Klassika: eesti autorid

Suur nälg Eestis (1695–1697), Põhjasõda (1700–1710) ja katk jätsid järele inimtühjad külad – surnud majad. Urgose Hain, kes saab kirikumõisas raamatutarkust, tutvub pastori tütre Hedvigiga, ning nende käekäiku võib jälgida kogu teose ulatuses. Nälg, sõda ja katk laastavad küll maad, kuid inimesed elavad kõigile hädadele vaatamata ja mõtlevad järglastele – rahva saatusele.

1934. aasta romaanivõistlusel pälvis August Mälgu „Surnud majad“ esimese auhinna ning aasta hiljem riigivanema auhinna.

Haljas lepamets ulatus unes nagu ilmsigi roikaist õueaiani ja oksad küündisid aida kõrval läbi värava. Juhan nägi selgesti ja tundis hirmu enam kui ilmsi, kuidas turris karvaga õhvakesekõrgune hall hunt hiilis rada mööda lepikust välja, pistis koonu värava pulkade vahele, avas lõuad ja ulus näljaselt ning tigedalt, roosa keeleliistak kahe alumise kihvhamba vahel.

Siin majas on muidu ilus valgus,
aga langeb kuidagi valesti.
(näidendist „Valguse põik”)

Äsja ilmus kirjastuselt SE&JS Paul-Eerik Rummo draamatekstide valikkogu „Kogutud mänge”. Töökeeli öelduna: sajandi suurkogu. Seda avades me justkui kuuleksime klassiku häält. 624-leheküljelisest raamatust leiate enamiku P.-E. Rummo näidendeid, kuuldemängu ja filmistsenaariumi. Raamatut „Kogutud mänge” võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule „Kogutud luule” (kirjastus SE&JS, 2005). „Minu dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi,” kirjutab P.-E.R. saatesõnas.

„„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt”.” – – Viivi Luik raamatu järelsõnas.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

2., täiendatud ja parandatud trükk. Lauri Sommeri kureeritud ja järelsõnastatud "Tundmata palu" on kogumik Võrumaa parima poja Juhan Jaigi varjujäänud teostest. Jaik on siin oma parimas: Lõuna-Eesti loodus ja inimene, esimese vabariigi mürisev elumuutus, tondid, sänid ja vaimud. Raamatu esimesse poolde on valitud jutud juba tuttavalt jaigilikus stiilis – peen kui püssirohi. Teine pool avab aga meenutuste ja publitsistika kaudu päris tundmata autori. Koos Sommeri järelsõnaga kangastuvad Jaigi inspiratsiooniallikad, autobiograafilised momendid ning värske rakurss loometervikule.

Ralf Vessenberg on üks Eesti rikkamaid inimesi, kes ostab kokku erinevaid firmasid ja ajakirjanike meelehärmiks ei jaga kunagi intervjuusid. Vessenbergi eraelu on mõistatus ning tema asjaajajana töötab Martin Fuks, kes peab täitma ülemuse tahtmisi ja korraldusi. Nüüd tekib Vessenbergil eriti arusaamatu soov – ta soovib osta isikliku elevandi.

Aliide on võõrastemajapidaja ning Eesti kõige paksem naine. Kui Aliide loo avastavad kõmuajakirjanikud, saab temast üks kõige kuulsamaid inimesi 1930ndate Eestis. Konkureerivad laadakorraldajad hakkavad naise raha eest näitamise nimel võitlema ning tärkav kollane ajakirjandus kajastab tragikoomilist lugu naudinguga.

Tauno Vahter (snd 1978) on avaldanud kiidetud ning väheloetud novellikogu „Pikaajaline kokkusaamine“ ning oluliselt rohkem loetud romaanid „Madis Jeffersoni 11 põgenemist“ ja „Hea venelane“. „Elevandi üksilduse“ sündmused põhinevad osaliselt tõsilool, mis kirjutatud arhiiviallikate ja meenutuste põhjal.

