Vanusele 10-12

Lustakas lugu Taani provintsilinna elust kahe maailmasõja vahelisel ajal, vaadelduna tolla aja lapse terase ja kriitilise pilguga. Raamatu keskne tegelane Volmer Marius Olsen, oma ema silmatera ja paljude hirm, on kaaslaste silmis kangelane. Linna kitsarinnalise ja ennasttäis seltskonna omavahelised suhted ja ranged kasvatuspõhimõtted, läbisegi silmakirjalikkusega, on mõnikord üsnagi koomilised ning pakuvad naljakat lugemist nii täiskasvanutele kui ka noortele.

Lugu veskitondist Niglasest viib meid Võrumaale, Kütiorgu, ühte igivanasse veskisse. Selgub, et veskis elutseb ka päris ehtne veskitont -- poisike Niglas, 112 aastat vana. Tuleb välja, et veskitondil on päris tavaline inimeste haigus astma, mis tänapäeval kimbutab ka paljusid lapsi. Raamat ongi pühendatud lastele, kes põevad astmat ja kõigile neile, kes hoiavad pöialt, et lapsed terveks saaks.

Bõliinade ümberjutustused lastele

Kaasaegse Saksa LV kirjaniku Peter Härtlingi (1933) neli noorsoojutustust: "Vanaema", "Ben armastab Annat", "Vana John" ja "Theo laseb jalga, kus kirjanik kujutab teismeliste tõsiseid probleeme, suhteid täiskasvanutega, seiklusi, esimest armastust. Keskmisele koolieale

Lapsed ja vanaema jäid keset platsi seisma ja muudkui vahtisid. Kõrgel õhus keerlesid inimesed aina ratasringi suure karusselli peal. "Oih sa heldus!" ütles vanaema. "Selle peal pole ma veel tiirutanud. Aga neil paistab seal mõnus olevat." Seal oli ka niisugune karussell, mis käis ringi all nõlvaku jalamil. Sellel karussellil olid mänguhobused, ilusad autod, lõvid ja luiged, kus sai peal istuda. Isa aga vaatas vaid neid, kes olid kõrgel üleval. "Ema, sellest on palju aega möödas, kui me niisuguse karusselliga sõitsime," ütles ta. "Minu meelest me peaksime kord proovima." Ema raputas algul pead, kuid isa ei andnud nii kergesti järele. Lõpuks sai ta ema oma nõusse ning Maren ja Martin läksid neile järele, sest ka neil oli isu õhusõitu teha. Kui aga ema ja isa ja teised kaks olid karussellile istunud ning see aegamööda pöörlema hakkas, märkas neid Morten Pesamuna. Talle ei meeldinud sugugi, et tema ema sõidab sel kombel õhus ringi. Teda haaras õudne hirm. Ta istus maha ja hakkas kisendama, kuid karussell ei jäänud sellepärast seisma.

Sisukord: Porgandikott, Väike Teater, Pärast etendust, Memme juures, Haiglas, Ei enam doominoid, ei enam kukerpalle, Neli koolilast…

Ameerika kirjaniku jutustus Indiast Inglismaale kooli tulnud seitsmeaastasest Sara Crewest. Isa ootamatu surm ja kogu varanduse kaotus muudab rikkusega harjunud tüdruku üleöö pansionipidaja preili Minchini armualuseks, kelle osaks lapsele üle jõu käiv töö, alandused ja solvangud. Kõige raskemateski olukordades aitab tal mõtteid mujale juhtida ja sisemise väärikuse säilitada enda printsessiks kujutamine ja printsessina käitumine. Nii leiab ta oma viletsuses endas jõudu sõpradelegi toeks olla. Sõpru ei unusta ta ka siis, kui tema elus toimub uus pööre: isa sõber leiab pärast pikki otsimisi orvuks jäänud lapse.

Väike Heidi on orb. Ta peab minema elama oma vanaisa juurde, kes on kõrgel mägedes kitsi karjatav pahur erak. Külarahvas haletseb tüdrukut, kuid päikeseline laps näeb vanaisas vaid head ning tema siirus paneb vana mehe vähehaaval andestama

Peategelane Ottokar jutustab koolikirjandi laadis, nii nagu Eestimaal Jaan Rannapi Agu Sihvkagi, näiliselt naiivsena tunduvaid lustakaid lugusid, mis peaksid mõtlema panema ka lapsevanemaid ja õpetajaid, sest igaühes neist on peidus õpetuseiva, vähemalt lusti ja nalja, trikke ja tempe on nendes enam kui küllaga. Ottokar võtab vaatluse alla paljud kooli- ja koduse elu ebakohad ja puudused ning mõistab iga loo lõpus nii mõndagi õpetlikku öelda.

