 1919-1939 Peedu Sammalsoo. Eestlastest ohvitserid Vene allveelaevastikus aastail 1914-1920 Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade ohvitserkond Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade meeskondade formeerimine 1933-1940 Magnus Ilmjärv. Nurjunud laevatehing Vladimir Kopelman. Eesti meeskondade kõrvaldamine allveelaevadelt 1940. ja 1941. aastal Hartmut Ehlers. Allveelaevade suurtükirelvastus Vladimir Kopelman. Allveelaeva "Lembit" seadmestiku säilimine Urmas Dresen. Allveelaeva "Lembit" eksponeerimise tulevikuvisioon Eksponeerimiseks säilitatavad allveelaevad maailmas

Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

"1993. aasta jaanuaris asusin tööle Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Sealt alates olen elanud suursaadikuna neli aastat Soomes ja neli aastat Itaalias. Eesti suursaadik olen lisaks olnud ka Maltal ja Küprosel. Välislähetuste vahel Tallinnas, välisministeeriumis, olen töötanud protokolliülemana ja peainspektorina. 2004. aasta juulikuus alustasin suursaadikuna, Eesti Vabariigi alalise esindajana ÜRO-s, New Yorgis. See raamat toetub mälule. See on minu isiklik kogemus sellest, kuidas üks inimene hakkab ajalooratta pööramise sunnil üleöö diplomaadiks ja mida ta seejuures tunneb, mõtleb ja näeb." -Jaak Jõerüüt

Selles mälestusteraamatus on juttu majast Tõnismägi 16, kus möödunud sajandi 40-ndatel aastatel võeti vastu Eesti rahva jaoks raskeid otsuseid. Nõukogude okupatsiooniaja algul paiknes seal Karl Säre juhitud EK(b)P Keskkomitee ning kohe seejärel Saksa okupatsiooni ajal Julgeolekupolitsei ja SD Einsatzgruppe A-le allunud Sonderkommando 1-a Martin Sandbergeri juhtimisel. Kurja kuulsuse säilitas maja ka hiljem. Pärast sõda paiknesid seal Vabariiklik Parteikool ja Parteiarhiiv. 1952. Aastal tõrjuti parteikool EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi poolt välja. Just seda asutust hakati hiljem rahvasuus nimetama "ussipesaks". Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011) ja "Kümme aastat Valges majas" (2013).

Tuhanded ja tuhanded on jätnud Eestimaa, leidnud endale uue töö, kodu ja elu välismaal. On tekkinud väikese Eesti rahva suur kild, keda võiks kutsuda uuteks väliseestlasteks. Me ei isegi tea, kui palju selliseid inimesi on, rääkimata siis sellest, kes nad on, miks nad läksid, kuidas neil on läinud. Ometi on need inimesed meie keskelt, meie kõrvalt ja lähedalt. Igaühel neist on oma lugu. Need lood on aga veel jutustamata. Seda lünka asusime täima. Otsisime igal moel kontakte uute väliseestlastega, et küsida, kas nad on valmis ise midagi kirja panema. Vajadusel aitasid neid ajakirjanikud. Lõpuks kogunes 44 lugu 19 riigist. Ning lisaks palju huvitavaid fotosid, mis samuti raamatusse jõudsid.

Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime. Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti Vabariigi aastapäevaks. Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole. Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.

Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Mereröövlid ehk piraadid on andnud ohtralt ainet paljudele kirjanikele ja filmitegijatele. Kas te aga teate, et eestlastelgi on oma mererööviminevik? Tõsi, mitte just avamerel, pigem rannarööviga seoses. Rannaõigus ehk karile või madalikule jooksnud laevade rüüstamine oli randlaste elatusallikaks palju aastasadu. See raamat räägibki nii rand- kui ka mereröövlitest – kõik seotud Eesti ja Läänemerega. Ajaloolistele faktidele lisavad värvi erinevad mereröövlitega seotud pärimused ja legendid eesti rahvaluulest.

Ajaloo fakultatiivkursuse ülesandeks keskkoolis on täiendada ja süvendada neid teadmisi, mis õpilased on koduvabariigi ajaloost omandanud kohustusliku ajalookursuse raames. Võrreldes kohustusliku kursusega, mis annab teadmiste miinimumi Eesti ajaloo sõlmküsimustest, on fakultatiivkursuse võimalused tunduvalt avaramad. Käesolev raamat pakub õppematerjali Eesti ajaloo fakultatiivkursuse tarvis meie vanemast ajaloost, alates inimasustuse tekkest Eestis umbes 9500 aastat tagasi kuni XVII sajandini. Sellesse väga pikka ajavahemikku kuulub muinasaeg, muistne vabadusvõitlus, feodaalse killustumise ajajärk, Liivi sõda ja Eesti tükeldatuse periood ning viimasena Rootsi võimu aeg. Käsitletud on kesksemaid sündmusi ja nähtusi.

Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist

Roosa Udu humoorikas-irooniline debüütraamat viib lugeja 1988. Aasta sügisesse, keskendudes kahele sõnavõtule – Trivimi Velliste kõnele "Eestimaa laulul" ja Edgar Savisaare ettekandele Rahvarinde asutamiskongressil. Põgusalt käsitletakse neile eelnenud ja järgnenud sündmusi ning heidetakse pilk tolleaegsesse ajakirjandusse. Raamatus on juttu ka ajast 25 aastat hiljem, mil parasjagu seisavad ees 2013. aasta kohalikud valimised. Lugejal on võimalik otsustada, kui palju on säilinud või muutunud laulva revolutsioon aegsed ideaalid ja püüdlused. Roosa Udu raamat on heaks teejuhiks noortele, kellel neist pöördelistest aegadest on vaid ähmane ettekujutus, samas mõnusaks meenutuseks kõigile, kes need sündmused ise läbi on elanud.

