Detsember 1944. Liitlased uskusid, et võit on käega katsuda. . . kuni sakslaste ootamatu pealetung tabas nende vägesid ja ülemjuhatust täieliku šokina. Natsid olid tegutsenud liitlaste luure eest varjatuna ning koondanud kaks hiiglaslikku tankiarmeed, et liitlaste väed põrmu paisata. Ameeriklasi ja ka Eisenhowerit ennast tabanud peataolek tulenes hirmust Saksa langevarjurite ning liitlaste tagalasse tungivate Ameerika mundrit kandvate ning inglise keelt kõnelevate džiibimeeskondade ees. Skandaalne pealetung, mida liitlased püüdsid uudiste keelamisega maha vaikida, põhjustas ameeriklastele üheksa korda rohkem kaotusi kui D-päev. . . ja oleks äärepealt muutnud sõja kulgu.

Sõjaajaloolane Charles Whiting esitab raamatus "Salasõda Ardennides" selle pealetungi köitva kirjelduse.

Eesti lugejatele suunatud koguteos eesti sõjalisest ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud sajandi keskel. Teose koostaja ja väljaandja on okupeeritud eesti lähiajaloo uurimiseks loodud mittetulundusühing S-Keskus, koguteose idee esitasid S-Keskusele ajaloolased Mart Laar ja Eerik Niiles-Kross.

Sisukord:

Seletuseks
Saatesõna I köitele

I peatükk. Diplomaatiline taust
Põhijooni Euroopa suurriikide välispoliitikast Kirde-Euroopas 1930. aastate teisel poolel
Eesti välispoliitika 1930. aastatel
Poliitilised sündmused Euroopas 1939
Viited
Pildid

II peatükk. Eesti kaitsedoktriinid ja sõjajõud
Eesti kaitsedoktriin, sõjaline planeerimine ja mobilisatsiooniplaan
Eesti kaitsejõudude areng kuni 1939. aastani
Eesti kaitsejõudude areng 1939-1940
Eesti sõjaväe varustus, sõjatööstus ja relvastuspoliitika
Viited
Pildid

III peatükk. Okupatsiooni ettevalmistamine
Nõukogude Liidu ettevalmistused sõjaks
Nõukogude Liidu laienemine 1939-1940
Baaside leping ja selle ellurakendamine
Viited
Pildid

Lisad
Dokumendid
Summary
Lühendid
Isikunimede register

Rohkem kui pool sajandit oli Lev Trotski nõukogude inimese silmis reetlikkuse võrdkuju, sotsialismi ehitava rahva üks vihatumaid vaenlasi. Miks moonutas totalitaarne režiim fakte ja võltsis ajalugu? Mis tegi Trotski Stalinile nii ohtlikuks, et NKVD-l ei olnud tähtsamat ülesannet kui selle mehe hävitamine? Kuidas mõrv ette valmistati ja teostati, kes oli mõrvar? Arhiivimaterjalidele, kaasaegsete tunnistustele, Trotski biograafidele ja tema enda teostele tuginedes püüab Harry Wilde oma monograafias nendele küsimustele vastata. Lugejale avaneb intellektuaalse, revolutsiooniideest jäägitult haaratud inimese traagiline elukäik täis seiklusrikkaid põgenemisi ja tundeküllast perekonnaelu.

"Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke). "Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis"... Võib küsida, mida oskas üks tudeng - olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht - oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid."

Märkused: Krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane. Berg oli kindraladjutant (1831), Riiginõukogu liige (1852), Soome kindralkuberner (1854–1861), Poola asekuningas (1863–1874), kindralfeldmarssal (1865) ning Vene Geograafiaseltsi auliige (1870). - - - - - Sügis tuleb, kaskede, haabade, vahtrate ja pihlakate lehestik värvub kirevaks. Lehed värisevad tuules, kuni talve tulekul üleni raagus puud paistavad taeva taustal mustade kriipsudena. Me kohtusime piiril. Mina visandan reisimarsuuti, mille mu Isand ja mina sõitsime läbi suuremalt jaolt kahekesi. Saime natuke aega olla segamatult. Tema Kõrgeausus oskab olla iseendaga. Ta jaksab tõllas istuda kauem kui venelasest kutsar. Sellal kui mina kirjutan, loeb Tema Byronit või Puškinit. Ma panen tähele, et Ta pöörab lehekülgi tihedas taktis. Tema Kõrgeausus kontrollib üle oma suhtumist nendesse kirjanikess, ma arvan, sest Ta on palunud Tema Majesteeti Aleksander II nende loominguga hoolikalt tutvuda. Tema Kõrgeausus nõuab oma sõpradelt ja allutavatelt palju, aga kõige enam nõuab Ta iseendalt...