Koolipoiss Kaktus peab koolis puhkenud täiepideemia tõttu ootamatult koju jääma ja tema giidist ema Brá võtab ta bussireisile kaasa. Koos rühma ekstsentriliste turistidega võetakse ette tüüpiline päevareis Islandi jugade, karvaste hobuste ja maaliliste maastike juurde. Kui aga Kaktus märkab eemal midagi punaselt kumamas, võtab nende päev ootamatu pöörde... "Tulemägi" on plahvatuslikult visuaalne pildiraamat metsiku ja kontrollimatu looduse mõjust inimestele. Autor on tõeline vulkaanide austaja, kes otsustas pärast paarikümmet matka Reykjanesi poolsaare vulkaanipursete juurde seal kogetud erakordsed vaatemängud raamatus ellu äratada. Rán Flygenring sündis 1987 Norras, kasvas üles Islandil ja lõpetas aastal 2009 Islandi Kunstiakadeemia. Tema omapärane ning elav stiil on toonud talle palju auhindu, sealhulgas Põhjamaade Nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna 2023. aastal (raamatu "Tulemägi" eest).

Lõbus juturaamat pajatab hakkajast koolipoisist, kellel alailma igasugu viperusi juhtub, kuid kes oma avala oleku ja rõõmsa meelega ka kõige keerulisemates olukordades lahenduse leiab.

Tehke Tom Sawyeri ja tema sõprade seltsis läbi hulk imelisi seiklusi salaseltside moodustamine, mereröövlite mängimine, omaenda matusetalitusel käimine ja isegi mõrvaloo lahendamine. Sõitke mööda Mississippi jõge allavoolu väiksesse Missouri linnakesse, kus iga päev toob kaasa uue seikluse, ja saage teada, kui põnev võib olla ühe poisi elu! Huckleberry Finn pääseb oma õela joodikust isa käest, kes püüab tema raha enda kätte saada. Ta sõbruneb ärajooksnud orja Jimiga ning koos sõidavad nad parvega mööda Mississippit vabaduse poole. Nad kohtuvad reisil varaste ja mõrtsukatega, kurjategijate ja kelmidega. Mark Twaini ajatu lugu jutustab poisist, kes õpib tundma elu rõõme ja valusid.

Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, missugused nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. Hartford, 1876 Autor

Noorte seiklusjutu tegevus toimub Suure Isamaasõja ajal Venemaal, kus tegutseb salapärane Timur oma sõpradega. Timuri meeskond aitab salaja perekondi, kust keegi on läinud Punaarmeesse.

Ühe väikese metsa serval kasvas igivana Tamm, nii vana, et keegi õieti ei teadnud, kui vana ta on. Oma sünnipäeva ei mäletanud ka Tamm ise. Mühisedes jutustas ta vahel uudishimulikele, et tolle aasta suvel olevat kasvanud temast suuremad lilled, teinekord aga unustas oma jutu ja kinnitas, et tolle aasta sügisel olevat põldudel kõik naerid ära mädanenud. Tõeline vanaätt oli see Tamm, ehk küll kõik nagu ühest suust teda metsade valitsejaks kutsusid. Juba ammu ei õitsenud ta enam ega kasvatanud tammetõrusid. Tamm oli isegi selle unustanud, kui palju tal lapsi on…

Suur Sõbralik Hiiglane ei ole harilik konte krõmpsutav hiiglane. Ta on selleks liiga kena ja sõbralik. Sophie´l on selles mõttes vedanud. Kui Ahnevats või Piigapigistaja või mõni teine kuri hiiglane oleks tüdruku keset ööd minema tassinud, oleks temast päris kindlasti neile hommikueine saanud. Kui Sophie kuuleb, et hiiglased plaanivad põrutada Inglismaale, et armsaid lapsukesi nahka pista, otsustab ta koletised peatada. Ja Suur Sõbralik Hiiglane tuleb talle appi!

Roald Dahl on üks tuntumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle põnevad, humoorikad ja südamlikud lood nagu "Matilda", "Billy ja pisilased" ja "Charlie ja šokolaadivabrik" on leidnud tee laste südameisse kõikjal laias maailmas.