Raamat sisaldab romaani "Kuum. Lugu noorest armastusest" (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud "Sina, Tuglas" (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke "Vienna".

Lauri Sommeri kureeritud "Võrumaa joogi julgustükid" on hoolikas valik Juhan Jaigi varjujäänud juttudest. Kuigi teoses saab ilmsiks Jaigi parim külg jutuvestjana, lisandub sellele vaikimisi ka portree temast kui Võrumaa ühest suuremast kirjanikust eelmise vabariigi aegu ja läbi ajaloo. Kogumikku kannab Juhan Jaigi iseloomulik fantaasialend, mis sobib nii suurele kui väiksele. Lugude vahelduv iseloom liigub ikka sumedas Võrumaa õhus kuldsel eelajal. Suvel meenutab see pimedust, talvel valgust, kevad-sügiseti rõõmu elusolemisest. Lugejat aitavad ka arhiivifotod Jaigi eluajast ja Lauri Sommeri järelsõna. "Võrumaa joogi julgustükid" on lühendatud ja ümbertöötatud äsjailmunud täiskogumikust "Tundmata palu". Iga soetatud raamatu eest istutab kirjastus Kaarnakivi selts Võrumaale ühe puu.

“Kalevipoeg” on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseepos eesti rahvaluule ainetel. Eepos koosneb kahest sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse 19 023. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kellelt ostab mõõga, seejärel tõmbab mõtlematusega enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistluse võitmisega maa kuningaks. Ta künnab maad, toob Pihkvast laudu, ehitab koos kaaslastega linnu ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Sõdade vahel on rahval õnneaeg. Kangelane ehitab laeva ning teeb kaaslatega avastusreisi maailma otsa. Vägimees võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, teisel retkel põrgusse aheldab ta Sarviku. Pidevatest sõdadest väsinuna ja peale sõprade Alevipoja ja Sulevipoja surma annab ta valitsuse üle Olevipojale. Vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi sortsi varastatud ning vette pillatud mõõk tal Soome sepa sajatuse tõttu jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb, tema vaim tõuseb taevasse ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: “Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”

Sisu:

• "Maine ike"
• "Reservkaten ja saatus"
• "Ühe suvise seikluse lõpp"
• "Andres"
• "Kingsepp Siimeon ärkab"
• "Vabadusepüha õhtul"

 

Kaanekujundus Ernst Kollom

Gailiti populaarseim romaan novellides, mis räägib vagabundist Toomas Nipernaadist, kes suvel ringi kõndides naisi hullutab ja mehi naerutab, kuid sügisel koju abikaasa juurde tagasi pöördub. Teos on kirjutatud romantilises võtmes ja oli 1930. aastatel üks enim tõlgitud eesti ilukirjandusteoseid Euroopas.

Silmapaistva proosakirjaniku Valev Uibopuu (1913–1997) romaani peategelane Markus on erandlik kuju: teisi aidates unustab ta enda ja oma armastatu Eeva, kes nõuab, et mees ennast muudaks. Kuna Markus on peavarju andnud kodutule mehele ja Eeva elab ühes korteris oma sõjas kaduma läinud mehe õe Iirisega, peavad Markus ja Eeva leppima teineteise külastamisega, mis pingestab nende vahekorda. Sündmuste areng viib lõpuks selleni, et Markusel tuleb otsustada kahe naise – Eeva ja Iirise vahel.

Jüri Remmelgas oli 14 aastat Tallinnas ajakirjanik. 1940. a pühkis N. Liidu okupatsioon oma teelt kõik vabad ajakirjanikud, nii ka Remmelga. Tööd otsides sattus ta nõukogude kunstide valitsusse ametnikuks J. Semperi ja A. Alle alluvusse. 1941. a sai temast II maailmasõja sõdur, vabatahtlik, kes esimeste eesti üksustega Idarindele läks.

