Klassika: eesti autorid

Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.

Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.

Kõvas köites proosavalimik.

Näidendi tegelasteks on abikäitise direktor, pearaamatupidaja ja ametnikud. Tegevus toimub abikäitise kontoris.

Valik noorte autorite loomingut raalikirjas.
Aime Hansen
Edgar Allan Poe "Berenice", tõlkinud Riho Laanemäe
Sulev Kübarsepp
Reet Tens
Harry Liivrand

Jaan Kruusvall on sündinud 7. detsembril 1940. aastal Virumaal Palmse vallas Eru külas. Õppinud Võhma algkoolis, Loksa keskkoolis, Rakvere Töölisnoorte Keskkoolis ja Moskvas M. Gorki nim. Kirjandusinstituudis. Töötanud Tallinna filmistuudios. "Armastuse esimene pool" on Jaan Kruusvalli esimene raamat.

Raamat sisaldab kaks pikemat jutustust.

Esimest võib nimetada uurimislooks, teine käsitleb tänapäeval nii populaarse tutvumisteenistuse probleeme.

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on tähelepanu keskpunkti toodud meie koolielu aktuaalsed, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel - oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajaist.

Romaanis on keskseteks probleemideks tänapäeva tsivilisatsiooni hüved ja mured.

Kogumikku on võetud järmised näidendid:

Vladimir Beekman "Hunditubakad"

Ardi Liives "Tormihoiatus"

Kersti Merilaas "Kaks viimast rida"

Enn Vetemaa "Õhtusöök viiele"

Jüri Tuulik "Hübriidgloobus"

Eesti uuema novelli kogumik hõlmab viimase veerandsaja jooksul trükis ilmunud töid 36 erineva autori loomingust (autorite endi valikul). Tegemist on läbilõikega meie novelli arenguloost, koostamispõhimõtteks mitte kronoloogiline ega sisulis-temaatiline järjepidevus, vaid pigem kogumiku kui žanriühtse terviku taotlus.

Valik novelle tsüklitest "Õigus" ja "Rahvas räägib".

Ilmar Jaksi maailmanägemise iseloomustamiseks sobivad ehk kõige paremini ta enese sõnad romaanist “Talu” sealse peategelase kohta: “Keelt näidata oma veendumusis enesekindlaile oli Peetri juures aastate jooksul arenenud peaaegu kireks… Kui mitte muuks, siis selleks, et mõelda ka vastaspoolele… et avardada horisonte, lasta välgatada tõel tuhandetes värvides.”

Ralf Vessenberg on üks Eesti rikkamaid inimesi, kes ostab kokku erinevaid firmasid ja ajakirjanike meelehärmiks ei jaga kunagi intervjuusid. Vessenbergi eraelu on mõistatus ning tema asjaajajana töötab Martin Fuks, kes peab täitma ülemuse tahtmisi ja korraldusi. Nüüd tekib Vessenbergil eriti arusaamatu soov – ta soovib osta isikliku elevandi.

Aliide on võõrastemajapidaja ning Eesti kõige paksem naine. Kui Aliide loo avastavad kõmuajakirjanikud, saab temast üks kõige kuulsamaid inimesi 1930ndate Eestis. Konkureerivad laadakorraldajad hakkavad naise raha eest näitamise nimel võitlema ning tärkav kollane ajakirjandus kajastab tragikoomilist lugu naudinguga.

Tauno Vahter (snd 1978) on avaldanud kiidetud ning väheloetud novellikogu „Pikaajaline kokkusaamine“ ning oluliselt rohkem loetud romaanid „Madis Jeffersoni 11 põgenemist“ ja „Hea venelane“. „Elevandi üksilduse“ sündmused põhinevad osaliselt tõsilool, mis kirjutatud arhiiviallikate ja meenutuste põhjal.

Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.

Sisukord: NOVELLID Hingemaa Vabadus ja surm Kangastus Inimese vari Merineitsi Popi ja Huhuu Inimesesööjad Toome helbed Suveöö armastus Armastuskiri Hunt Ema viis hälli heinamaale Viikingite veri Viha Teadmisjanu MINIATUURID Vaene Lelian Kontsert Eoseid Nimetu Must laev Igavesest ajast igavesti Talvine tuul Meri Kätkilaul Kolgata teel Muredemaa Maantee ääres Öisi mõtisklusi Lembitu Võidulaul Tuhat aastat

Heino Kiik on oma loomingus varemgi pöördunud põllumajandustemaatika poole. Ka käesolevas romaanis käsitleb ta mitmekülgselt tänapäeva kolhoosi probleeme, millega põimuvad laiemad ühiskonnaelu probleemid. Kesksel kohal on tööinimesed kui peamiste väärtuste loojad. Kujutades nende tööd, omavahelisi suhteid, perekonnaelu, vahekorda looduse ja maailmaga, näitab autor, kui vajalik on inimesele tema elu eri komponentide harmoonia. Märtsis 1985 lõppenud vabariiklikul romaanivõistlusel II auhinna saanud teos.