On kevad ja viikingid asutavad end sõitma Miklagårdi. Aga Siri ei tohi kaasa minna! Tema pealikust isa ütleb, et ta on liiga väike. Ja pealegi tüdruk! Kui isa arvas, et see Sirit peatab, siis ta eksis. Siri peidab end laevale ära. Laeval on ka salapärane karp, mis tuleb üle anda keisrile endale. Kurikaelad Ivar ja Grym ihuvad aga karbile hammast ja Siri peab selle kaitsmiseks kasutusele võtma kogu oma julguse ja nutikuse. Õnneks tuleb talle appi Zack, poiss, kellega ta Miklagårdis kohtub. Aga kes see poiss õieti on? "Siri seikluste" esimeses raamatus seilavad viikingid kodusest Skandinaaviast kaugele lõunasse. Linna, mille kohta selle raamatu tegelased ise kasutavad nime Miklagård, kuid mille kohta mujal öeldi Konstantinoopol (nüüdne Istanbul).

Esimese jutu tegevus toimub koolis, kooli poolt antud ühiskondlikku ülesannet täites väljaspool kooli ja ka Silja ning Indreku ühises kodumajas. "Sünnipäevade" tegevuskohaks on haiglapalat, mis on poistele nii magamistoaks, eluruumiks kui ka kooliklassiks. Mõlemas jutus õpivad peategelased mõtlema mitte üksnes enesele, vaid ka oma kaaslastele, õpivad tundma sõpruse väärtust, enesest jagu saama, orienteeruma oma ea kohaselt inimsuhete keerulises labürindis.

Muinasjutt räägib planeedist Amacem ja selle elanikest, kes elavad rippuvate puude okste vahel, puud liiguvad aga tuulega ringi. Amatšemlased oskavad lennata ning peas on neil juuste asemel punane udupilv - kujutlusvõime. Ühel päeval sünnib aga Seme, kelle punane pilv on suurem kui kõik seninähtud.

Autori sissejuhatus: Oleksin väga ebaviisakas vanaisa, kui ma ei avaldaks siinkohal tänu oma pojapojale Mihklile, kes valgustas mind selle rotipereloo kirjapanekul õige mitmes valdkonnas, milles olen võhik. See puudutab eriti nätsu- ja jäätisesorte ning palju muudki, milles minu teadmised tänaseks juba kolm klassi läbi teinud poisi asjatundlikkusele lootusetult alla jäävad. Sain Mihklilt abi ka sündmustiku kujundamisel, eriti põnevamate kohtade väljamõtlemisel - ta on leidlik poiss ja andis mulle tihtipeale head nõu, mida keegi tegelasist parajasti just teha võiks. Ka neis asjus, mis koolielu puudutavad, on tema minust targem. Eks see ju loomulik. Olin nõus ka kärbetega. Neid soovitati mul algul veel rohkemgi teha, kuid lõpuks arvas elukogenud poisterahvas armulikult: kui ma just temasugustele kirjutamisega päriselt toime ei tule, pole seda ehk nii väga vajagi. "Sellest võiks tulla sihuke... koguperejutt," leidis ta.

Sekeldused kurikuulsa röövel Hotzenplotziga jätkuvad. Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada. Röövel Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ rahvusvaheliselt tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri untuimate teoste hulka. Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol!

Röövel Hotzenplotz on tagasi! Vanaema, Kasperl, Seppel ja vahtmeister Dimpfelmoser on hirmul. Tõeline ehmatus saabub siis, kui Hotzenplotz teatab kavatsusest oma röövlikaabu varna riputada ja korralikuks hakata. Aga millised on seitsme noa ja piprapüstoli omaniku tegelikud plaanid

Röövel Hotzenplotzi seni avaldamata neljas raamat! Ülemvahtmeister Dimpfelmoser on endast väljas – kurikuulus röövel Hotzenplotz on taas vangistusest põgenenud. Kasperl ja Seppel otsustava d lüüa korra majja ja saata ümbruskonna kõige ohtlikuma röövli Kuu peale. Selle röövliloo kirjutas Otfried Preussler nukulavastusena. Prast taasavastamist valmistas selle raamatuks ette autori tütar Susanne Preußler-Bitsch. Raamat ilmus Saksamaal 2018. Eesti keeles ilmub teos esmakordselt. Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber. Hotzenplotzi lugude sarjas on seni ilmunud kolm raamat – „Röövel Hotzenplotz”, „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” ja „Röövel Hotzenplotz seikleb jälle” – ning röövlisaladusi paljastav „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg). Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Ulmelugu, mille sündmustik hakkab arenema tänu Kuradimerelt leitud inimtühjale paadile, kätkeb endas pisut ebatavalisi seiklusi nii maa all kui ka maa peal. Peategelasteks on kaks hakkajat kuuenda klassi poissi, universaalne teadlane professor Paul Lillepool ja tiitlitega kellassepp Nathanael Hironimus Kell.

Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest. Pombi raamatute sarja kolmas raamat. Sarja kuuluvad veel “Pombi ja Üdsimärdi nõiad” ning “Pombi ja esivanemate kuld”

Autobiograafia on raamat, mille inimene ise kirjutab oma elust ja mis on tavaliselt pungil täis igasugu igavaid üksikasju. See siin ei ole autobiograafia. - Roald Dahl

Kooliajal juhtus Roald Dahliga hulk lugusid, mis talle sügava mulje jätsid ja igaveseks meelde jäid. "Poiss" sisaldab lugusid autori lapsepõlvest, vahel põnevaid ja naljakaid, vahel hirmutavaid ja valusaid. Ent viimane kui üks neist on sulatõsi.

Sisukord: SÕDA Jõulud Lennukid Sakslased Kuhu te olete peitnud oma juudid PÄRAST SÕDA Kala Oli kevad Rahvaste pall Miks nii kurvad on su mustad silmad AIVAR Kui päike on kuuse kõrval Lilled õpetajale Pahandus Suusapäev Järgmine tund on reedel Mida kinkida õpetajale Niikuinii tuleb välja Agulimäng Ei istuta kodus ega peeta pühi KAHEKSASADA MEETRIT Kontrollitud andmetel Sooja mere äärde Kaheksasada meetrit Sealpool pilliroogu ja kõrkjaid Pisikest punast võtab paremini Sõpruskohtumine Elu parim sõit

Ameerika kirjaniku Jean Websteri (1876-1919) noorsooromaan, mis alates oma ilmumisest 1912. aastal on jätkuvalt kuulunud mitme põlvkonna lemmikraamatute hulka kogu maailmas.Koolitüdruku Judy Abbotti kirjad oma tundmatule hooldajale, kellest ta on näinud üksnes ämblikulaadset putukat meenutavad siluetti, jutustavad tema kooli- ja internaadielust, kujutades paljude humoorikate seikade kaudu minategelase arenemist tüdrukust neiuks, kes teose lõpul esmakordselt kogeb, mis tunne on armastus.

Tuntud ukraina lastekirjaniku jutustus 4b klassi õpilastest, koolielust täis rõõme ja muresid.

Floriani isa on murdvaras. Florian teab, et see on ohtlik amet ja isa võib vangi sattuda, kui ta vahele jääb. 12-aastase Floriani jaoks on elu seni olnud nagu päti ja võmmi mäng. Ühel päeval saab ta aga sõbraks Juliaga, kelle eest perekonna saladusi varjata on juba võimatu

Romaanis maalib ungari kirjandusklassik Fernc Molnár (1878-1953) unustamatu pildi Józsefvárosi noorukite elust. Koolipingist vabanedes tormavad poisid iga päev kõlavate hüüete saatel krundile, et siin lärmakate tänavate vahele surutud kitsal väljakul teoks teha oma igatsust seikluste järele. Sellel raasukesel haljal maal, lahingutes puupinude vahel valmistuvad nad -- seda ise teadmata -- suuremateks võitlusteks, tulevaseks eluks. Romaani lehekülgedelt kerkivad lugeja ette poiste unistused, nende vanemate viletsus, tuleviku hall ja lootusetu vari.

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid). See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid.) See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel. Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi, üritavad oma varbaid õpetajale maha müüa või teesklevad surnud rotte. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.

Tere tulemast tagasi Pahupidikooli! Teie lemmikõpilased ja -õpetajad on kohal, nende seas Sharie, kes läheb lendu oma mummulise vihmavarjuga, Kathy, keda on tabanud ränk vastuvaidlemise tõbi ehk vastandoroos, ja Jason, kes peab läbi lugema maailma kõige paksema raamatu. Kõik Proua Pärli klassi lapsed valmistuvad tähtsaks eksamiks, samal ajal kui koolimaja kohal laiutab müstiline Hukatuse Pilv.

Louis Sachar (s 1954) on tuntud Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kes on kirjutanud üle kahekümne lasteraamatu ja kellele on omistatud mitmeid auhindu, sealhulgas Newbery Medal ja National Book Award raamatu "Augud" eest. "Pahupidikool ja Hukatuse Pilv" on populaarse "Pahupidikooli" sarja neljas raamat.

Autor illustreerib oma raamatuid alati ise ja ta on saanud mitmeid auhindu. Tema jutud on vaimukad, lastepärased, fantaasiarikkad, aga samal ajal keelelt lihtsad. Oma muinasjuttude tegelased viib ta lastele põnevatesse paikadesse: mahajäetud majadesse, tuuleveskitesse, tsirkusesse, kõveratesse kõrvaltänavatesse. Topper on lennuka fantaasiaga poiss, kelle isa on meremees ja ema müüb keldripoes kala. Nende kodu on suures vanas majas, kus on mitmesuguseid põnevaid elanikke. Ühel hommikul leiab Topper pliiatsi, millega juhtub igasuguseid imelikke asju. Topper joonistab seinale ninasarviku ja sünnib ime – ninasarvik ärkab ellu ja astub seinalt maha. Nüüd alles jamad algavad!