Olles Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhatajaks Vabadussõjas, mille käigus Eesti armee tagas riigi püsimajäämise, saavutas endine Vene armee kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner sellega laialdase tuntuse ning populaarsuse. Raamat keskendub kindral Laidoneri kui Eesti sõjalis-välispoliitilise strateegia kujundaja ning kõrgema operatiivjuhi tegevusele Vabadussõja ajal. Autor on läbi töötanud ülisuure allikalise baasi, sealhulgas on kasutatud Eesti ja Suurbritannia arhiivimaterjale, ning andnud laiahaardelise ja huvitava pildi Laidoneri tegevusest ja operatiivjuhtimisest Vabadussõjas. Lisaks sellele, et raamat kujutab endast peatükki Laidoneri biograafiast, on ühtlasi tegu pikema sammuga tänapäevase ajalooteaduse standarditele vastava Eesti Vabadussõja käsitluse poole. Raamatus leidub arvukalt seniavaldamata fakte, millest nii mõnestki II maailmasõja-eelne Eesti ajalookirjutus pidas paremaks vaikida. Samuti lükatakse ümber rida seni käibetõeks peetud seisukohti. Üksikasjalikult käsitletakse Eesti sõjalis-poliitilise juhtkonna strateegilisi plaane ja sõjaliste operatsioonide läbiviimist ülemjuhatuse poolt. Samuti on antud pilt juhtimisest väekoondiste tasemel, Eesti väekoondiste ning väeosade formeerimisest, jõudude vahekorrast rinnetel, liitlasvägede ärakasutamisest, samuti ülevaade sõjategevusest. Raamat on varustatud sõjategevuse käiku kajastavate kaart-skeemidega ning ulatuslike lisadega, milles muuhulgas antakse esmakordselt põhjalik ning süstemaatiline ülevaade Eesti sõjavägede operatiivkoosseisust Vabadussõja ajal. Milles seisnes briti laevastiku, soome vabatahtlike ja Vene valgekaartlaste toetuse tähtsus Vabadussõja ajal? Kas Eesti ülemjuhatus eesotsas Laidoneriga provotseeris teadlikult Landeswehri sõja puhkemise? Kelle võitu soovis Laidoner Vene kodusõjas ning miks toetas ta Loodearmeed 1919. a sügisel, hoolimata vabariigi poliitilise juhtkonna vastuseisust? Miks ja kuidas sekkusid Eesti sõjaväelased Loodearmee-sisesesse võimuvõitlusesse? Miks 2. diviisi juhatus näitas Vabadussõja ajal korduvalt üles allumatust ülemjuhataja käskudele? Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi Reigo Rosenthali raamatust leiab vastuse neile ja veel paljudele teistelegi küsimustele. Raamat on rikkalikult illustreeritud vanade fotode ja lahinguskeemidega. Reigo Rosenthal on Tartu Ülikooli ajaloodoktorant.

"Turu ülikooli ajalooprofessori põhjalik ülevaade Tallinna restorani- ja kohvikukultuurist kahe maailmasõja vahelises Eestis. Autor on kasutanud laialdast allikmaterjali: arhiividokumente, ajakirjandust, kaasaegsete sageli värvikaid detaile sisaldavaid mälestusi. Nii annab uurimus esimest korda sedavõrd põhjaliku pildi meie joomis- ja söömiskultuurist ning olulisematest restoranidest, kabareedest ja kohvikutest enne Teist maailmasõda. Raamat laseb mõista Eesti toonase restoranikultuuri kõrget taset ja kirevust, mis tegi Tallinnast soomlaste ja mitte ainult soomlaste paradiisi juba 1920. aastatel. Teose eestikeelne väljaanne on kaunilt kujundatud ja rikkalikult illustreeritud omaaegsete fotodega."

