Klassika: eesti autorid

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Siin majas on muidu ilus valgus,
aga langeb kuidagi valesti.
(näidendist „Valguse põik”)

Äsja ilmus kirjastuselt SE&JS Paul-Eerik Rummo draamatekstide valikkogu „Kogutud mänge”. Töökeeli öelduna: sajandi suurkogu. Seda avades me justkui kuuleksime klassiku häält. 624-leheküljelisest raamatust leiate enamiku P.-E. Rummo näidendeid, kuuldemängu ja filmistsenaariumi. Raamatut „Kogutud mänge” võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule „Kogutud luule” (kirjastus SE&JS, 2005). „Minu dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi,” kirjutab P.-E.R. saatesõnas.

„„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt”.” – – Viivi Luik raamatu järelsõnas.

2., täiendatud ja parandatud trükk. Lauri Sommeri kureeritud ja järelsõnastatud "Tundmata palu" on kogumik Võrumaa parima poja Juhan Jaigi varjujäänud teostest. Jaik on siin oma parimas: Lõuna-Eesti loodus ja inimene, esimese vabariigi mürisev elumuutus, tondid, sänid ja vaimud. Raamatu esimesse poolde on valitud jutud juba tuttavalt jaigilikus stiilis – peen kui püssirohi. Teine pool avab aga meenutuste ja publitsistika kaudu päris tundmata autori. Koos Sommeri järelsõnaga kangastuvad Jaigi inspiratsiooniallikad, autobiograafilised momendid ning värske rakurss loometervikule.

Romaanis on püütud anda pilt 60-ndate aastate lõpus ja 70-ndate aastate alguses põhiliselt Tartus elanud ja tegutsenud Eesti intelligentsi elust, nende isikudraamadest ja esteetilistest kreedodest. Ainestik on esitatud dialoogi vormis läbi füüsiku ja psühhiaatri silmade.

Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik "Kajaka" päevaraamatust 1940/41. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.

Karl Rumor (1886-1971), sajandi alguse aktiivseid revolutsioonitegelasi, hilisem eesti Vabariigi aegne tuntud poliitik ja ajakirjanik, kirjutas end eesti kirjandusse põhiliselt 1920-ndail aastail ilmunud novellidega. Kirjaniku ainsaks romaaniks jäi emigratsioonis valminud ja 1960. a. võõrsil trükitud "Krutsifiks". Valdavalt kahe peategelase, prohvetikalduvusega Antenori ja tema mustanahalise kaaslase Mario varal kujutatakse selles naturalistliku värvikusega üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias. Teispool sündmustikukirevust aimub romaani avaramgi tähendus kui inimolemuse hämarate tagamaade eritluskatse. Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest.

Romaan rahvapärimustes Ungru krahvi nime all tuntud Hiiumaa mõisnikust parun O. R. L. von Ungern-Sternbergist (1744-1811), kes saadeti karilejooksnud laevade riisumise ning rootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele.

Kroonikate triloogia viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Triloogia esimesed raamatud on "Põlev lipp" ja "Viimne linn".

Nn. Tootsi-lugude ("Kevade", "Suvi") järg, kus jätkub jutustus nii varasemast tuttavate kui ka uute tegelaste ettevõtmistest.

Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.

Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.

Raamat sisaldab kaks pikemat jutustust.

Esimest võib nimetada uurimislooks, teine käsitleb tänapäeval nii populaarse tutvumisteenistuse probleeme.

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all. Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, "imeliku" sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus: "Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde."

Oma novellikogus kujutab autor eilse tänapäeva linlaste, põhiliselt oma eakaaslaste elu, suhtumisi, mõtte- ja tundemaailma. Novellide valdavalt iroonilisse hoiakusse põimuvad lüürilised toonid.

Sisu:

• "Mr. Dikshit"
• "Isamaa linn"
• "Saatus"
• "Õhtupoolik tsiviliseeritud maailmas"
• "Aastatuhande lõpp"
• "Räägivad ja kohtuvad"
• "Võõrsil"
• "Õhtune Paul"
• "Valguse impeerium"
• "Kirjandus"
• "Igavene suvi"
• "Sõber"

Rootsis (Lundis) elava eesti kirjaniku (s.1910) romaan sõjaeelsest Tartu üliõpilaselust, mis on ühtlasi esimene raamat Tartu-ainelises kaksiktriloogias. Romaan on kirjutatud 1958.a.

