Klassika: eesti autorid

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.

Valimik lühiproosat.

Sisu:

• "Vurriluu"
• "Ohtlik haigus"
• "Rõõmunäljane"
• "Vastsündinu"
• "Nilks"
• "Tuhk"
• "Noor kuu"
• "Õpetlik intervjuu"
• "Suur eesmärk"
• "Raske mälestus"

Lauri Sommeri kureeritud "Võrumaa joogi julgustükid" on hoolikas valik Juhan Jaigi varjujäänud juttudest. Kuigi teoses saab ilmsiks Jaigi parim külg jutuvestjana, lisandub sellele vaikimisi ka portree temast kui Võrumaa ühest suuremast kirjanikust eelmise vabariigi aegu ja läbi ajaloo. Kogumikku kannab Juhan Jaigi iseloomulik fantaasialend, mis sobib nii suurele kui väiksele. Lugude vahelduv iseloom liigub ikka sumedas Võrumaa õhus kuldsel eelajal. Suvel meenutab see pimedust, talvel valgust, kevad-sügiseti rõõmu elusolemisest. Lugejat aitavad ka arhiivifotod Jaigi eluajast ja Lauri Sommeri järelsõna. "Võrumaa joogi julgustükid" on lühendatud ja ümbertöötatud äsjailmunud täiskogumikust "Tundmata palu". Iga soetatud raamatu eest istutab kirjastus Kaarnakivi selts Võrumaale ühe puu.

Ühiste kaante vahel üsnagi erilaadsed lood, suur osa näib olevat inspireeritud autori reisidest ja huvist eksootilise eksperimendi vastu. Seega võtab pealkiri mitmes mõttes kokku Arvo Valtoni raamatu ainevalla ja autorihoiaku.

Proosapoeem, mis toetub autori lapsepõlvemälestustele.

Sisukord:
Tuhk
Avasilmi magaja
Musträstas
Harakas
Täiskuu öö

1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. "Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid," lausus ta. "Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki." Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. "Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg."

Kirjanik avaldab oma nime all Linda redigeeritud romaani "Lahtine ring", omalt poolt lisas ta 43. peatüki. Romaan on püüdlus jäädvustada üks viiv voolavast ajast, kuna kõikidel silmapilkudel on väärtus, kaal ja tähendus. Just teisejärguline võib sageli peamiseks osutuda.

Kroonikate triloogia teises raamatus jätkab autor ristisõdijate võitluse elustamist. Keskseks sündmuseks on kristlaste tugevaima kantsi Akkoni meeleheitlik kaitsmine 1291. aastal. Viimase langemisega lõppes rüütliordude võidukäik Pühal Maal. Triloogia esimene raamat on "Põlev lipp", viimane "Surma ratsanikud".

Näidendid, kuuldemängud, monoloogid.

Sisukord:
NÄIDENDID
- Pulmad Abruka moodi 
- Hübriidgloobus 
- Anderson 

KUULDEMÄNGUD 
- Kahekesi kulliga 
- Luigetapja 
- Viimased kotkad 
- Hirvesarvetuba 
- Kolm päeva Kreekas 
- Margit ja Maria 
- Sajandi lõpp 
- Oktoober, kastanid kukuvad katusele 
- Hõbepaju 
- Tuulepealsel rannikualal 
- Linnusita 

MONOLOOGID 
- Tisainer 
- Õhtu suurmeestega 
- Vastu lõugu 
- Kui otsast alata 
- Benjamin Üleaiakargaja, tüürimees 
- Sõber Jaagup! Tervitus! 
- Kena keik! 
- Patsiilius 
- Timmu Lakaluuk, tüürmeister

Mati Undi romaan „Via Regia“ on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et „teatrielu on tegelikult reaalne elu“ ja „laval ei tehta kunsti, vaid elatakse“. Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht. „Elu võimalikkusest kosmoses“ kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent juba selles teoses võib märgata hiljem autorile nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal. Uustrüki saatesõna on kirjutanud Tiit Hennoste.

"Via Regia" on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et "teatrielu on tegelikult reaalne elu" ja "laval ei tehta kunsti, vaid elatakse". Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht

Sõda on hirmus asi, eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka „Verimusta“ autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti „Verimustas“, mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919.–1920. aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.

Sisukord: Veel kord viimast korda Vastuvett Umbsõlmpunkt Kaksteist päeva Kolgatale Seitse päeva Pilvele Kivile Interluudium Becket eesti moodi Vähipööris Birka