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.

Esimene osa kolmeköitelisena kavandatud kogumikust tutvustab teemaderingi "Vene võimust esimese iseseisvuse lõpuni (1900-1940). I köide Sisukord: Saateks Sisukord Sissejuhatus I osa INIMENE JA ÜHISKOND Tsaariaegne põllumajandus Maainimene ja maaelu keskkond Põllumajanduse ja maaelu maine Maainimese majanduslikud valikud Põllumajanduse seisund ja seosed rahvamajanduses Põllumajandusharidus

Raamat on pühendatud 90 aasta möödumisele Eesti Vabadussõjast. Temaatiliselt ja ka õppeasutuse eesmärkidega seonduvalt on väljaanne keskendatud juhtide (ohvitseride) ja juhtimise küsimustele Eesti Vabadussõjas. Siia koondatud tekstid jagunevad koostamise aja ja temaatika poolest kahte ossa. Väljaande sissejuhatav osa koosneb kahest artiklist, mis pärinevad kaasaja autoritelt ja on mõeldud osaliselt täiendama teises osas avaldatud Teise maailmasõja-eelsest perioodist pärinevaid, kuid varem avaldamata tekste nende mõningates aspektides. Raamatu eesmärgiks on Vabadussõja uurimise ja sõjalise mõtte pärandi laiem tutvustamine ning ühtlasi mõnede oluliste allikmaterjalide kättesaadavaks muutmine tulevaste uurijate ja käsitluste tarbeks.

Raamatus vaadeldakse mitmete maade arhiivimaterjalide põhjal, missugused olid presidentide Konstantin Pätsi, Karlis Ulmanise ja Antanas Smetona suhted Nõukogude Liiduga; mis takistas Balti riikide poliitilist ja sõjalist koostööd; missugused olid Balti riikide suhted suurriikide Inglismaa, Saksamaa ja Nõukogude Liiduga ning Poolaga; mida kujutas endast 1930. aastate teisel poolel deklareeritud nn neutraliteedipoliitika.Üheks uurimisobjektiks on küsimus, miks ei tekkinud Balti riikide vahel 1939. aasta sügisel välis- ja sõjalis-poliitilist koostööd; miks Eesti, Läti ja Leedu valisid erinevalt Soomest alistumise tee.Balti riikide omavahelisi suhteid vaadeldakse Nõukogude Liidu ja Saksamaa välispoliitika ning rahvusvaheliste suhete kontekstis. Vaatluse all on ka suurriikide majanduspoliitika mõju Balti riikide välispoliitikale.Baltimaade sisepoliitikat käsitletakse raamatus sedavõrd, kuivõrd see puudutas ja mõjutas nende välispoliitikat. Balti riikidest on pearõhk Eesti välispoliitikal.Raamat lükkab paljuski ümber meie senist müütidel põhinevat minevikunägemust ja aitab paremini mõista, miks kaotasid kolm Balti riiki 1940. aastal iseseisvuse.Magnus Ilmjärv on Ajaloo Instituudi teadur.

Lea Leppiku koostatud Arhiivijuht 1. köide on põhjalik ja detailne teos, mis käsitleb Eesti riigi-, kohtu- ja omavalitsusasutuste arhiivimaterjale. See 534-leheküljeline raamat pakub üksikasjalikku ülevaadet erinevatest asutustest, alates riiklikest administratiivasutustest kuni kohtuasutusteni, sisaldades informatsiooni politsei-, vangla-, sõjaväeasutuste, I maailmasõja ajutiste asutuste, kindlustusasutuste ja paljude teiste institutsioonide arhiividokumentide kohta. Raamat on väärtuslik allikas ajaloolastele, teadlastele, arhivaaridele ja kõigile, kes on huvitatud Eesti ajaloolisest halduskorraldusest ja asutuste dokumentatsioonist.