Väike poiss ja vanaema sõidavad mereäärsesse hotelli puhkama. Hotellis on parasjagu toimumas nõidade salajane koosolek, kus selgub, et Suurel Ülemnõial on kindel kavatsus kõik Inglismaa lapsed hiirteks muuta. Poiss ja vanaema peavad aga plaani, kuidas kurje nõidu takistada ja nad igaveseks maamunalt minema pühkida.

Kadri Hinrikus soovitab: "Roald Dahl on üks mu suuri lemmikuid, õnneks on teda eesti keelde tõlgitud palju ja kõiki tema raamatuid ma julgen ka soovitada. Ta ei koonerda ei fantaasia ega keevaliste sündmustega. Antud raamat räägib nõidadest, kes tulivihaselt lapsi vihkavad ja tahavad nad maailmast hävitada. Eriti hulluks teeb olukorra see, et nõiad näevad välja täiesti harilike inimestena. Neil pole silmatorkavaid tunnusmärke, vastupidi, nad käituvad pealtnäha leebelt ja sõbralikult."

Kaasahaarav ja mõtlemapanev juturaamat põhikooli õpilasele ja lapsevanemale. Kaante vahelt võib leida vastused neile küsimustele: Kuidas õng ise püüab? Mis mäng see tüdrukute ja poiste vahel käib? Mida arvab vihmauss? Kus ei ole kala, aga on? Mis juhtub, kui kallid naised undavad? Mis on paadi ja kalda vahel? Millal kala võtma hakkab? Kuidas püüdmata püüda? Mida kingib kalamees? Kui väike on tegelikult suur?

See on 12-aastase Reena päevik tema elumuutustest kuni esimese armumiseni. Reena on tore ja tark äärelinnatüdruk. Kuni viienda klassi lõpuni keerles Reena elu ümber muusika – ta õppis muusikakallakuga koolis viiulit. Aga tasapisi selgus, et ükskõik, kui väga Reena ka ei püüaks, ei ole ta selle kooli jaoks piisavalt hea. Nii jäi ta ühtäkki ilma peaaegu kogu oma senisest maailmast.

Vilja Vainisto ja Rööbelid on kõigi aegade kõige tähtsama röövliöppetuse kannul, kuid seda otsivad ka kõik teised maanteeröövlite perekonnad. Helmeri Kvisti saja-aastane Öppetus peidab endas röövlikuninga tarkust ja väge, ning otse loomulikult tahavad kõik seda endale saada. Helmeri Kvist aga nägi seda kõike ette ja tegi nõnda, et Öppetuse leiab vaid tõeline meister. Vilja peab nüüd kokku võtma kogu nutikuse ja vapruse, et leida üles aare ja võistlevate röövliperede käest eluga pääseda. Kui maanteeröövlite madin juba Vilja pereni jõuab, on asi naljast kaugel. Vilja ja Rööbelite eelnevatest seiklustest jutustavad raamatud „Meie, Rööbelid” (2012) ja „Meie, Rööbelid, ja Pätikaroke” (2013). Siri Kolu Rööbeli-sari on pälvinud mitmeid Soome mainekaid kirjandusauhindu ja raamatute kirjastamisõigusi on müüdud rohkem kui 13 riiki.

Koit ärkas vara, ta oli hästi välja puhanud ja talle näis, nagu oleks täna mingi suur püha. Onn oli heledasti valgustatud, väljast paistis sisse ere päike. Poiss kuulis pirinat, nägi - täissöönud sääsk punetas aknaruudul nagu roosa helmes. Koit tappis pisikese vereimeja vähimagi süümepiinata ning ruttas välja, kissitades silmi harjumatust eredast valgusest, mis paiskus alla taevast, peegeldus välgutaoliste sähvatustena jõelt. Oli haruldaselt vaikne ja soe. Kaselehed lõhnasid. "Tsüit, tsüit, tsürr..." vidistas kõrge rookõrre otsas saba võngutades väike, pruun, musta peaga rootsiitsitaja. Ruugete tiivaotstega valge koiduliblikas hõljus kergelt üle värske rohu. Koit hingas täie rinnaga karget ja puhast õhku. "Kena hommik, mis?" küsis Rookull, katkestades võrguparandamise. "Tore!" "Jaa, ilm võttis viimaks teise tuuri..."