Tooted

Autor, ajaloodoktor, on esimesena monograafiliselt käsitlenud paikkonna ajalugu. On kasutatud arheoloogilist, etnograafilist ja keelelist ainest, ajalooürikuid, olemasolevat teaduskirjandust ning autori enda uuringuid ja otsinguid Lahemaa rahvuspargi alal. Teos on rikkalikult illustreeritud ajalooliste fotodega.

Eesti kirjakeel. Õigekirjutus. Vormiõpetus. Sõnamoodustus. Lauseõpetus. Sõnavaraõpetus. Üldharivate teadmiste kogu eesti kirjakeele ehituse kohta. Praktiline abivahend kirjakeele kasutamiseks.

Sisukord: Villem Reiman.Võltsimata isamaalased Juhan Luiga, Villem Reiman. Mälestused ja märkmed Juhan Luiga. Päevamured I Eduard Laaman. Juhan Luiga kui ideoloog (Tema 10-nda surmapäeva puhul, 19.10.37) Johan Kõpp. Rootsi aeg ja eesti vaimline kultuur Oskar Loorits. Eesti kultuuri struktuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast Uku Masing. Eesti hingest Hans Kruus. Eesti rahva ajaloolise kutsumuse ideest Karl Ast-Rumor. Eesti rahvas ajaloo valgusel Ants Oras. Eesti luule vaimsusest Loomingu raamatukogu 1988 nr. 25-26

Tuntud soome kirjaniku, soome kaasaegse proosa vaieldamatu tipu Antti Tuuri (sünd. 1944) romaan hädavaresest müügiagendist, milles leidub nii lusti, nalja, kui ka seiklust.

Tuul kannab ämblikke üle niidu ja jõe mets seisab mõlemal pool mõlemad peod lahti kahekümnes sajand üks lennuk veab valge joone Võrumaa kohale paljajalu kuskilt koju tulles seisatan pihlaka ette

Raamat Winston Leonard Spencer Churchillist (1874-1965), Inglise riigimehest, kes üle poole sajandi mängis olulist rolli kogu maailma rahvusvahelises elus. Alustanud poliitilist karjääri juba XIX sajandil Inglise koloniaalsõdades, lõpetas ta selle 1955. aastal Suurbritannia konservatiivse peaministrina Lääne-Saksamaa taasrelvastamise eest võideldes. Loodus oli sellele silmapaistvalt andekale inimesele andnud tugeva tahtejõu, ebatavalise energia ja hiilgava oraatorivõime; 1953. aastal pälvis ta oma publitsistika eest Nobeli kirjanduspreemia. Samal ajal oli Churchill sotsiaalse ja rahvusliku rõhumise vastu võitlevate rahvaste järjekindel ning sõjakas vaenlane, veendunud antikommunist ja külma sõja ideoloog.

„David Copperfield“ on maailmakirjanduse klassikaline noorusromaan. Inglise kultuurilukku ja koguni briti mõtlemisviisi on see raamat vähemalt niisama püsivaid jälgi jätnud kui näiteks „Kevade“ Eestis. Imelise sujuvusega põimub selles teoses vahetu lapsepõlveelamus ja üldinimlik lapsepõlvenostalgia, traagiline ja koomiline. Käesoleva eestikeelse uusväljaande esimene köide hõlmab peategelase varast lapsepõlve, raskeid õpiaastaid ja esimest armastust, teine küpsemist, eneseteostust ja õnne

Aforismiraamatus on tehtud valik autori varasemast loomingust ning lisatud umbes sama palju uusi mõtteteri.

Teos annab ülevaate maalikunstnik emeriitprofessor Valdemar Väli elust ja loometööst, kajastades tema töid ja tegemisi etapiviisiliselt. Raamatu teise poole moodustavad reproduktsioonid, mis on varustatud kunstniku teoste nimestikuga.

Thomas Samuel Kuhn (1922–1996) oli teadusfilosoof ja teadusajaloolane. Tema raamat „Teadusrevolutsioonide struktuur“, mis ilmus esmakordselt 1962. aastal, on andnud põhjust rääkida Kuhni-eelsest ja Kuhni-järgsest teadusfilosoofiast ja ka teadusajaloost. Kuhni loodud terminid paradigma ja paradigmavahetus leiavad tänapäeval laialdast kasutamist ka väljaspool teadust. Kuhn rõhutab, et maailm ei ole teaduses antud niisugusena, nagu ta tegelikult on, vaid nii, nagu teda paradigmasse on suudetud haarata, s.t. niisugusena, nagu ta on paradigma vahendusel. Ta väidab, et erinevates paradigmades tõepoolest nähakse erinevaid asju ja maailm on neisse erinevatesse paradigmadesse ka erinevalt haaratud. Raamatu lõpus leidub Rein Vihalemma järelsõna, kus püütakse hinnata Kuhni panust (teadus)filosoofiasse.