Raamat keskendub sündmustele Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi lõpukümnendil ja intriigidele ning vangerdustele EKP ladvikus alates Artur Vaderi surmast ja Johannes Käbini kõrvaldamisest ning Karl Vaino võimuleupitamisest 1978. aastal kuni Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseni 16. novembril 1988, avades senitundmatuid tagamaid ja kõneldes kulissidetagusest võitlusest nii Tallinnas kui ka Moskvas. "Kalevipoja kojutulek" annab lugejale ammendava ülevaate ja kompetentse analüüsi ajastu mentaliteedist ja tunnusjoontest, neist arengutest ja hoovustest, mis pidid kujundama eesti rahva saatuse "nõukogude rahvaste vennalikus peres" "õitsva sotsialismi" tingimustes. Ühtlasi pakub raamat laiema panoraami Eesti ajaloost viiekümne okupatsiooniaasta vältel ja aitab mõista eestlaste valikuid võõra võimu all – teed, mis viis Kalevipoja sümboolse kojutulekuni 1988. aasta hilissügisel. Selle raamatu algkäsikiri valmis tollaseid sündmusi lähedalt näinud ajaloodoktorist autoril juba ligi kahekümne aasta eest, kui kõik jäljed olid alles värsked. Siiski jäi kirjapandu kauaks sahtlisse. Erinevatel põhjustel polnud aeg sellise raamatu avaldamiseks küps ei 1980.–1990. aastate vahetusel ega ka siis, kui "endised" kriitikatule alla langesid. Nüüd, tasakaalukama minevikunägemuse sündides, kirjutas autor hiljemkujunenud teadmiste ja kogemuste, uute andmete, dokumentide, paljude intervjuude jms põhjal oma käsitluse ümber selleks põnevaks raamatuks. Ehkki valitud on populaarteaduslik vorm vähese viiteaparatuuriga, on kogu esitatud teave tõene ja dokumentaalselt tõestatud.

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Autorid, Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistika kateedri õppejõud ja Eesti Raadio erikorrespodent, käsitlevad raamatus elulaadi probleeme sotsiaalse statistika, sotsioloogiliste valikuurimuste ja konkreetsete elujuhtumite põhjal. Materjal pärineb TRÜ-s tehtud uurimustest ja Eesti Raadio saatesarjast "Meie elu lugu".Illustreeritud fotodega.

Selle raamatu ilmumisaastal möödub kindrlal Johan Laidoneri sünnist 115 aastat ja tema elutee tipphetkest – Eesti vägede juhatamisest Vabadussõjas – 80 aastat. Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes jättis meie ajalukku jälje mitte üksnes sõjamehena, vaid ka rahuaegade poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda. Tulevane kindral ja riigimees kasvas ülesse maatöölise perekonnas, teenis üle 16 aasta Vene sõjaväes ja tõusis seejärel uue, senitundmatu riigi – Eesti Vabariigi – kõrgkihti. Vabadussõja aegadel oli ta oma võimult ja tähtsuselt sisuliselt meie riigi mees number üks; seejärel kaheksa ja pool aastat üks aktiivsemaid Riigikogu liikmeid, kes hulk kordi osales ka Rahvasteliidu töös. Aastail 1929-34 oli Laidoneri riigiteadusdoktor Rein Marandi määratluse kohaselt vaba poliitik ja alates 1934. aasta 12. märtsis sama asjatundja hinnangul kindral-riigijuht. Seda seisu jätkus Laidonerile pooleks tosinaks aastaks ja tollal oli ta riigipea Konstantin Pätsi kõrval teiseks meheks Eesti riigis. Omapäraseks seigaks oli seejuures asjaolu, et kuna Päts oli tollal leskmees, tuli Laidoneri abikaasal Marial täita meie riigi first lady rolli. …

A. J. Krusensterni, K. Baeri, F. Wrangeli ja E. Tolli nimi on tuntud kõigile, kes tunnevad huvi romantiliste meresõitude ja avastuste vastu. Hoopis vähem teatakse, millise panuse andsid Arktika uurimisse A. Schrenk, C. Grewingk, F. Schmidt, A. Bunge, samuti admiral A. J. Krusensterni poeg ja pojapoeg. Oma raamatus jutustab ajalookandidaat V. Passetski nende inimeste osast looduse saladuste avastamisel. Teos on valminud aastatepikkuse uurimistöö tulemusena ja sisaldab fakte, mida kuni viimase ajani ei teatud. Raamat on meie lugejale seda huvitavam, et teose kõik kangelased on pärit Eestist.