Kurb jutustus leseks jäänud talunaisest, kes kasvatab kahte väikest last. Pärast mehe surma on talle abiks ta nõrgamõistuslik vend, kuid talutööd hakkavad minema allamäge ja mõis nõuab, et naine talust välja koliks. Popsikohal nõrkeb ta niigi vilets tervis ja kaks last jäävad peagi vaeslasteks.

Tartu-ainelise kaksiktriloogia teine osa, mis keskendub 1930ndate üliõpilaselule, mille tähtsündmused on volbriöö tähistamine, ball Vanemuises ja paadiretk Emajõel.

Romaanis on püütud anda pilt 60-ndate aastate lõpus ja 70-ndate aastate alguses põhiliselt Tartus elanud ja tegutsenud Eesti intelligentsi elust, nende isikudraamadest ja esteetilistest kreedodest. Ainestik on esitatud dialoogi vormis läbi füüsiku ja psühhiaatri silmade.

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

Raamat sisaldab valiku humoristlikke Abruka-lugusid ja uue jutustuse "Punajalg tilder", mille peategelane on vana kalur Kaspar Soom.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all. Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, "imeliku" sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus: "Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde."

Külajuttude ainestik on võetud Helme kihelkonnast, tegevusajaks möödunud sajandi viimane veerand ja meie sajandi algus. Jutte seovad raamatu peategelase Surma-Kusta lühimonoloogid. Surma-Kustaks hüüti Helmes omal ajal kalmistuvaht Gustav Limbergi.

"Hea meremeeste hoidja" on Juhan Smuuli monoloogide vormi valatud lühipalade kogumik, mis on ilmunud Eesti Raamatu väljaandel. Tegelastes jäädvustab kirjanik muhulaste maailmamõistmise ja selle vastupeegeldused igapäevaelus. See on olnud autorile väga lähedane, lausa isiklik aine, mis tegelaste üksikkõne kujul on leidnud adekvaatse vormi, tõstes ühtlasi "Monoloogid" Juhan Smuuli loomingu tippu. "Hea meremeeste Hoidja" teksti on Juhan Smuul kahel korral kirjutanud käsitsi. Mõlemad redaktsioonid talletuvad Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas ja on käesolevas väljaandes reprodutseeritud. (Rutt Hinrikus)

Sisu:

• "Surmalaul"
• "Kirjad sõgedate külast"
• "Ookeani pale"
• "Muhu monoloogid"
• "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol"
• "Jäine raamat"
• "Jaapani meri, detsember"

August Mälgu rannatriloogia lõpetab romaan «Hea sadam». Tegevustik viib lugeja rannakülla, kus inimeste tööd ja toimetused käivad ikka mere rütmis. Vanemateta jäänud Juulius ja tema õde leiavad endale uued kodud ning nende teed viivad lahku. Juuliuse võtab enda juurde Taavi, kes on lahke, ent veidi viinalembene mees. Nagu iga algus, nii on ka Juuliuse kohanemine uues kohas raske. Aga poiss ei anna alla, teeb tööd ja saab lõpuks teada, milline on tõepoolest üks hea sadam. 

"Hea sadam" lõpetab Mälgu rannatriloogia, kuhu kuuluvad veel "Õitsev meri" ja "Taeva palge all". 

Noore prosaisti esikromaan arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile omases iroonilis-satiirilises laadis.

Järg romaanidele "Oma veri", "Võõras veri", "Keerdsõlmed" ja "Teised tuuled". Terves reas romaanides, alates "Oma verega" on Helmi Mäelo andnud laiahaardelise ülevaate inimeste kujunemisest maamiljöös. Käesoleva romaaniga jõuab see sari lõpule, ring on täis saanud. Tegevus toimub "Homses päevas" kahel pinnal - Siberis ja okupeeritud kodumaal. Peategelaste ümber koondub rida endisi, aga ka palju uusi tegelasi. Siberist kodumaale pääsemiseks ollakse valmis mõnekski sammuks, mida ei oota, "otstarve pühendab abinõu". Siber ja kodumaa - need kaks vastakat mõistet saavad romaanis nii realistliku kui ka sümboolse valgustuse.

Viljaka romaanikirjaniku Richard Rohu (1891–1950) kaks romaani 1920ndate aastate algusest. Mõlemal romaanil on ühine tegevuskoht (mõis, küla ja alevik Võrumaal) ning paljud ühised tegelased, kuid elupiltidena ja kunstiteostena on nad üsna erinevad. Esimene on välismaalt kodumaile saabunud maalikunstniku tundeilma ja armuelamusi kujutav viimistletud loodusvaadetest küllastatud suvitusromaan; teine endise riukaliku külapumleri tõsirealistlikumas laadis ümbersünnilugu töökaks talupidajaks agara ja edasipüüdliku noore naise mõjul.