Autori eessõnast: "Niisiis, raamat, mille te avate, pole Bernhard Schmidti elulugu ei taeduslikus ega populaarteaduslikus mõttes. Kui romaniseeritud eluloo mõistet romaanimõiste suunas kõvasti välja venitada, võiks ehk nimetada seda raamatut romaniseeritud elulooks. Aga ennekõike on see autori meelest ikkagi romaan. Mis tähendab kõigepealt seda, et ajaloolised ja välmitud seigad on nende kaante vahel võrdselt tõesed. Näiteks: mu vestlused Bernhard Schmidti kohanud inimestega Saksamaa Liitvabariigis (kus ma nendega vestlesin) on niisama tõesed kui mu jutud Erik Schmidtiga Mallorcal (kuhu reisimine osutus minu jaoks liiga keeruliseks, nii et ma pole seal üldsegi käinud). Muuseas: vähemalt osa mõttevahetustest Erik Schmidtiga on postitsi või telefonitsi ka väljaspool romaanitasandit siiski toimunud." Romaan Bernhard Schmidtist (1879-1935), Naissaarelt pärit täheteadlasest ja optikust, kelle elu peamine osa möödus Saksamaal. Täpsete ja keeruliste astronoomiliste seadmete valmistamisel sai Schmidt kasutada ainult vasakut kätt - parema oli ta kaotanud noorukieas. 1930. aastal leiutas Schmidt uut tüüpi teleskoobi, mis tõi talle postuumselt maailmakuulsuse.

Lugu lähemast minevikust

Katkendeid teosest: A. H. Tammsaare TÕDE JA ÕIGUS I

Andres Särev Särevi dramatiseering 5 vaatuses 10 pildis A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" I osa järgi.

Sisukord:

• Priske, julge ja suur
• Mulle meeldib vaadata
• Viiulitunnid
• Talled
• Külmutuskapp
• Suudlemisnakkus
• Vana siddalane

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Jutustused

Raamat sisaldab romaani "Kallid generatsioonid" (järg eelmisele romaanile "Keerukuju") ning pikemaid ja lühemaid jutte, mis haakuvad romaanis käsitletud vaimu- ja eraelutemaatika ning iroonilis-vaatleva eluhoiakuga.

Romaanitriloogia sisaldab romaanid "Kuradilill" (1974), "Sugupuu" (1977) ja "Tihnik" (1980).
"Kuradilill" - "Maja oli otsekui haige loom, mis karva ajas, tuust tuusti järel varises porri, et seal segi sõtkutud saada. Jaava kissitas silmi. Roovikulatid paistsid nudiksjäänud harja seest välja nagu seljaroots rabeda naha alt. Juba pikka aega olid vihmanired läbi katuse rabisenud ja pesnud laepealseid palke. Ööseks said laeuurded pilgeni täis, vesi hakkas nagu paisu tagant alla solisema, imbus asemesse, voolas põrandapragudesse, pladises kaasavarakirstu kaanel, justkui nõuaks vastust - on siin majas veel mõni koht, mis määndamata!..."

"Sugupuus" seavad uued põlvkonnad oma elamist ajakohasemaks, lammutavad endisi hooneid, et ehitada mugavam eluase, lasevad ühel ja teisel põllul võssa kasvada, et harida mõnest raiesmikust künnimaa, uskudes selle suuremat viljakust; nii jääb eelkäijate tööst järjest vähem märke maa peale, nagu oleksid nad asjatult elanud. Sellepärast pidaski Joonas piltidest lugu…

"Tihnikus" pöördub autor taas kõlbeliste probleemide juurde. Tegevus toimub meie päevil, kuid lugemisel tekkivad mitmesugused assotsiatsioonid laiendavad tunduvalt raamatu diapasooni, viies lugeja sõja ja sõjajärgsesse pingelisse aega.

Sisu:

• "Vanad ja noored"
• "Kaks paari ja üksainus"
• "Kumb oli koolmeister?"
• "Lehekandja nr. 17"
• "Viimne raha"
• "Vastukaja"
• "Käbe-Kaarel ja tema noor naine"
• "Mäetaguse vanad"
• "Tähtis päev"
• "Tõsi jah!"
• "Jõulupuu"
• "Naistevõrgutaja"
• "Pöialpoiss"
• "Kärbes, prussakas ja ämblik"
• "Kaaren ja pojad"
• "Tõde"
• "Süütu armastus"
• "Kuningas ja ööbik"
• "Ööbik ja lilled"
• "Armastus"
• "Laulik"
• "Kandlemängija"
• "Poiss ja liblikas"
• "Kuulus karsklane"
• "Näkk"

Jutustused.

Kogumik sisaldab Friedebert Tuglase jutustusi: „Hingemaa“, „Hunt“, „Ema viis hälli heinamaale“, „Kevad“, „Maruhärg“, „Viha“, „Meri“.

Tammsaare paremaid artikleid iseloomustab silmapaistev vaimukus ja elavus, satiiriline suhtumine igasugustesse negatiivsetesse nähtustesse, nii et need kirjutised haaravad lugejat mõnikord enam kui hea ilukirjanduslik teos.

Valik tuntud eesti vanema põlve prosaisti ja näitekirjaniku August Kitzbergi jutuloomingust (pikem ajalooline jutustus "Maimu", populaarsed külaainelised palad "Sauna-Antsu "oma" hobune", "Räime-Reeda 10 kopikat", "Veli Henn" jt.).

Käesolev raamat kandis Eesti Algkooli Sõprade Seltsi noorsookirjanduse võistlusel pealkirja "Horei! Röövlid me oleme..." ja autori nime Singapuri Joe. 