Raamat "Tulises väravas" on vaba sõjajärgsetest poliitilistest klišeedest, kirja pandud just nõnda, nagu võis maailmasõda näha haritud, julge ja seiklushimuline eesti mees.

Uustrükk Stockholmi Välis-Eesti & EMP kirjastuses ilmunud teosest.

„Kas mäletad, mu arm?“ (1951–1959) oli pärast romaane „Leegitsev süda“ (1945) ja „Üle rahutu vee“ (1951) August Gailiti kolmas ja viimane teos, mille ta avaldas paguluses. Kui tollal ilmusid teose köited mitmeaastaste vaheaegadega, siis nüüd on see tinglik triloogia kauni raamatuna jõudnud esimest korda ühtede kaante vahele, leides säärase tervikuna ka sisuliselt uue kvaliteedi.

Tunderaske pealkiri seob ühte 16 boccacciolikku novelli naistest või armastusest, mis eesti mehed tuisu- ja tormipäevil „kõnelnud“ ühes metsatöölaagris Rootsimaal. Nende vahele mahub romaaniks paisunud „Proua Ene Leevi pihtimus“.

 

Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.

Kaheteistkümnest episoodist koosnev «Taalrimäng» jälgib dr. Valter Taaleri sugupuu arengut. Ümmarguselt sada aastat hõlmav perekonna ajalugu sisaldab mitmesuguseid inimesi ja saatusi. Episoodid on keskendatud perioodidele, kus sõlmitakse abielulisi suhteid või kus uus elu «ebaametlikult» alguse saab. Autori humoristlikud kommentaarid toovad esile sündmuste ajaloolise ja kultuuriloolise tausta.

Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.

Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.

Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.

Nende kaante vahel ilmuvad jutud on kokku kogutud autori mitmest raamatust ja ajakirjandusest. Koht, kus noor lugeja seda lugedes viibib on umbes nagu Robinsoni üksik saar või Tootsi-lugude Paunvere, sest see on ja seda ei ole ka. Peamiselt on see suurte metsade tagune üksik talu, kuhu võõraid eksib harva ja iga nende tulek on nagu maailmasündmus. Selles kohas tegutsevad suurte tundmuste ja kangete kiusatuste ajel noored tüdrukud ja poisid. Raamat on kirjutatud Võrumaa keelelaadis.

Romaani peategelane Agnes on noor naine, kes peab pärast isa surma hakkama talu edasi pidama, selle võlgadest päästma ning oma elujärje korda seadma.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, reisimärkmed.

Mati Undi romaan „Via Regia“ on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et „teatrielu on tegelikult reaalne elu“ ja „laval ei tehta kunsti, vaid elatakse“. Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht. „Elu võimalikkusest kosmoses“ kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent juba selles teoses võib märgata hiljem autorile nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal. Uustrüki saatesõna on kirjutanud Tiit Hennoste.

Evald Okase illustratsioonidega.

Endel Nirgi järelsõnast: ""Kellel siis himu on "Kalevipoega" lugeda, see ärgu tehku seda mitte üksnes ajaviiteks, vaid lugegu järelemõtlemisega. "Kalevipoeg" olgu eestlastele üks vanaaja mälestus, tema sütitagu meie südames paremat vaimu, et oma sugu ja isamaad kallimaks hakkaksime pidama kui siiasaadik oleme pidanud." Nende teose põhieesmärki toonitavate sõnadega pöördus Kreutzwald rahva poole 1861. aastal, "Kalevipoja" rahvaväljaande peatsest ilmumisest teadustades. Siit ilmneb selgesti, et eepose koostaja seadis selle peamiseks ülesandeks eestlaste rahvustunde äratamise. Olukorras, kus piir rõhuja ja rõhutava vahel tsaristliku Venemaa "rahvastle vangla" Balti osakonnas veel põhiliselt ühte langes siinse saksa ülakihi ja eesti "alamrahva" rahvusliku erinevuse piiriga, tähendas see sisuliselt sotsiaalse teadlikkuse õhutamist."