Romaani tegevusajaks on kuuekümnendad aastad, peategelaseks neli sõpra, kes ühel või teisel määral kannavad toonase vaimsuse – aga ka naiivsuse – pitserit. See on romaan noorusest, ent mitte ainult. Ei teadnud ju keegi neist näiteks 1967. aastal täpselt öelda, et juba on ta saabunud, kafkalik stagnatsiooniperiood, mille kätte murenesid mitmed põlvkonnad – ka „Niguliste“ eluummikus kangelased.

Romaani peategelase teadlik elu on kulgenud nõukogude võimu aastakümnetel. Minevikumeenutuste ja nüüdispiltide põimingus teeb autor omamoodi kokkuvõtte sellest ajast, mis on kujundanud meie tänase ühiskonna - ühiskonna, kus elurõõmus, omakasupüüdmatu, kindlustunnet sisendav inimene osutub harulduseks ja uskumatuks nagu laev keset rägastikku.

Noorte loomingu valimik sisaldab veerandsaja noore luulet ja proosat. Valik on tehtud autorite hulgast, kes ei ole veel debüteerinud oma raamatuga. Noorte autorite looming torkab silma oma põlvkonna probleemide julge lahkamisega, aga ka püüdlustega stiili- ja vormiviimistluse poole.

"Lohe hambad" on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1970. Romaan on Ristikivi ajalooliste romaanide sarja kahel ajapinnal romaanide triloogia teine osa.

Mainekate auhindadega pärjatud prosaist ja luuletaja Margaret Atwood (sünd. 1939) on tuntud nii viljaka kirjaniku, kirjanduskriitiku kui ka pühendunud keskkonnaaktivistina. 1977. aastal ilmunud jutukogus „Tantsutüdrukud" peegeldub tema armastus karmi looduse vastu, samuti soov murda välja Kanada tolleaegsele kirjandusele omasest enesehäbist. Margaret Atwoodi lood räägivad justkui „tavalistest inimestest", kelle tundevarjundeid, meeleolusid ja kohati ka kivinenud mõttemalle ta ülima meisterlikkusega kirjeldab. Nagu ka seda, kuidas ootamatult võib meie argiellu tungida omajagu müstikat ja võõrituse kõditavat rahutust.

1946. aastal ilmunud romaan "Krane kohvik" on Cora Sandeli kõige populaarsem ja kirjanduslikult kõige rafineeritum teos. Nappide sõnadega, kuid meisterlikult maalib juba eakas kirjanik lugeja silme ette 1920. aastate Põhja-Norra väikelinnamiljöö. Tema huumorimeel ja karakterite loomise oskus teevad romaani tegelased ja sündmused elavaks ja nauditavaks. Tegevus toimub kahe päeva jooksul kohvikus, mille lükandustega eraldatud ruumis püüab kodust ja oma töö juurest põgenenud linna parim õmblejanna Katinka iseendas ja oma suhetes lähedastega selgusele jõuda. Nende kahe päeva jooksul kohvikut külastanud inimeste kaudu, kes kõik on nii või teisiti Katinkaga seotud, avab kirjanik tema ja teiste elusaatuse.

Teos räägib mehest nimega Ignat ja tema teadvusest pärast surma. Raamat põhineb suuresti "Tiibeti surnuteraamatul" (Bardo thödol) ning käsitleb uskumusi, müüte ja mõttekäike elust, surmast, surmajärgsest elust ja taassünnist.

Bernard Kangro "Seitsmes päev" on Linus Asseri, ühe eestlasest literaadi, päevik Lundis septembris/oktoobris 1972, kus ta uurib Tallinna asutaja, Lundi peapiiskop Andreas Sunepoja elu, tegevust, haigusi ja surma.

Hoiatan lugejat ette, et ma ei anna mingit nõu nendele, kes kõhklevad kristlike usutunnistuste vahel. Te ei saa sellest raamatust teada, kas teist peaks saama anglikaan, metodist, presbüterlane või rooma-katoliiklane. Olen seda teemat teadlikult vältinud... Juba kristlaseks saamisest peale olen mõelnud, et parimaks ja võib-olla ainsaks teeneks, mida võin osutada oma uskmatuile kaasinimestele, on seletada ja kaitsta usku, mis on ühine kõigile kristlastele läbi aegade.

