Tooted
Järjekordne täiskasvanu kirjutas sulle järjekordse raamatu sellest, kuidas noor olla. Pole tänu väärt! Sa võid loomulikult täitsa vabalt ise otsustada, kas tahad seda raamatut lugeda või ei. Mina ei käsi ja keegi teine ka mitte. Soovitan sul seda siiski kas või sirvida, kui tahad saada mingeidki mõistlikke vastuseid muu hulgas sellistele küsimustele:
⁃ mida teha, kui keegi on peol liiga palju alksi joonud?
⁃ kuidas vahetatakse tampoone?
⁃ miks üksildus nii valus on?
⁃ millal ja kui palju peaks seksima?
⁃ miks teismeeas nii kergelt piinlik hakkab?
⁃ kas vanemad tohivad salaja su telefonis nuhkida?
⁃ millised näevad välja normaalsed suguelundid?
Panin sekka ka hunniku praeguste täiskasvanute (nõks piinlikke) teismeea mälestusi, et sul oleks kui tunned, et sa pole enam laps, aga mitte veel ka päris täiskasvanu, siis see raamat aitab aru saada, mis värk on. Loodetavasti.
-Merilin
See on raamat päris inimestest ja päris lugudest. Lugudest, mis ei räägi ainult lastekodust, vaid inimeseks kasvamisest, kuulumise otsimisest, kaotusest, hoidmisest ja lootusest. Raamat toob lugejani Tallinna Lastekodu ajaloo, tänapäeva ja kõige olulisema – nende inimeste hääled, kelle elu on asendushooldus puudutanud.
Need on laste, noorte, töötajate ja juhtide lood. Valusad, soojad, ausad ja väärikad. Lood sellest, mida laps päriselt vajab: turvatunnet, kuuluvust, mõistmist ja kedagi, kes ei loobu. Raamatus põimuvad isiklikud mälestused, elulood ja muutused Eesti asendushoolduse loos, andes lugejale võimaluse näha lastekodu maailma seestpoolt – ilma stereotüüpide ja lihtsustusteta.
See ei ole raamat haletsusest.
See on raamat inimeseks jäämisest.
Raamatu südamest kõlavad mõtted, mis jäävad saatma:
„Valu vajab mõistmist, lootus vajab hoidmist ja vastupidavus kasvab suhetes.”
„Need lapsed ei vaja haletsust, vaid mõistmist ja päris suhteid.”
„Mina usun lugudesse, mis inspireerivad.”
Erinevad elud. Samad unistused. Tallinna Lastekodu lood on raamat kõigile, keda kõnetavad tugevad elulood, lapse heaolu, Eesti ühiskonna valukohad ja inimese võime vastu pidada ka siis, kui elu algus ei ole olnud õiglane. See on raamat, mis puudutab, avab ja jääb meelde.
Teosesse on koondatud 1975. aastal asutatud lastekunstikooli ajalugu, õpetajate intervjuud, vilistlaste mälestuskatked ning arvukalt fotosid ning õpilastöid. Lugejale pakutakse esimest korda laiemat ülevaadet eesti kunstimaastiku tugisamba kujunemisloost ning näidatakse, kuivõrd kaalukas on olnud Tallinna Kunstikooli roll loovisiksuste kujunemisloos.
Raamat jutustab hiidlaste visadusest, töökusest ja naljalembusest ning autori elust Hiiumaal. Autor kirjeldab, kuidas ta jõudis mandrilt Hiiumaale ja kuidas hiidlased hoiavad end kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. Raamatuga tähistatakse Eesti 100. sünnipäeva.