"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gaili­ti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

“Kalevipoeg” on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseepos eesti rahvaluule ainetel. Eepos koosneb kahest sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse 19 023. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kellelt ostab mõõga, seejärel tõmbab mõtlematusega enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistluse võitmisega maa kuningaks. Ta künnab maad, toob Pihkvast laudu, ehitab koos kaaslastega linnu ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Sõdade vahel on rahval õnneaeg. Kangelane ehitab laeva ning teeb kaaslatega avastusreisi maailma otsa. Vägimees võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, teisel retkel põrgusse aheldab ta Sarviku. Pidevatest sõdadest väsinuna ja peale sõprade Alevipoja ja Sulevipoja surma annab ta valitsuse üle Olevipojale. Vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi sortsi varastatud ning vette pillatud mõõk tal Soome sepa sajatuse tõttu jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb, tema vaim tõuseb taevasse ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: “Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”

August Gailiti (1891-1960) romantilises tonaalsuses romaani tegevustik hargneb muust maailmast eraldatud hülgeküttide ja kalurite saarel eelmise sajandi algupoolel. Tegelaste lembetunnete ja elusaatuse eritlusele on taustaks saarerahva alalhoidlikud tavad ning karm olelusvõitlus.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, reisimärkmed.

Ja selleski peegelduvad kirjaniku kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.

Äärmuslikust lembelüürikast rämesatiirini ja olmepilani ulatuv ning aastakümneid hõlmav ülevaade

Teeneka lastekirjaniku novellikogu on ühtlasi tema debüüt uues žanris. Novelle ühendab omapärane, halastamatult siiras minategelane, kes avab inimloomuse varjupoolseid tahke.

August Gailiti (1891-1960) kodumaal kirjutatud, kuid 1945 emigratsioonis ilmunud romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu.

"Lohe hambad" on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1970. Romaan on Ristikivi ajalooliste romaanide sarja kahel ajapinnal romaanide triloogia teine osa.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

ajalooline noorsoojutt

Sisukord:

Jakob Mändmets – "Katkiraiutud kaljas"

August Mälk – "Meeste vahel"

August Mälk – "Kaugesõitja naine"

Eduard Männik – "Härraspäev"

August Jakobson – "Tuleviku nimel"

Eduard Männik – "Laeva tee"

Herman Sergo – "Roomassaarest Tallinna"

Juhan Smuul – ""Pühadekari" hukkumine"

Ülo Tuulik – "Öö"

Juhan Smuul – "Ookeani pale"

Aadu Hint – "Vaikne meri, laev ja linnud"

Richard Janno (1900-1942) kirjutas noorsoojutte, följetone, kriminaalromaane jm. Oma parimaks peetud romaanis "Metsmees" (1929) kujutab ta satiirilises plaanis omaaegset nn. hõimuliikumist. Filoloogiadoktor Rasmus toob Eestisse mordva nooruki Peedra Smirnovi, et kasvatada "metsmehest" mordva valgustustegelane. Kuid sisseelamine siinsesse tõusiklikku seltskonda kujuneb noormehele valuliseks.

"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.

Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang".

Sisukord:
- Lugu
- Sina 
- Tundmatusse linna
- Ei tea kust tulnu
- Pimedad ja kurdid taldrikud 
- Kunstniku trahvikviitungid
- Manöövrid 
- Hommik 
- Epigooni kodune ball 
- Kellega veedad sa jaaniöö? 
- Alevisse 
- Tundmatusse linna 
- Ralli
- Pžebotš 
- Retsensioon
- Näitleja 
- Mees, kes ei mahu kivile 
- Suvekool

Kolmanda osa tegevus haarab aastaid 1779-1783, s. o. perioodi, mil Hiiumaa rootslaste võitlus oma õiguste eest jõuab saatuslikku pöördepunkti: Katariina II 1781. aasta ukaasi alusel sunniti üle 1000 rootslase ümber asuma Dnepri alamjooksule. See sündmus koos oma eellooga ongi III raamatu teljeks.

Kogumik sisaldab novelle ja jutustusi, milles arutletakse elu olemuse ja mõtestamise teemadel. Läbi mitmesuguste argiste, dramaatiliste, inimlikult nukrate ja kummalistegi olukordade tõuseb esile elu kaunidus ja elamisväärsus.

Ballaadromaan käsitleb võõrsile sattunud noore munga põgenemist vangistusest, ta elu metsa- ja sooüksinduses, heitlusi iseenda ja vaenuliku ümbrusega. Tegevus toimub XVII sajandi algusaastate sõjast, katkust ja näljast laastatud Eestimaal, mil rahvus oli hävimise äärel ja iga inimene teise jaoks haruldus.

Nagu oma loomingus enamasti, nii käsitleb autor ka selles romaanis tänapäevaprobleeme. Peategelaseks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.

Karl Ristikivi (1912-1977) ajaloofilosoofilise sarja esimese triloogia (kroonikad) avateos viib lugeja 13. sajandi Euroopa rüütlisõdade keerisesse. Peategelane, viimane Hohenstaufen, järgib lüüasaamist ette teades meelekindlalt oma missiooni. Triloogia järgmised raamatud on "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud"

Romaani sündmustik algab Siberi laagri poole sõitvas tapirongis. Surev poliitvang teeb oma kaaslasele ettepaneku nimed ära vahetada: seeläbi saaks ellujääja, pikaks ajaks kinnimõistetud Verner Kivistik, palju varem vabadusse. Vahetus saabki teoks ja edasises ongi jälgitud Verner Kivistiku elu võõra nime all.