1991. aasta jaanuarikriis Leedus ja Lätis vallandas sündmusteahela ka Eestis. Just selle kriisi tulemusel lõi vabariigi valitsus alternatiivse sidesüsteemi ja oma salajase sidekeskuse. Et telefoni- ja raadiosidet hoiti Moskva keskvõimu ja KGB erilise kontrolli all, tuli Eesti valitsusel teha ettevalmistusi oma sidesüsteemide loomiseks eriti suure saladuskatte varjus. Juuliks olid Toompea lossi pööningule paigaldatud vajalikud antennid ja valitsuse salajane raadiosidekeskus võis alustada ööpäevaringset tegevust. Sealt rajatud salajased telefoniühendused valitsuse sidekeskusega Kosel ja Rapla sidesõlmega andsid väljapääsu üle-eestilisse telefonivõrku. Valitsus ei unustanud ka elektroonilisi kommunikatsioonikanaleid. Toompealt suundus salajane liin Tallinna teletorni Vikerraadio saatjasse, mis lubas vajadusel kasutada otse-eetrit. Pika Hermanni torn sai Eesti Raadio ja ETV varusaatjad. Ettevalmistused käisid saadete jätkamiseks konspiratiivkorteritest. Mõnigi plaan jäi veel paberile, sest Eestist möödus kriis kardetust leebemini, osa plaanidest läks aga käiku sama aasta augustis. Noil päevil ei teadnud keegi, mis võib juhtuda homme, juba täna mõne tunni pärast...

Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

Noor jurist ja ajakirjanik Konstantin Päts astub 20. sajandi alguses Eesti ajaloo rambivalgusse. Temast saab mitmekordne peaminister, riigivanem ja lõpuks Eesti Vabariigi esimene president. Pätsi riigimehekarjäär lõpeb koos iseseisva Eesti hävinguga. Järgnevad vangistus, küüditamine ning pikad kannatuseaastad Venemaal. Miks Soome demokraatia jäi püsima, aga Eesti oma lämmatati? Milline oli Konstantin Pätsi osa riigi loomisel ja kui palju vastutab ta selle kadumise eest?

1938. a. välispoliitilisi sündmusi, Eesti sisepoliitiline elu 1938. a., Tähtsamaid sündmusi 1938. a.

Tallinna vanal peatänaval aadressil Pikk 20 / Pühavaimu 5 kõrgub Kanuti gildi vägev maja, mis oma efektse skulpturaalse fassaadiga köidab tahtmatult kõigi möödujate pilke ning seda vaatamisväärsustest niigi tuubil tänavapildis. Kummalisel kombel pole aga sellele põnevale hoonele pühendatud tänaseni mitte ühtegi raamatut ega isegi brošüüri. Seda enam, et raekojast, teistest gildimajadest ning muudestki ühiskondlikest hoonetest on neid ilmunud lausa ridamisi. Nüüd, kus historitsistlik arhitektuur ei ole ammuilma enam mõnitamise objekt ja kohalikke saksa-eesti kultuurisuhteid vaadeldakse hoopis pingevabamas võtmes, rääkimata sellest, et gildimaja ise on läbi valude ja vaevade taas teel kultuuritempliks, oleks päramine aeg tutvustada seda hoonet laiemale ringile ning jagada sellega seonduvaid mitmesuguseid tähelepanekuid ja mõtteid.

Raamat Eesti lähiajaloost ja sellega seotud tegelastest läbi ennesõjaaegse Eesti Vabariigi poliitilise politsei ohvitseri Evald Miksoni eluseikluste ja kokkupuudete tol ajal aktiivselt tegutsenud ja sageli salapära katte alla jäänud isikutega (nt. Karl Säre). Ennesõjaaegne laiem avalikkus Eestis tundis Evald Miksonit jalgpalli rahvuskoondise väravavahi Mikina -- nn. sajakäelise puurivahina, kelle keeruline elukäik viis teda pärast sõda 1946.a. Islandile, kus ta tutvustas soome sauna, propageeris jalg- ja korvpalli ning jättis muulgi viisil oma jälje saareriigi ellu. Tema elu varjutas KGB hüsteeriline jaht saladustele, mida ta võis teada kui mees, kes sõja ajal kuulas üle tippkommuniste.

Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

See raamat käsitleb neid Eesti ajalugu mõjutanud sündmusi, mis leidsid aset väljaspool Eestit. Iseenesest on muidugi enamik maailma ajaloo olulisemaid sündmusi Eestit kuidagi mõjutanud. Selle raamatu eesmärk on aga anda ülevaade just neist sündmustest, millel on otsene seos Eestiga. See tähendab sündmustest, mis mõjutasid mingeid protsesse Eestis, kas siis nende toimumise või mittetoimumise suunas. Siit leiab näiteks ansambli The Beatles loomise, mis kahtlemata avaldas oma mõju Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisele. Enamikus raamatusse valitud sündmustest polnud eestlastel kas üldse mingit rolli või oli see väga väike. Ka on enamik sündmusi aset leidnud väljaspool Eestit ja maailma suurvõimude – Saksamaa, Venemaa ning Ameerika Ühendriikide – ajaloos. Kindlasti leiab see raamat sama sooja lugejate vastuvõtu kui autori populaarne „101 Eesti ajaloo sündmust“, aidates meil paremini mõista Eesti kohta maailmas.

Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.