Magdal on vibu, kalkunisulg juustes ja isegi mustang. Ta loeb koos isaga raamatuid indiaanlastest, tunneb metsaelanike jälgi ja tal on indiaanlase nimi – Jäljekütt. Ta teab, kuidas jälgi peita, nõelast konksu teha ja savis kala küpsetada. Maailmas möllab Teine maailmasõda. Läbi Leedu liigub raskeid tinaseid jalgu järel vedades rindejoon. Kui sakslased taganevad, tulevad venelased ja hakkavad oma korda ellu viima. Kõik, kes ei toeta uut režiimi, küüditatakse Siberisse. Nii juhtub ka Magda perega, kes koduõuelt veoauto kastis minema viiakse. Tüdrukut, kes end koerakuudis peidab, Vene sõdurid ei leia. Nii pääseb Magda metsa metsavendade juurde, kus ta õpib ellu jääma ja hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka sõprade eest.
„Tüdruk püssiga“ on lugu vaprusest ja vastupanust, lootusest ja vabaduseihalusest.
Raamat „Võimalik!“ on lugu sellest, kuidas tavalisest külapoisist Gerd Kanterist kasvas ja kasvatati kettaheite olümpiavõitja. See ei ole tavaline sportlase elu- ja edulugu, vaid on eelkõige suunatud lugejate motivatsiooni suurendamiseks, et näiliselt võimatud asjad võivad siiski võimalikuks osutuda. Seda sõltumata tegevusvaldkonnast. Mida mõeldi, mida tehti ja kuidas see kõik välja paistis, on lühike sisukirjeldus. Pikemalt öeldes kirjeldab see Team75plusi meeskonna strateegia väljatöötamist ja tihti väga innovaatilisi meetodeid isiksuse võimete arenguks. Väga erandlik seda tüüpi raamatute juures on tiimi avalikkussuhtluse ideoloogia ja praktika analüüs. Nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi meediasuhtluses saab kindlasti kasutada õppematerjalina. Raamatus toodud teoreetilised seisukohad on testitud nii reaalses praktikas kui paljudel konverentsidel, seminaridel. Enamik tiimi liikmeid on tuntud konverentsiesinejad ja oma ideoloogia eest võitnud ka rahvusvahelist tunnustust.
Raamatu autor Raul Rebane võitis 2010. aastal Euroopa Kergejõustikuliidu teadus- ja innovatsioonikonkursi, seda 16 riigi 30 töö konkurentsis. Tema töö „Sportlase sotsiaalne roll“ mõtteid on palju sees ka raamatus. Iga aasta vahemikus 2000–2008 on omaette peatükk, kindlasti on sel ajal rohkem ebaõnnestumisi ja probleeme kui õnnestumisi, nii nagu elus ikka. Raamat õpetab ka, kuidas mitte kaotada rasketel aegadel endasse usku ja edasi võidelda. Raamatu peamine eesmärk on aga sõnastatud sissejuhatuse viimastes lausetes: „Suurim stiimul kirjutama asudes oli aga lootus, et lapsevanemad, uskudes pealkirja „Võimalik!“ ja lugenud raamatut, ütlevad: „Laps, lähme teele, meid ootavad ees suured teod!“. Siis oleks tõesti kõik tehtud.“
Sotsioloogi vaade viimase poolsajandi arengutele Eesti ühiskonnas ja kultuuris. Raamatu avaosa sisaldab artikleid murrangutest rahvuslikus identiteedis ja kultuuris. Teises osas vaatleb Aili Aarelaid meie nõukogudeaegseid paradokse avaliku elu ja kultuuritegelaste intervjuude kaudu.
Raamatus käsitletakse kalakasvatuse bioloogilisi aluseid, tiigikalakasvatust, kalade haigusi ja järvekalamajandust (sealhulgas töönduslikku kalapüüki). Esitatakse ka Eesti NSV vetes esinevate kalaliikide süstemaatiline nimestik. Raamat on mõeldud õppevahendiks EPA zooinseneriteaduskonna üliõpilastele.
2., täiendatud trükk.
Deals and Deeds contains 30 Estonian folktales, re-written by Merili Metsvahi based on texts and vocal recordings of village people from the late 19th and early 20th centuries.