August Mälgu 1952.–53. aastail avaldatud romaani sündmustiku keskmes on tütarlastegümnaasiumi direktor Hugo Teis, positsiooniga ja avalikkuses lugupeetud mees. Püüdes selgitada ühe oma õpilase kunstnikumodelliks olemise kõlbelisi tagamaid, satub ta ise, kuigi alusetult, moraalsete süüdistuste alla. Ta ühiskondlik positsioon ja perekonnaelu variseb kokku. Taandudes solvunult maaüksindusse ning seal eri rahvakihtidest pärinevate inimestega kokku puutudes püüab ta leida oma elule ja tegevusele uut mõtet.

 

Jutustuse "Org Mägedi armastus" tegevuspaigaks on 20. sajandi alguse väiksem provintsilinn, mille elukorraldus on tuntavalt paranenud.

Sisukord: Veel kord viimast korda Vastuvett Umbsõlmpunkt Kaksteist päeva Kolgatale Seitse päeva Pilvele Kivile Interluudium Becket eesti moodi Vähipööris Birka

Järg romaanidele "Oma veri", "Võõras veri", "Keerdsõlmed" ja "Teised tuuled". Terves reas romaanides, alates "Oma verega" on Helmi Mäelo andnud laiahaardelise ülevaate inimeste kujunemisest maamiljöös. Käesoleva romaaniga jõuab see sari lõpule, ring on täis saanud. Tegevus toimub "Homses päevas" kahel pinnal - Siberis ja okupeeritud kodumaal. Peategelaste ümber koondub rida endisi, aga ka palju uusi tegelasi. Siberist kodumaale pääsemiseks ollakse valmis mõnekski sammuks, mida ei oota, "otstarve pühendab abinõu". Siber ja kodumaa - need kaks vastakat mõistet saavad romaanis nii realistliku kui ka sümboolse valgustuse.

Sisu:
Lühiartiklid
Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid
Kirjandusküsimused
Teatrikirjad
Reisimärkmed

A. H. Tammsaare kogutud teoste 5. köide, mis sisaldab romaani "Kõrboja peremees". Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Silmapaistva proosakirjaniku Valev Uibopuu (1913–1997) romaani peategelane Markus on erandlik kuju: teisi aidates unustab ta enda ja oma armastatu Eeva, kes nõuab, et mees ennast muudaks. Kuna Markus on peavarju andnud kodutule mehele ja Eeva elab ühes korteris oma sõjas kaduma läinud mehe õe Iirisega, peavad Markus ja Eeva leppima teineteise külastamisega, mis pingestab nende vahekorda. Sündmuste areng viib lõpuks selleni, et Markusel tuleb otsustada kahe naise – Eeva ja Iirise vahel.

Kui need ebatavalised sündmused, mida eelolevas kirjeldasin tänapäevastena, võisid aset leida Urvaste kirikus a. 1736, siis probleemid ei ole vananenud sugugi mitte vahepealse rohkem kui kahesaja aasta jooksul. Koguni vastupidi. Maailma tunnetamine, elu salapärasuse lahtimõtestamine, hea ja kurja äratundmine, hinge ja Jumala olemasolu, lunastuse otsimine, üksikisiku ja ühiskonna vastuolu küsimused - kõik need seisavad tulipunktis tänapäevalgi. Ühtegi vähem pealiskaudset lugejat ei jäta puudutamata suurenev ebakindlus ta mõttemaailmas ja eluski. Meie ümber oleva, näiliselt kindla maailma varisemine ei ole aatomi lõhestamise ajal midagi ootamatut. Nii ei olegi käesolev ainult muinasjutt, vaid kibe tõde. Mis sünniks siis, kui maailmapilt, mida oleme hoolikalt teadmisi korjates eneses ehitanud, osutub hoopis teistsuguseks? Kuidas talitame, kui see, mida oleme arvanud uskuvat - olgu see Jumal või miski muu - äkki kehastunult meie ees seisab? Kas langeme põlvili ja tunnistame: «Olen nõder uskuma!» või läheme lihtsalt rutates edasi nagu pimedad ja kurdid? Bernard Kangro

"Kalevipoeg" on eesti kirjanduse suurteos. Selle on koostanud andekas poeet, folklorist, arst ja ühiskonnategelane Fr. R. Kreutzwald eesti rahva lauludest ja muistendeist, mis kajastavad sajandeiks allasurutud rahva igatsusi parema elu järele ja kõnelevad lakkamatuist püüdlustest vabaneda feodaalide majanduslikust ja rahvuslikust ikkest.

 

Romaani taustaks on Esimese maailmasõja eelsed päevad, selle hiigla-tulekahju raske hingus inimeste elule, üha süvenevad vastuolud ühiskonnas, nende vastuolude üleminek revolutsiooniks, mis murdis lahti ukse uude, tänasesse maailma. Kõike koos hoidvaks selgrooks teostes on aga verevermetena sajandite jooksul meie väikese rahva elust läbi ulatuv hell-valus probleem armastusest oma rahva vastu, oma rahvuse salgamisest ning häbenemisest, oma keele halvakspidamisest ning unustamisest. Autori järelsõna 1959. a. "Oktoobrituule" kordusväljaandele. Romaanitsükli järgnevad osad on "Oktoobrituul" ja "Lumi sulab".

Trooja väljadel on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel.

Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: "Mind kehutas tahe edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükenee kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud."

Sisu:

• "Taevaskoja asunik"
• "Meri"
• "Kangelane partneriga"
• "Kuristik"
• "Ristisõitjad"
• "Tema Kuninglik Kõrgus"
• "Peetrus Kuppelvaar"
• "Põhjaneitsi"

Juttudekogu pealkiri viitab asjaolule, et juttude tegevus toimub Liivimaal selle sõna mitmes tähenduses. Ajaline haare on lai: esimene jutt kirjeldab sündmusi 14. sajandil, viimane peaaegu tänapäeval. Igas palas tuleb esile rahvuslik, poliitiline või isamaaline-liivimaaline motiiv. Linna värava taha jäänud nunnahakatis, usuliselt ärganud käsitöösell, väejooksik Poola sõjaväest, "metsavend" pärast Põhjasõda, mõisajääger, kimbatusse sattunud sakste toapoiss, Liivimaale pagenud "dekabrist", terava keelega kõrtsilaulik, salapärane "keisri vend", ärkamisaegne pasunapuhuja, murelik linnanoorik, jalutu matemaatik sõjajalus, noor pagulastudeng... - kõik satuvad mingil viisil vastamisi rahvuslik-poliitilise probleemiga. Juttude ülesehituses kasutatakse mitmeid erinevaid võtteid.

Olgu merel, maal või kaugetel randadel, inimesed rändavad oma eluteel. Rändavad läbi elu rõõmude ja murede, teenivad palgehigis oma igapäevast leiba, kummardavad jumalate ees ja toovad neile ohvreid. Koos inimesega rändab ta neljajalgne abiline. Ta on sageli usaldatavam ja truum kui paljudki inimesed, kes küll vannuvad truudust ja nimetavad endid su sõbraks, ent kes samal ajal võivad olla õelad vaenlased.Sisukord:Laevakoer BobiRalfPeeter ja LiisuKrokodillEeselKilpkonn

Neli senitundmatut C.R. Jakobsoni käsikirja - muuhulgas esimene eesti näidend "Kuuno ja Salme".

Kogutud teised, 3. köide.

 

A. H. Tammsaare 100. sünniaastal ilmuma hakanud 18-köiteline «Kogutud teoste» sari on oma laadilt teaduslik-tekstikriitiline rahvaväljaanne, mille valmistasid kirjastamiseks ette Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteadlased. Köided on koostatud žanrilis-kronoloogilisel printsiibil.

Proosapoeem, mis toetub autori lapsepõlvemälestustele.