Kas avatud ühiskond jääb ellu? Kas Euroopa laguneb? Kuidas majanduskriisist jagu saada? Kas eurooplastel on lootust end jälle turvaliselt tunda? "Vasturevolutsioon" mõtestab Euroopa viimaste kümnendite arengut, uurides liberalismi rolli praeguses populismi pealetungis. Populismist on saanud liberaalide lemmikteema, kuid paraku on liberaalid olnud osavamad näpuga näitama kui peeglisse vaatama, kinnitab endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka. Autori sõnul tuleb Euroopa liberaalne projekt uuesti leiutada ja luua. Euroopa ei ole kohanenud viimase kolme kümnendi geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega. Euroopa demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimismudel ei käi üht jalga uute keerukate linna-, pangandus-, terrori- ja rändevõrgustikega. Liberaalsed väärtused, mis tõid Euroopale pika õitsengu, on reedetud. Emotsioonid, müüdid ja valed on jätnud napilt ruumi arukusele ja lepitusele. Autor uuribki neid Euroopa arengu tahke ja näitab ka väljapääsu labürindist.

"Seda raamatut lugemata pole mõtet Euroopa Liidu asutustesse tööd otsida. Ka Euroopa Parlamenti kandideerijal peaks need mõttekäigud loetud olema". Indrek Tarand Luuk van Middelaar (s. 1973) on Hollandi poliitikafilosoof. Praegu töötab ta Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman von Rompuy nõuniku ja kõnekirjutajana. Tema esimene raamat, "Politicide", ilmus 2009. "Teekond Euroopasse" on tõlgitud mitmesse keelde ning on 2012.a. saanud Sokratese auhinna kui parim hollandi filosoofiaraamat ja samuti Euroopa raamatuauhinna. Autor on õppinud Grönigenis ja Pariisis ning tal on filosoofiadoktori kraad Amsterdami Ülikoolist (2009).

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. "Tappidest lahti maailm" kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

"Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes." – Philipp Blom

"Tulevik on ajalugu" räägib Venemaast viimase kolmekümne aasta jooksul, ühendades isikliku ja akadeemilise vaatenurga. Isiklikku vaadet pakuvad seitsme inimese elulood, nii et autor on raamatut nimetanud ka romaaniks tõsielust. Ühiskonnauurijate abiga otsib Gessen vastuseid küsimustele, miks demokraatiapüüdlused nurjusid, kuidas siis õigupoolest nimetada praegu valitsevat režiimi ja miks homo soveticus kõigest hoolimata surematuks osutus. "Populaarsed raamatud Venemaast või ka teistest riikidest jagunevad kahte põhilisse kategooriasse: lood võimuinimestest (tsaarid, Stalin, Putin ja nende ringkonnad), mis püüavad selgitada, kuidas riiki on juhitud ja juhitakse, ja lood tavalistest inimestest, mis püüavad näidata, kuidas nendes riikides elada tundub. Olen kirjutanud mõlemat sorti raamatuid ja lugenud kõvasti rohkem. Aga isegi parimad neist – õigupoolest just eriti parimad neist – pakuvad vaid ühe aspekti riigi loost. Kui mõista ajakirjanikutööd, nagu mina tavaliselt mõistan, India mõistujutuna kuuest pimedast mehest ja elevandist, pakub enamik raamatuid Venemaast vaid elevandi pea või jalgade kirjeldust. Ja isegi kui mõned raamatud kirjeldavad ka looma saba, lonti või keret, üritavad vaid vähesed selgitada, kuidas see loom kokkuvõttes välja näeb, või seda, mis loom see üldse on. Minu plaan oli sel korral looma nii kirjeldada kui ka määratleda." – Masha Gessen Masha Gessen (snd 1967)on Moskvas sündinud ja praegu USA-s tegutsev ajakirjanik ja inimõiguslane. Ta on avaldanud üheksa raamatut, sealhulgas Vladimir Putini biograafia "Näota mees" (Tänapäev, 2012). "Tulevik on ajalugu" kuulutati 2017. aastal USA riikliku raamatuauhinna võitjaks, samuti valisid The New York Times, Los Angeles Times ja Boston Globe selle aasta parimate raamatute hulka.