Autor

Tuntud tõlkija ja arvamusliidri perekonnaloole tuginev mõtisklus. Vanaisa, isa ja poja eluajal on Eesti XX sajandil läbinud uskumatuid ajaloopöörakuid, mille mõjusid ja tagajärgi on raske, kuid vajalik analüüsida.

Eestis tutvustas Iwan Golli loomingut esimesena Marie Under, kes kirjutas uuemat prantsuse kirjandust üle vaadates temast "Tallinna Teatajas" mais 1920. Samuti on Under tõlkinud kuus luuletust Golli 1919. aasta ekspressionistlikust luulekogust Die Unterwelt ("Valik saksa uuemast lüürikast").

"Eurokoki"-romaaniga üsna sarnane meeleolu ja õhkkond valitseb näiteks luuletuses "Varieteeneeger", mis algab üleskutsega: "Nuuksu end välja Euroopale!" ning lõpeb: "Kelnerid hõljuvad tulipõõsaist nagu ükskord Jumal / ja sinu südame jõehogu möirgab läbi ilma". Sajandi lõpul, uuesti Euroopa teel olles, võib ehk mõndagi kirjandussõpra üllatada, kui ajakohaselt kõlab sajandialguse usu- ja eetikakriisi ekspressiivse kajastaja hingekarje.

David Vogel kuulub tuntumate uusheebrea kirjanike hulka. Temas võib näha Euroopa suurte jutustajate, Schnitzleri, Strindbergi ja Thomas Manni parimate traditsioonide jätkajat. David Vogel on eelkõige tuntud kui peen ja tundlik luuletaja, ent tähelepanu on äratanud ka David Vogeli jutustused, eelkõige „Sanatooriumis“. Raamatus kujutab ta Viini impressionistide laadis Erose ja surma vahel kulgevat elu sanatooriumis. Tihti lõikava irooniaga paljastab ta tunge, mis pesitsevad väikekodanliku oleskelu varjuküljel: surmale määratud tegelaste juures tulevad nähtavale ürgsed instinktid ning sunnivad neid julma tegelikkuse eest põgenema ja näilikkusest pelgupaika otsima.

 

Tayyib Salihi meisterlikkus seisneb teadlikus kavatsuses kujutada lihtsaid külaelanikke ja sündmusi "monumentaalsetena, mütoloogilistena, nagu "Iliase" tegelasi". See külapildike ei ole kaugeltki "põhjamaiselt realistlik elukujutus", vaid siin domineerib rahvapärane islam oma poolmüstilise maailmakäsitusega. Selle juures tuleks meeles pidada, et nn. rahvaislam erineb tugevasti imaamide usu-arusaamadest, nii nagu rahvapärane katoliiklus erineb paavstide ja kardinalide mõttekäikudest.

Tayyib Salih on omaenda sõnul soovinud selles jutustuses kujutada ideaalset ühiskonda. Tema kogukond on tasakaalus iseendaga ja olles traditsiooniline-maalähedane, on see siiski võimeline edukaimal viisil "moderniseeruma". Zaini pulmade festival teose lõpus oleks seega "kõigi leppimise" pühana eeskuju ja lootus igale ebatäiuslikule ühiskonnale.

Jutustuse peategelaseks on vana naine, kes mõtiskleb naise saatuse üle selles maailmas – patriarhaalses XX sajandi Vahemeremaade maailmas – ning jõuab järeldusele, et naisterahvale oleks parem olla sündimata kui sündinud: sest naist ootab surmani ühest orjusest teise sattumine. Kui mehed võivad jõudetunde täita kohvikus istumise või naabri juures piibusuitsetamise ja lobisemisega, siis naine on oma pere vang. Naise töö majapidamises – ning viletsa põllupinna tõttu, mis ei elata ära, pahatihti ka võõraste juures – ei lõpe iial. Sellest tõdemusest lähtudes sooritab vana Chadula rea mõrvu ning sureb lõpuks tagaaetuna teel kloostrisse "poolel teel jumaliku ja inimliku õigluse vahel". "Mõrtsukas" on psühholoogiliselt veenev teos; Chadula, kes end ise asetab väljapoole ühiskonda, on mõistatuslik kuju, kelle käitumine toob päevavalgele mitmeid inimhinge hämaraid ja õudseid sügavusi.

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

Teoses vaeb autor surma kogemusi meenutades inimelu väärtusi, mis ilmutavad end elu kaduvuse ja hapruse kaudu, leides tuge "Tiibeti surmaraamatust". Õpetaja või kellegi lähedase poolt etteloetuna kuuleb inimese kehast eraldunud teadvus surmaraamatu juhiseid ja leiab nende abil kergemini tee vabanemisse. Sellel budistlikul foonil jutustab autor oma isiku- ja perekonnaloo kaudu Eesti lähiajaloost.

Me kõik püüame üleilmastuvas maailmas kohaneda, sest teisi valikuid lihtsalt ei ole. 19-aastase peategelase Eve püüdest leida oma koht siin päikese all käesolev stsenaarium jutustabki.

"Lužini kaitse" on Vladimir Nabokovi esimene meistriteos. See räägib kuristikust geniaalsuse ja normaalsuse, mõistliku igapäevase eksistentsi ja saatuseseaduste vahel. Ja nagu pealkirigi viitab, jutustab see raamat malest.

Peategelane Lužin kasutab malet kui pelgupaika igapäevaelu halluse eest. Mis saab, kui malemäng muutub kinnisideeks ja tõrjub järk-järgult välja reaalse maailma? Algab pikk pinev partii Elu vastu, mis viib keiserlikult Venemaalt Saksa spaadesse ja 1920. aastate Berliini.

Lužini prototüübiks peetakse maailmakuulsat maletajat Aleksandr Alehhinit.

1930. aastal vene keeles ilmunud teos tõlgiti inglise keelde 1964. aastal.

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Tuntud teoloog loeb ja mõtiskleb loetu üle, otsides reaal- ja humanitaarteaduslikest teooriatest nii postmodernse inimese kui ka iseenda usu ja uskmatuse juuri.

"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.

Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

Giacomo Leopardi on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca.
1845. aastal ilmunud "Mõtted" on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust...

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Saksa luuletaja, esseist ja staar-intellektuaal Enzensberger lubab endale võimalust lennata minema sealt, kus vaimne ilm kehvaks kisub: ta ei lase end siduda suurte teooriatega ja jätab hapuksläinud põhimõtted šarmantse truudusetusega maha.

Tegelased ei suuda pärast Maailmasõda kohaneda moodsa küünilise ajaga ning endisaegse elulaadi kaotusega.

Wilson Squire on valuutamaakler, kes saadetakse Veneetsiasse hindama poliitilist olukorda ja selle võimalikku mõju liirale. Viimastest sündmustest oma elus vaevatud ja võõras keskkonnas end ebamugavalt tundes ei suuda ta magada ning hakkab jalutama niisketel Veneetsia tänavatel kesköö ajal. Selles labürindis kohtab Wilson salapärast Caterinat, naist, kes näib kandvat sajandite kurbust, naist, kes on mähkunud minevikku, kuid ei jaga midagi oma ajaloost temaga.

Raamat räägib kreeka rahva ühe osa kannatustest, mille juures maailma suurvõimud mängisid alatut osa. Tegemist on Väike-Aasia kreeklastega -- joonlaste ja aioollastega --, kes olid asunud sellesse piirkonda oma kolm tuhat aastat tagasi ja kes olid 1922. aastal sunnitud isade maa maha jätma ning Kreekasse ümber asuma.

Autori peateos ja sellele elu lõpul kirjutatud järg käsitlevad noore inglise rännumehe avastusi tundmatul Eikugasilmaal, mille kombed ja institutsioonid meisterlike metafooridega kujutatult peegeldavad viktoriaanlikul Inglismaal valitsevaid paradokse. Näiteks peetakse sel maal kuritegu haiguseks ja haigust kuriteoks. Riigi religioon on mitte toimiv pangadussüsteem, mida eikugasilmaalased küll silmakirjalikult järgivad, teenides samal ajal oma tõelist jumalust Ydgrunit (anagramm T. Mortoni konventsionaalsuste türanniat kehastavast tegelaskujust "Mrs Grundy"). Eikugasimaal ei ole lubatud ka uuemad masinad kartuses, et saabub päev, kui masinad saavutavad ülemvõimu inimese üle. Mõtisklused paljudest ühiskonna muutumisega kaasnevatest probleemidest on esitatud paradokside kujul, mis on kätketud seikluslikku, põnevasse süžeesse.