Cruelties are an integral part of these vernacular tales. In many folktale collections, such elements have been edited out, but not in this book. The horrible deeds have their place in the stories and are no less important than the others; in fact, they help to open a door to the unconscious parts of our psyche. In this way, the folktale fulfils its deeper purpose: it gives us the chance to face and understand the hidden truths our conscious mind usually keeps out of sight.
This collection is meant for all of us who love to dive into the human psyche in search of the mystery that surrounds our origins.
We will be peasants, princesses, kings, queens, witches, children, and devils. We will live through long and unexpected stories or short and brutal ones. But through all of them, we will come to understand a little more about ourselves.
Originaalis ilmunud esmakordselt eesti keeles aastal 2018 „Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes“.
28. augusti hommik, 1941. Loode-Eesti sadamates kogunevad laevadele kümned tuhanded sõdurid ja tsivilistid. Järgmiseks päevaks lebab 64 laeva merepõhjas ja ligi viisteist tuhat inimest on elu kaotanud.
Kõštõm, 1957. Toimub tuumakatastroof, mille kannatanute arv ja radioaktiivse saaste tase ületab Tšornobõli oma mitmekordselt.
Guam, 2008. Kell on pool üksteist hommikul, üle stardiraja sõidab pommitaja B-2, kõigi aegade kõige salastatum ja kõige kallim lennumasin. Paar hetke hiljem on lennukist järel rusuhunnik ja kaks miljardit dollarit tõuseb suitsusambana taeva poole.
Miks? Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Suuremat sorti õnnetused ei juhtu enamasti lihtsalt niisama. Vaja on tervet kokkusattumuste ahelat ning piisaks vaid ühe ketilüli katkemisest, et katastroof jääks olemata. "Katastroofid, mis ei unune" annab põhjaliku ülevaate kümnetest sellistest sündmusteahelatest, mille käigus inimene kaotas tehnika üle kontrolli ning maksis selle eest ränka hinda.
Delacroix (1798-1863) oli kunstnik, kelle mõju kunstiajaloos on olnud suurem kui tema kunstisaavutused ise. Kõiki Prantsusmaa valitsusi teenides ja reetes liikus ta koos Hugo, Musset' ja Dumas'ga peenimais Pariisi salongides, oli sõprussidemeis Stendhali, Mérimée ja Sandiga, kõnelemata Chopinist, kel vist ustavamat sõpra polnudki. Autor käsitleb teda kui murranguaja kunstnikku, kellest lähtusid paljud uued kunstinähtused alates impressionismist, nabiidest ja "Blauer Reiterist" kuni abstraktsionismini välja.
Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.
Raamatu autor Torkil Færø on Norras tuntud üld- ja kiirabiarst, dokumentalist, autor, fotograaf ja maailmarändur. Talle pole võõras ülesöömine, liigne kaal, unetud öövahetused haiglas ja vähene liikumine. Arstivastuvõttudel elustiili parandamisest rääkides mõjus ta ühel hetkel nii iseendale kui ka patsientidele ebausutavalt. Færø võttis end kätte, tegi nutikaid elustiilimuudatusi ja andis endale seeläbi uue elu.
Raamatus selgitab ta samm-sammult, kuidas saame pulsikella või nutitelefoni abil omaenda keha paremini tundma õppida ning liikumist, und, söömist ja isegi meeleolu kontrollida. Færø lubadus on, et kõik, kes soovivad paremat tervist ja rohkem energiat täisväärtuslikuks eluks, saavad kasu meetmetest, mida ta iseenda ja paljude oma patsientide peal järele on proovinud.