Palgamõrvar laskis käesoleva raamatu autori, ajakirjanik Anna Politkovskaja 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus Vladimir Putini sünnipäeval. Politkovskaja on tuntust kogunud Tšetšeenia sõdadest rääkivate raamatutega. Autori viimaseks jäänud raamat "Vene päevik" juhib tähelepanu uuele ja murettekitavale ajajärgule Venemaal. Raamat annab kronoloogilise ülevaate riigis toimunud sündmustest alates 2003.aasta parlamendivalimistest kuni Beslani kooli piiramise tagajärgedeni. Päevik lõpeb 2005. aasta augustis. Anna Politkovskajal on elada jäänud natuke rohkem kui aasta...

Raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ja korrigeerib mitmeid meie vanema ajalooga seotud küsimusi. Vene riik tekkis sisuliselt slaavlaste osaluseta, laienedes alles hiljem slaavi aladele, alistades ja maksustades sealsed rahvad. Nimetus ‘venelased' tähistas eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust: algselt olid selles valdavaks friisid, seejärel skandinaavlased, siis mitmed läänemeresoome rahvad ja merjalased ning alles nende järel slaavlased. Slaavistumine hoogustus pärast seda, kui 988-989 võeti vastu slaavi vormis ristiusk, misjärel seni riigiloomes kaasa löönud muinaseestlased Venest lahku lõid. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi algusaegadest kohalikele rahvastele jäänud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest. Uustrükile on saatesõna kirjutanud Evy Laamann-Kalbus.

Marko Mihkelson Kujundaja Mari Kaljuste Raamat annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal. Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994–97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega. Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv "Vene õppetunnid".

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. Suursaadik Jari Vilén ja professor Markku Jokisipilä asetavad päevikumärkmeis kirjeldatud üleelamised Soome sõjaaegse välis- ja kaitsepoliitika taustale. Laitineni päevaraamatud on esitatud täielikul kujul, kärbeteta. Märkmed on tehtud hetkeolukorras ja -meeleolus, neid ei ole tagantjärele tsenseeritud ega muudetud ning need pakuvad autentse pildi rivisõduri argipäevast kodust kaugel, võõras mundris. Päevikulehekülgedelt jõuavad meieni nii kirjutaja noorus ja siirus kui ka kasvav kibestumus, tülpimus ja sõjaväsimus. Laitineni kirjeldused sellest, kuidas sakslased kohtlesid nii juute kui ka teisi kohalikke elanikke ja sõjavange, on oma sünguses jahmatavad ning kõnelevad vapustusest, mille nähtu ja kogetu soomlastest vabatahtlikes tekitas. Saatesõna raamatule kirjutas Mart Laar. Jari Vilén on Soome diplomaat ja poliitik. Ta on olnud Soome suursaadik Poolas ja Ungaris ning Euroopa Liidu suursaadik Euroopa Nõukogus. Enne diplomaadikarjääri oli ta parlamendisaadik ning Euroopa asjade ja väliskaubandusminister. Hetkel on ta Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni nõunik Arktika küsimustes. Markku Jokisipilä on Soome ajaloolane ja riigiteaduste doktor, Turu ülikooli professor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid sõja- ja poliitilisest ajaloost.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.

"Talvesõja diplomaatia" esmatrükk ilmus Soomes 1955. aastal. Kõigest kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli selle raamatu ilmumine sensatsioon. Max Jakobsoni "Talvesõja diplomaatia" on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et see on ajahambale edukalt vastu pidanud ning raamatust tehakse tänaseni kordustrükke. Max Jakobson (sündinud 1923 Viiburis) oli aastail 1948-1953 ajalehe Uusi Suomi korrespondent Londonis, hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressinõunik, Soome välisministeeriumi pressiosakonna juhataja ja poliitilise osakonna juhataja, Soome esindaja ÜRO-s, suursaadik Stockholmis ning Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse tegevdirektor. 1999. aastast on Max Jakobson rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni eesistuja. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden. Max Jakobson on avaldanud arvukalt poliitilise ajaloo alaseid teoseid ja 2002. aastal sai ta elutöö eest Soome riikliku preemia.

Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén käsitleb oma raamatus viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. See oli aeg, mil vaid vähesed suutsid ette kujutada, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid saada NATO või Euroopa Liidu liikmeks. See Venemaa, mida raamatus kirjeldatakse, on oma veidrustest hoolimata märksa mõistlikum riik, kui see, mida me näeme täna. Autori teadmist mööda ei eksisteeri ühtki teist ülevaadet Eesti ja Venemaa vahelistest läbirääkimistest vägede väljaviimise üle aastatel 1991-1994. Sama lehtib ka Läti läbirääkimiste kohta, mis on selle raamatu teine suur teema. Vahest täidab avaldatud raamat sellega ühe lünga ka eesti lugejaskonna jaoks.

13. sajandi alguses jõudis Euroopas juba mõnda aega jõudu kogunud ristisõdade liikumine Eestisse: Kristuse nimel saabus siiamaile võitlema sõdalasi nii Taanist kui ka Saksamaalt. Eesti muudeti jõuga osaks Lääne-Euroopa kristlikust maailmast. Levinud legendi kohaselt langes just ühes nende ristiretkede ajal peetud lahingus taevast taanlaste rahvuslipp Dannebrog, valge rist punasel taustal. Ent mis selle ristisõja käigus tegelikult toimus ning millist rolli mängisid selles eestlaste ülikud? Taolistele küsimustele vastamiseks ning jah, ka Dannebrogi 800. aastapäeva tähistamiseks, ongi kirjutatud see raamat. Selles võetakse vaatluse alla nii ristisõdijate ideoloogilised motiivid kui ka osapoolte pragmaatilised valikud, sündmuste peategelaste sammud oma positsioonide tugevdamiseks, tollased ühiskonnad ja sõjapidamisviisid, keskused ja ehitised, ristiusu levik nii enne kui ka pärast vallutust. Eraldi alapeatükk on pühendatud Tallinnale ja siin 1219. aastal peetud Lyndanise lahingule, samuti Dannebrogi kujunemisele Taani rahvuslikuks sümboliks. Raamat on Eesti ja Taani uurijate interdistsiplinaarse koostööprojekti tulemus, milles keskaja ajalugu on põimitud kirikuajaloo, arheoloogia ja kunstiajalooga. Kompleksne lähenemine on võimaldanud esitada mitmeid uudseid hüpoteese 13. sajandi sündmuste kohta.

"Soome marssal C. G. Mannerheim" on viies Veijo Meri raamat eesti keeles. Tõlkija Endel Mallene on nimetanud seda ajalooliseks esseeromaaniks, kus peategelase kujunemisloo ja elutöö kõrval jälgitakse mitmes seoses juba möödunud sajandi lõpust peale ka Soome, Venemaa ja Euroopa ajalugu üldisemastki vaatenurgast nähtuna.

Kümnekonna aasta jooksul on Eesti olnud kõige kiiremini arenenud postsotsialistlik riik. Samal ajal on Eesti majanduspoliitika olnud nende riikide seas kõige liberaalsem. Seaduspärasuse mittemärkamiseks peab olema pime. Äripäeva toimetus on aastaid järjekindlalt kaitsnud klassikalist liberaalset maailmavaadet. Toimetus on veendunud, et Eesti edukaks arenguks on inimese otsustamisvabadus ja võrdsete võimalustega ettevõtluskeskkond vältimatud eeltingimused. 1992. aastal olid need põhimõtted arusaadavad kõigile ja riik ehitati uuesti üles just neid printsiipe järgides. Täna 10 aastat hiljem on vasakpoolsus küll avalikult, küll hiilivalt uuesti pead tõstmas. Raamat "Raha ja vabadus" on vastulöök sotsiaaldemokraatia edule. Vaadake kui palju kulutavad meie poliitikud aega vaidlustele, kuidas suurendada maksukoormust ja kehtestada erinevaid regulatsioone ning piiranguid ettevõtjatele. Kohati tundub, et riigi tegevuse eesmärk on ettevõtjale kaikaid kodarasse loopida, et siis järgmise sammuna aidata lõhutud ratas ära vahetada, et see siis varsti uuesti ära lõhkuda. Raamatusse "Raha ja vabadus" on koondatud ettepanekud, mis aitavad vähendada bürokraatiat ja maksukoormust, jätavad tööandjatele ja töövõtjatele suurema otsustusvabaduse ning loovad eelduse ettevõtluse kiirele arengule ja inimeste jõukuse suurenemisele.