Oma novellikogus kujutab autor eilse tänapäeva linlaste, põhiliselt oma eakaaslaste elu, suhtumisi, mõtte- ja tundemaailma. Novellide valdavalt iroonilisse hoiakusse põimuvad lüürilised toonid.

Sisu:

• "Mr. Dikshit"
• "Isamaa linn"
• "Saatus"
• "Õhtupoolik tsiviliseeritud maailmas"
• "Aastatuhande lõpp"
• "Räägivad ja kohtuvad"
• "Võõrsil"
• "Õhtune Paul"
• "Valguse impeerium"
• "Kirjandus"
• "Igavene suvi"
• "Sõber"

Väike jõeäärne turbaraba, linnast mitte väga kaugel. Ümberringi põllud ja noor kasemets. Ilm on soe ja päiksepaisteline. Aurukatla korstnast tõuseb suits otsejoones üles taeva poole. Elevaator jookseb pooltühjalt, ainult mõnes üksikus kannivahes on poolik labidatäis kollast vedelat turbakihti, mille paar viimast meest karjääri põhja siludes sinna visanud. Suurem osa mehi on juba august välja roninud, seisavad labidavartele nõjatades pressi kõrval ja ootavad puhkust nautides, kuni masinist selle edasisõiduks valmis seab. Õieti väsinud pole keegi, sest on alles varajane hommikupoolik ja töö pole mitte tüki-, vaid tunnitöö, pealegi on augumehed enamikus noorepoole mehed. Aga töömehele on väike hingetõmbus alati naudinguks, kui töötasu selletõttu ei vähene, ja seepärast kasutataksegi nüüd seda “seaduslikku” vaheaega täie julguse ja mõnuga ning õnnitletakse end aeglaste liigutuste ja üldse vaikseloomulise masinisti puhul, kellest muidu polnud kellegi eriti sooja ega külma. …

Kui tahan ausalt jutustada sellest, kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud, siis pean enese seadma veidi halba valgusse. Seda päevikut, noore naise päevikut, pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma (avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma), seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud. Selle päeviku olen lihtsalt varastanud. Ning selle päeviku omanik elab noorena, imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna…

Varalahkunud eesti prosaisti Helga Pärli-Sillaotsa (1912–1939) kaks süvapsühholoogilise kallakuga romaani 1930ndate oludest, ühe teemaks väikelinna umbsed olud ja klatšihimu ning teisel armukadedusmotiividest lähtuv kohtuprotsess.

"Inger" on 1975. aastal ilmunud Mats Traadi romaan. Peategelane Inger Uunvald on inglise keele õpetaja ühes Hiiumaa internaatkoolis. Ta elab väikeses jahedavõitu korteris puumajas. Teose põhiprobleem on armastus ja selle purunemine või selles pettumine. Peategelase Ingeri prototüüp on kirjaniku abikaasa Victoria Traat, kes töötas Kärdla Keskkoolis. Äratuntavalt on kujutatud keskkooli ja selle tollaseid õpetajaid. Maja, kus Victoria elas (Rootsi tänav 2), on säilinud.

Käesolev romaan (1938) kujutab Läti Henriku kroonikale toetudes ristisõdijate vallutustegevust XIII saj. alguses Baltimail. Pinevas sündmustikus, rikkaliku olustikukujutuse taustal hargneb liivi rahva ja nende vanemate Kaupo ning Ako tragöödia. Paralleelse liinina põimub tegevustikku rüütel Danieli ja kaupmehetütar Gertrudi romantiline armastuslugu, antud vanade ajalooliste romaanide laadis. Teost täiendab ajaloodoktor Sulev Vahtre põhjalik saatesõna.

Kogutud teised, 3. köide.

 

Romaani tegelaste noorus ja keskkoolilõpp jääb veel iseseisva Eesti Vabariigi aega, kuid peagi algab Teine maailmasõda ja lööb kõigi plaanid segi. Jah, me kõik olime ja oleme kuhugi teel. Võib süüdistada aega, võib süüdistada eeltingimusi, mis paljudest meist aitasid teha seda, mis nad olid. Võib otsida arvutuid põhjendusi ja vabandusi. Aga kaks asja on selged. On ümberlükkamatud. On alati olnud. Inimesel on alati olnud ja on võime mõelda. Kellel on võime mõelda, sellel on võime valida. M e i l oli võime ja võimalus valida. N e i l seal klassis on võime ja võimalus valida. Ja keegi ei suuda kummutada ajaloo igavest seadust: me otsustame ja peame otsustama inimeste üle selle järele, mida nad tegid ning teevad, mitte selle järele, mida nad oleksid võinud teha, kui... kui...kui... Inimkonna elu ei tunne "kuisid" ja "olekseid". Ja hinnang iga inimese elule antakse alati selle järgi, mis o l i.

"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"