Tooted
"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.
Raamatus on kolm juttu. Nendest esimene, Olga Mõõgakandja lugu, käsitleb Eesti lähiajaloo inimsaatusi 90ndatel aastatel. Peategelane Olga on hilismigrant, kes abielludes eestlasega õppis ära eesti keele ja püüab sulanduda varakapitalistlikku Eesti ühiskonda. Tema esimene mees sureb kopsuvähki. Siis abiellub ta venelasega, kellest ta lahutab, kui see pärast Eesti isesisvumist läheb Venemaale elama. Kolmas mees tema elus on eestlane Peeter, kelle ema, endine nomenklatuurikommunist, on jutus samuti tähtis tegelane. Turumajandus lõi paljude inimeste elud segi ja nad pole senimaani sellest toibunud. Kaks järgmist juttu käsitlevad elu pärast Teist maailmasõda. "Admirali lend" jutustab nooruki mälestustest, kui tema isa arreteeriti julgeoleku poolt. Sama teemat puudutab ka lühijutt "Verekäkid".
On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu.
Sellesse raamatusse on koondatud Kerttu Rakke tuntumad tekstid, mis on ka varem kusagil ilmunud -- kas siis raamatukaante vahel või ajakirjanduses. Sellepärast kannabki raamat pealkirja "Kordustrükk".
Seikluslik jutustus ukraina kuuenda klassi õpilastest, kes sõidavad suvevaheajaks maale, et bioloogia tunni jaoks putukaid kollektsioneerida. Ühe metsajärve kohta räägitakse, et seal elab koletis. Poisid otsustavad asja kontrollida.
Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!