Pikema ja terve elu elamiseks saad raamatus tutvuda kõigi sellega seotud komponentidega:
- uni ja selle kvaliteedi parandamine;
- stress ning jätkusuutliku ja tulemusliku stressitaseme leidmine;
- endale sobiva ja tervist toetava liikumise ja treeningu mahu avastamine;
- tutvumine eri viisidega puhkamiseks ja sisemise rahu leidmiseks;
- toidu mõju sinu füsioloogiale;
- alkohol kui „vedel stress“;
- haiguste märkamine pulsisageduse vahelduvuse põhjal;
- ülekaal olulise tegurina;
- suitsetamise ja tubakatoodete tarbimise mõju närvisüsteemile.
Norra lugejad valisid „Pulsiravi“ ilmumise järel 2023. aasta üheks parimaks raamatuks ja see oli enimmüüdud raamatute nimekirjas 58 nädalat järjest. Raamat on lisaks eesti keelele tõlgitud veel rootsi, taani, hollandi, poola ja inglise keelde.
Raamatu tegevus viib meid Rohelise Järve laagrisse, noorte paranduslikku kolooniasse, kus poisse mehistatakse sellega, et neid sunnitakse iga päev auke kaevama. Rohelise Järve laagris ei ole järve. Kuid seal on lugematu arv suuri auke. Valesüüdistustusega laagrisse sattunud Stanley Yelnats taipab, et laager ei ole mõeldud ainult poiste kasvatamiseks. Poisid kaevavad auke, sest Laagriülem otsib midagi. Kuid mis võib olla maetud ärakuivanud järve põhja? Stanley üritab tõde välja kaevata. See on kaasakiskuv, tõsine ja samas humoorikas lugu kuritööst, karistusest ja lunastusest.
John Newbery Medaliga autasustatakse USA-s kirjanikke silmapaistva panuse eest lastekirjandusse. See on kõige esimene lastekirjanduse autasu maailmas, mida on välja antud alates 1922. aastast ning igal aastal läheb see parimale Ameerika Ühendriikides ilmunud lasteraamatule. Louis Sachari raamatut „Augud“ premeeriti Newbery medaliga 1999. aastal.
Neljas trükk.
“Peotäis tuhka, teine mulda” on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa – Iia – kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused, mis kõigil, kes seda aega näinud, on selgelt meeles. Need, kes Eesti ajast vaid mälestuste ja jutustuste põhjal kuulnud on, satuvad seda romaani lugedes otse sellesse olustikku.
Armin Kõomäe "Taevas" on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.
Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.
Mees oli nii surnud kui üldse olla saab. Ta lamas pidžaama väel põrandal, ajud vaipa mööda laiali pritsitud. Pihus oli tal minu püstol. Tahtsin hõõruda oma nägu, et teadvusest viinahägu minema pühkida, kuid võmmid ei lubanud seda teha. Üks neist tõmbas mu käe ära ja haugatas küsimuse, mille peale mu pea veel hullemini valutama hakkas, teine peksis mind märja nartsuga vastu nägu.
Inglismaa, 31. august 1939 – maailm on sõja künnisel. Ajal, mil Hitler valmistub Poola vallutamiseks, evakueeritakse Londonist pommirünnakute hirmus tuhanded lapsed. Emast lahutatud kaheksa-aastane Anna Sands paigutatakse koos teiste lastega uhkesse Yorkshire'i mõisasse, mille omanikud, salapärane lastetu abielupaar, Thomas ja Elizabeth Ashton, on muutnud evakueeritute kooliks. Peagi näeb Anna asju, mis ei ole tema silmadele mõeldud ning satub seeläbi suhete sasipuntrasse, leides end kaasosalisena armastusloos, millel on ettearvamatud tagajärjed.
"Mõte Sinust" on lugu igatsusest, kaotusest ja truudusest, milles ühtivad haarav jutustus ja oskuslik psühholoogiline vaatlus, tehes sellest mitte lihtsalt armastusloo, vaid loo surematust armastusest.
P. D. Jamesi pingelises kriminaalromaanis "Surilina ööbikule" satub peainspektor Adam Dalgliesh õdedekooli kahe õpilase surma uurides üliohtlikku olukorda.