Alustades tohutute lootustega, mida uue sajandi alguses kehastas 1900. aasta Pariisi maailmanäitus oma sära ja hiilgusega ning lõpetades Habsburgide ertshertsogi laineid löönud mõrvamisega Sarajevos 1914. aastal, toob ajaloolane Philipp Blom meie ette kõnealuse erakordse ajastu kroonika üksikute aastate kaupa. Alanud uue sajandi näitelaval astuvad vaheldumisi üles peaministrid ja talumehed, anarhistid ja näitlejad, teadlased ja psühhopaadid, kujundades kokku katastroofi äärel balansseeriva ebakindla ajastu koondportree. Euroopat aastail 1900–1914 iseloomustavad kõikvõimalikud vastuolud ja olemuselt loovad uuendused. Peamised päevakorda tõusnud teemad olid terrorism, üleilmastumine, väljaränne, tarbijamentaliteet, moraaliväärtuste kadumine ja suurriikide rivaliteet. Kahekümnes sajand ei sündinud mitte Esimese maailmasõja ajal kaevikutes, vaid ikkagi sõjale eelnenud viieteistkümne peapöörituserohke aasta jooksul. Selle lühikese aja jooksul mõjutasid kogu maailma tööstusrevolutsiooniga kaasnevad kõikvõimalikud poliitilised ja isiklikku laadi vapustused. Linnad hakkasid kasvama kiiremini kui kunagi varem, üha rohkem inimesi põgenes maalt ja kaotas oma traditsioonilise identiteedi; teadus pakkus inimestele nii uusi võimalusi kui ka tekitas hämmingut; haridus muutis miljonite inimeste vaateid maailmale; massiliselt toodetud asjad tõid muutusi igapäevaellu; tööstustöölised hakkasid nõudma enesele osalust poliitilises võimus ja naised asusid üha energilisemalt nõudma enesele olulisemat rolli ühiskonnas, aga ka suuremat sõnaõigust seksuaalsuhete vallas. Philipp Blom sündis Hamburgis, ajaloolase hariduse omandas ta Viinis ning Oxfordis. Ta on kirjutanud raamatud To Have and To Hold ja Enlightening the World. Tema artikleid on avaldanud paljud juhtivad inglise- ja saksakeelsed ajalehed ning ajakirjad. Samuti teeb ta kultuurisaateid Austria rahvusringhäälingu raadios.

Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder? Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.

Enno Tammeri koostatud raamat "Nõukogude kool ja õpilane" jätkub kohast, kus jäi pooleli omal ajal raamat "Nõukogude aeg ja inimene". Ehk sellest, kuidas lapsest püüti kasvatuslikult karastada nõukogude noor, kes omakorda astuks täisväärtuslike nõukogude kodanike vankumatusse perre. Rohkelt dokumenteeritud ja illustreeritud raamat on sündinud sadade inimese poolt saadetud materjalide põhjal.

David Satter viibis pikemat aega Financial Timesi reporterina Nõukogude Liidus. Ta näitab oma raamatus, mis algab Vene parlamendihoone ründamisega Boriss Jeltsini käsul, individuaalsete lugude kaudu, mida tähendas riigi rajamine väärale ideele, kuidas inimesed olid sunnitud selles riigis käituma ning kui traagilised tagajärjed olid Nõukogude juhtkonna püüdlustel reaalsust jõuga muuta.

Tavaliste venelaste mäss oli Ida-Euroopa edukate ülestõusude vältimatu eeltingimus. Allutatud rahvad ihkasid oma majandusliku viletsuse lõppemist. Lõppkokkuvõttes sulasid need kaks elementi kokku suureks poliitiliseks tehinguks, mis tõi kaasa kommunistliku maailma ümbersünni...