Sisukord:

• Vana Jakob ja tema kuningriik
• Mereröövlite jälil
• Kapten Ets
• Laupäeva õhtupoolikul enne kella seitset
• Üks kõigi eest - kõik ühe eest!
• Üks laev tuli randa
• Võlad tasutakse ja palgad makstakse
• Suve tuultes
• Torm
• Mereskautide Maleva Kodu-laev
• "Valge Kajak"

Romaani taustaks on Esimese maailmasõja eelsed päevad, selle hiigla-tulekahju raske hingus inimeste elule, üha süvenevad vastuolud ühiskonnas, nende vastuolude üleminek revolutsiooniks, mis murdis lahti ukse uude, tänasesse maailma. Kõike koos hoidvaks selgrooks teostes on aga verevermetena sajandite jooksul meie väikese rahva elust läbi ulatuv hell-valus probleem armastusest oma rahva vastu, oma rahvuse salgamisest ning häbenemisest, oma keele halvakspidamisest ning unustamisest. Autori järelsõna 1959. a. "Oktoobrituule" kordusväljaandele. Romaanitsükli järgnevad osad on "Oktoobrituul" ja "Lumi sulab".

1934. aastal esmailmunud ja autori poolt novelliks nimetatud "Vaikset nurgakest" on vaadeldud "Tagahoovi" vähema venna või järjena. Tegevus on kandunud eesõue ja vaatluse alla võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor asendub siin sageli terava satiiriga. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega arnolikuks taanduja-tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Ometi tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab.

"Sa kujuta ette, ikkagi toimus riigipööre. Ma saan tööd!" isal on tegemist, et juubeldust tagasi hoida.
"Joodikud ei saa ühe ega teise korra juures tööd," on ema karm, aga temagi hääles pesitseb salajase lootuse säde.
Mirjam ei kuule seda öist juttu, tal on tegemist oma unenägudega, mis lõppeda ei taha.
Hommukupoole, kui päike kardinas kumama hakkab, näeb Mirjam tulbivälju. Palju punaseid tulpe! Isegi nende oma hoovis, kus suvisel ajal tolm kergesti teise korruse akendeni tõuseb, on aina tulbid ja tulbid...
Aga paju all, kus eelmisel päeval rippusid sinised lapitud aluspüksid, must rätik ja rebitud servadega valge palakas, on tühi. Isegi nööri pole, päris tühi. Eilset poleks nagu olnudki.

Toomas Vindi esimene romaan. Tegevus kulgeb paari päeva jooksul nimetus väikelinnas, kus leidvad aset mitmed kultuurisündmused, mis omamoodi parodeerivad riigisisest kultuuripoliitikat. Mõneks päevaks väikelinna sattunud Tallinna kirjandusteadlasele avaneb kohaliku kultuurielu väline hiilgus ja ülespuhutus, loomingulise intelligentsi mannetus, kõlbeliste väärtuste vahetamine materiaalsete hüvede ja naudingute vastu. Autori valdavalt iroonilisse hoiakusse põimub kohati nukrat lürismigi – eriti armastusteema käsitlemisel.

„Väike Illimar“ on Friedebert Tuglase autobiograafiliste sugemetega lapsepõlve kirjeldav romaan, mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

Jaan Oksa (1884-1918) teosed on teadaolevail andmeil kirjutatud aastatel 1906-1910. Lühikese ajaga on ta palju loonud ja ise kiiresti sisemiselt muutunud. Ligi viiskümmend aastat pole meil ta teoseid raamatu kujul ilmunud. Johannes Semper peab Jaan Oksa peaaegu ainsaks eesti proosakirjanikuks, kelle stiil on põimitud vaimse energiaga.

Nende kaante vahelt leiab lugeja "Kevadest" tuttavaid tegelasi. Siinsed juhtumused on siiski vaid vähestele tuntud, sest pole varem kunagi raamatukaante vahele jõudnud. Ometi on need lood kindlalt Oskar Lutsu kirjutatud, sest siin uuesti ära trükitud pildikesed ilmusid tema elu ajal, aastail 1942-1943, "Postimehe" joone all. Nii saab tänanegi lugeja teada, mis juhtus "Kevade" ja "Suve" vahel.

Raamat sisaldab järgmisi jutustusi: "Haruldane külaline", "Raamatuköitmine", "Kalapüük ja lõkketuli", "Lahkumine koolist".

Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.

Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.

Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.

Karl August Hindrey 1875–1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Karl August Hindrey (1875-1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Mait Metsanurga ajalooline romaan, mille tegevus toimub 13. sajandi alguse Eestis. Romaani sisuks on Lõuna-Eestis asuva väljamõeldud Mägiste kihelkonna vanema Vello korraldatud sõjakäik Läti aladele (Võnnu piiramine) ja Ümera lahing. Ajaloolistest isikutest on romaani kõrvaltegelaseks Lembitu. Romaani eest sai Mait Metsanurk 1935. aastal Riigivanema I auhinna