Kui Dalgliesh hakkab uurima õppehaigla arste, juhendajaid ja õpilasi ning paljastab haigla suletud kogukonnas seksuaalseid saladusi ja väljapressimist, satub ta surmaohtu. Lõpuks leiavad uurijad end natside kohtuprotsessi jälgedelt.
Phyllis Dorothy James (sünd. 1920) kuulub inglise detektiivkirjanduse viljelejate paremikku.
Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokitešvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen "jumalkuningas". 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu. Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua.
See raamat on kirjutatud kõigile, kes on kannatanud või kannatavad perevägivalla all. Kõigil meil on sama missioon: leida väljapääs, taastuda perevägivalla psühholoogilistest tagajärgedest ja tunda tõelist kaastunnet, armastust ja usaldust iseenda vastu.
On inimlik klammerduda armastuse külge, eirates kõrvaltvaatajale ilmselgena näivaid märke ja trotsides loogikat. Väärkohtlemisest teadlikkuse puudumiseni jõutakse, kui peetakse lähedase valmistatud piina enese süüks või partneri ajutiseks käitumismustriks, mida saab korrigeerida. Nii saavad meist osalised väärkohtlemise lõputus tsüklis. Isegi kui mõni jõuab uksest välja astuda, ei pruugi seesugune ärkamine olla lõplik ja püsiv – nagu näitab statistika, võivad isegi põgenenud suure tõenäosusega tagasi pöörduda või vägivaldse partneri uue samasugusega asendada.
Raamatus kirjeldatakse, missuguseid tundeid armastus tekitada ei tohiks, näitab, kuidas väärkohtlemist ära tunda, ning selgitab, kuidas astuda vastu üha korduvatele raskustele: kuidas jääda eemale, vältida väärkohtlemist ja leida tõelist armastust. Autor toob teieni nii sellel teel vajalikud pikaajalised ja püsivad sammud kui ka juhised, kuidas planeerida lahkumist hädaolukorras.
Raamatu autor, dr Craig Newman, on üle 25 aasta pikkuse kogemuse ja doktorikraadiga kliiniline psühholoog. Tema pakutud lähenemine aitab jõuda tõelise, tähendusliku muutuseni, selle asemel et pelgalt mineviku traumade juurde üha tagasi pöörduda. Asjaolu, et Newman on ka ise lähisuhtevägivallast taastunud, annab tunnistust sellest, et tegemist on kompleksse teemaga, olukorraga, mille eest keegi pole kaitstud.
Kui sina või mõni sinu lähedane vajab abi, külasta veebilehte palunabi.ee või helista ohvriabi ööpäevaringsele kriisiliinile numbril 116 006.
Lähisuhtevägivallast on juba palju räägitud, kuid selle vastuolulise iseloomu tõttu – sest lähedus ja vägivald on vastuolus – vajab teema jätkuvat avalikustamist ja selgitamist. Väärkohtlemise teadvustamine ei ole alati piisav, et olukorrast välja pääseda ja terveneda. Raamatus jagab autor, psühholoog, kellel on endal suhtevägivalla kogemus, niisugusesse suhtesse sattunule tervenemisteekonna jaoks empaatilisi selgitusi, konkreetseid juhiseid ja lihtsaid harjutusi.
See on raamat, mida soovitan psühhoterapeudina lugeda nii lähisuhtevägivalla all kannatajatel kui ka nende lähedastel. Raamat aitab toimuvat ja toimunut mõista, õpetab pärast seda kogemust edasi elama ning saadud traumat läbi töötama. Traumeeriva kogemuse puhul on väga oluline, et inimene ei jääks sellega üksi – abi võib otsida professionaalilt, tugigrupilt või sõbralt. Ühenduse kogemine on tähtis asjaolu, mis saab panna aluse tervenemisele.
Teele Ööbik
psühhoterapeu
Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.
Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile