Klassika: eesti autorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad eesti autorite teosed, mille puhul teose esmatrükk on olnud enne 1990. aastat!
Karl Rumor (1886-1971), sajandi alguse aktiivseid revolutsioonitegelasi, hilisem eesti Vabariigi aegne tuntud poliitik ja ajakirjanik, kirjutas end eesti kirjandusse põhiliselt 1920-ndail aastail ilmunud novellidega. Kirjaniku ainsaks romaaniks jäi emigratsioonis valminud ja 1960. a. võõrsil trükitud "Krutsifiks". Valdavalt kahe peategelase, prohvetikalduvusega Antenori ja tema mustanahalise kaaslase Mario varal kujutatakse selles naturalistliku värvikusega üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias. Teispool sündmustikukirevust aimub romaani avaramgi tähendus kui inimolemuse hämarate tagamaade eritluskatse. Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest.
Sisukord:
Jakob Mändmets – "Katkiraiutud kaljas"
August Mälk – "Meeste vahel"
August Mälk – "Kaugesõitja naine"
Eduard Männik – "Härraspäev"
August Jakobson – "Tuleviku nimel"
Eduard Männik – "Laeva tee"
Herman Sergo – "Roomassaarest Tallinna"
Juhan Smuul – ""Pühadekari" hukkumine"
Ülo Tuulik – "Öö"
Juhan Smuul – "Ookeani pale"
Aadu Hint – "Vaikne meri, laev ja linnud"
Raamat sisaldab romaani "Kallid generatsioonid" (järg eelmisele romaanile "Keerukuju") ning pikemaid ja lühemaid jutte, mis haakuvad romaanis käsitletud vaimu- ja eraelutemaatika ning iroonilis-vaatleva eluhoiakuga.
Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.
"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gailiti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled inimene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.
Teise maailmasõja lõpul kaugele põhja rajatud pommituslennuki varjendist väljub igal neljapäeval salajasele pommituslennule LQ86. Sõja lõpust teadmatuses, jätkab lennuk oma öiseid lende veel aastaid hiljem ning ootab asjatult oma kutsungit ja koordinaate, kuhu heita pommid. Kuni ühel päeval kõlab kutsung taas...
Aforismivalik pakub lugejale harutamiseks mõttesõlmi, äratundmiseks parafraseeritud tõeteri ja vanasõnu, väikesi sõnamänguüllatusi jne.
Sisaldab kolme novelli:
Marrastus - 1939. aastal, kui Hitler kutsub sakslasi koju, otsustab Eestist ära sõita ka Ventselite pere, olgugi et nad pole sünnipärased sakslased. Peretütar Flora ja temasse armunud üliõpilane Peeter saavad veel viimasel õhtul enne ärasõitu kokku, kuid paraku juhtub siis saatuslik eksitus.
Toru - Lugu kõneleb ühest niisugusest torust, mida mööda sai Saksa okupatsiooni ajal pageda Tallinnast Helsingisse, pakku Saksa armeesse mobiliseerimise eest. Tegelikult polnud see toru sõna otseses mõttes, vaid pigem ülekantud tähenduses.
Stahli grammatika - Novelli tegevus toimub 1944. aastal Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome.
Ja selleski peegelduvad kirjaniku kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.
Juhan Smuuli lustakas reisikirjeldus sellest, kuidas muhulased Tallinnasse laulupeole tulid. Humoorikalt on kirjeldatud maainimeste laeva- ja rongireisi suurde linna, ööbimist, laulupeo rongkäiku ja uusi tutvusi.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi. Romaan põhineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Eduard Vilde tuntud romaan "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (esmakordselt ilmunud 1903. aastal) kuulub kirjaniku ajaloolisesse triloogiasse. Erinevalt "Mahtra sõjast" ja "Prohvet Maltsvetist" tutvustatakse siin lugejale linnaolustikku – 19. sajandi Tallinna. Ka on "Anija meestes" sündmustiku keskpunktis üksikisiku saatus, samal ajal kui "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvetti" kannab võimas talupoegade liikumine.
August Mälgu rannatriloogia lõpetab romaan «Hea sadam». Tegevustik viib lugeja rannakülla, kus inimeste tööd ja toimetused käivad ikka mere rütmis. Vanemateta jäänud Juulius ja tema õde leiavad endale uued kodud ning nende teed viivad lahku. Juuliuse võtab enda juurde Taavi, kes on lahke, ent veidi viinalembene mees. Nagu iga algus, nii on ka Juuliuse kohanemine uues kohas raske. Aga poiss ei anna alla, teeb tööd ja saab lõpuks teada, milline on tõepoolest üks hea sadam.
"Hea sadam" lõpetab Mälgu rannatriloogia, kuhu kuuluvad veel "Õitsev meri" ja "Taeva palge all".
Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.
