Tooted

Juhan Liiv ei saanud kunagi ise teostada oma luuletuste väljaandmise kavatsust. Me teame, et ta a. 1892 oma tookordsed luuletused raamatu jaoks kokku kogus, isegi tsenseerida laskis, kuid see raamat jäi nähtavasti kirjastaja puudusel väljaandmata, ja hiljem hävitas autor haiguse hoos isegi käsikirja. Kuid sellega ei kadunud lõpulikult veel tema luuletoodang. Üheltpoolt oli umbes 70 tema luuletust juba varem ajakirjanduses ilmunud ja sel teel alles hoidunud. Teiseltpoolt on meil põhjust arvata, et isegi kõik tema tol ajal avaldamatud luuletused ei hävinenud, vaid neist osa veel praegu meil tarvitada olevais käsikirjus mustandeina on säilinud või ta neid hiljem mälu järele on fikseerinud. Ja kolmandaks – mis eriti tähtis – Liiv jatkas veel ligi paarikümne aasta jooksul luuletamist, kirjutades just siis oma isikupärasemad ja väärtuslikumad värsid, kui ta end proosakirjanikuna enam kuigi palju ei avaldanud. Ka selle viimase tegevusaja loomingust on autori eluajal ilmunud ajakirjanduses ja albumeis umbes 70 luuletust. Kuid ometi moodustab seegi ainult väiksema osa Liivi luuletoodangust, võrreldes tema käsikirjadega, kus leidub luuletusi, nende katkeid ja teisendeid kogusummas umbes 1.000. Kõik see materjal üheskoos võimaldab aga avara ülevaate Liivi värsiloomingust.

Jutustused.

Meie kirjandusklassiku Juhan Liivi (1864-1913) proosaraamat sisaldab pikemate jutustuste "Vari", "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar" kõrval valiku lühiproosat.

Juhan Liivi paljudest luuletustest on säilinud käsikirjades ja hilisemates publikatsioonides mitu erinevat varianti. Käesoleva valimiku põhiline osa toetub autori eluajal ilmunud viimase väljaande (Juhan Liivi luuletused. Noor-Eesti, Tartu 1910) redaktsioonile. Kolme nim. kogumikust pärineva luuletuse ("Öösse ära kadus", "Külm" ja "Ta lendab mesipuu poole"), samuti postuumsetest kogumikest valitud luuletuste puhul on siin kasutatud lugejate teadvuses juurdunumad, kõige kunstiküpsematena tunduvad variandid.

Kuuse perenaine käib nädalas mitu korda siin. Toob iga kord kas sooja pätsi, tüki pekki, tangu, rasva, jah, ükskord tõi koguni ta käkki! Ema keelab küll ja keelab: ära too, mis te ennast niipalju kulutate; aga Villu ei saa igakord mitte aru, miks ema nõnda keelab. Kui ta teda midagi keelab, siis ütleb ta seda koguni teise häälega, ja see tähendab siis just: ära too ehk tee. Nüüd aga keelab ta ka, aga see kõlab nagu : too, too ikka, too! Ühel päeval on ema ligi õhtuni ühtejärge laval olnud. Videvikul tulevad Kuuse peremees ja perenaine kahekesi siia. See on ime-asi, seda nad ei ole millalgi teinud. Tulevad laua juurde, vaatavad haige peale, teineteise otsa, Villu poole. Näe, mis nad nüüd vaatavad, mõtleb Villu. -- Perenaine toob potitäie sooja kapsasuppi lihaga, valab kaussi ja annab haige ette. See ajab istuli, ta on täna õige rõõmsa näoga.