Eneseareng

Kas väljendad end viisil, mis teeb kuulajad ärevaks ja viib kaitseseisundisse? Millistel asjaoludel muutud reaktiivseks, hakkad nõu jagama ning vaimukaid remarke loopima? "Kuulamise kunst" selgitab, miks mängib kuulamine meie eludes sedavõrd olulist rolli. Enamik konflikte taandub samale hädale: inimesed ei kuula üksteist päriselt, ütleb nelikümmend viis aastat psühhoanalüütiku ja pereterapeudina tegutsenud Michael P. Nichols. Me ei kuule öeldut, sest miski rääkija sõnumis tabab õrna kohta, vallandades haavumistunde, ajades vihale või muutes meid kannatamatuks. Et saada paremaks kuulajaks ja oma suhted ümber mõtestada, tuleb õppida kontrollima päästikuid, mis ärevust tekitavad ning arusaamatusi ja konflikte põhjustavad. "Kuulamise kunst" selgitab: mis tekitab kuulajates kaitsereaktsiooni ja takistab neil väljendatut kuulmast; kuidas digitaalne kommunikatsioon põhjustab ärevust ning arusaamatusi; miks sind ei võeta kuulda isegi siis, kui sul on midagi olulist öelda; kuidas meie minevik tänast kuulamisoskust mõjutab; kuidas väljendada end suhetes, mida varjutab sügav teineteise mittemõistmine; kuidas kuulamisega ületada sotsiaalsed, kultuurilised ning poliitilised lõhed, kui sellised kõnelused tunduvad liialt isiklikud, ehk isegi ohtlikud. Iga peatüki lõpetavad ülesanded, millega anda oma kuulamisoskusele viimane vajalik lihv. Lisaks on autorid pikkinud raamatusse arutelusid kuulamisega seotud levinud kitsaskohtadest, mille otsa vanemad oma lastega suheldes tihti komistavad.

Vähesed õnnelikud on priid heidutavatest sõnumitest, mida oma peas lõputult kerida. Need mitte ainult ei lükka meid üle mõtlema, vaid takistavad saavutamast kõike seda, mille poole õhkame. Jon Acuffi raamat "Taustahelid" kaardistab oskused, mida vajad oma mõtete ümbersuunamiseks. Tihti kohtleme oma mõtteelu kui midagi, mille üle puudub meil igasugune kontroll, andmata endale sealjuures aru, et kui me ise oma mõtteid ei kontrolli, kontrollivad need meid. Mõttemustrid ehk taustahelid on sinu parimaks sõbraks, kui need võnguvad positiivsel lainepikkusel. Kui sinu päevad mööduvad katkiste taustahelide taktis, mis tagatipuks mängivad automaatselt, on mõtted sinu tigedaimad vaenlased. Kui kuulad ükskõik millist mõtet piisavalt pikalt, saab sellest sinu isikliku playlisti osa, ütleb Acuff. Sul on kindel taustaheli elu iga aspekti – karjääri, suhete, eesmärkide, vajaduste, võimaluste – kohta. Paraku ei jää muusika sellest veel seisma, kui sa ise ei loo, kureeri ega vali oma taustahelisid. Sa lihtsalt kuuled palju sellist, mis sulle ei meeldi. See on üks kalleimaid elamise viise, mis raiskab tohutult aega, loovust, produktiivsust ning potentsiaali. See on takerdumise tsunami, kinnitab Acuff. Kui oled kunagi vaaginud, kas on võimalik muuta oma mõtlemist ja koos sellega oma elu, on raamat "Taustahelid" just sulle.

Kuidas saada paremaks: tugevamaks, targemaks, kiiremaks, tervemaks? Kuidas jõuda tõelise vabaduseni? On ainult üks viis, kinnitab "Distsipliin võrdub vabadus" autor Jocko Willink: selleks on distsipliin. Eesmärkide saavutamine, takistuste ületamine ning kehaline ja vaimne areng ei juhtu iseenesest. See on välistatud, kui lased ülejala, valid otsetee, ütleb Willink, kelle edu juured viivad USA mereväe eriüksuseni SEAL, lahti kodeerituna SEa (meri), Air (õhk) ja Land (maa), kus ta tõusis jäägitu distsipliini ning sihikindluse najal Iraagi sõja enim autasustatud erioperatsioonide üksuse komandöriks. "Distsipliin on kõigi heade omaduste alustala. Igapäevaste soorituste tõukejõud. Alustala, mis aitab üle saada laiskusest ja letargiast ja ettekäänetest. Distsipliin nurjab lõputud ettekäänded, mis ütlevad: mitte täna, mitte praegu, mul on vaja puhata, ma teen seda homme," võtab Willink kokku distsipliini asendamatu rolli teel vabaduseni. Raamatuid, mis räägivad takistuste ületamisest, sellest, kuidas olla vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt nendeks valmis, on omajagu. Enamus neist jätavad aga tähelepanuta kõige olulisema komponendi: distsipliini. Willinki raamat on rõõmustav erand, käsitledes strateegiaid, millega oma nõrkusi ja hirme ületada, aga ka konkreetseid tehnikaid, mis tagavad parema füüsilise vormi ning une- ja toitumisharjumused. Sihiks vaid üks eesmärk: saavutada tõeline vabadus.

Kuulsuskultuur ja lakkamatud pildivood lõputult õnnelikest suunamudijatest annavad sulle lubaduse: kui oled edukas ja ajad kokku kuhjaga raha, saab sinust kõige õnnelikum inimene planeedil Maa, kirjutab Steven Bartlett oma bestselleris "Õnnelik seksikas miljonär". Bartlett, kelle askeldusi sotsiaalmeedias ja mujal jälgib üle 2 miljoni inimese, ütleb, et see lubadus on üks suur ja rasvane vale. Kümmekond aastat tagasi oli Bartlett 18-aastane ülikooli pooleli jätnud nooruk, kes näppas nurgapealsest poest toitu. Kõigest seitse aastat hiljem oli temast saanud börsiettevõtte asutaja ja tegevjuht. "Mul oli miljoneid pangas, miljoneid jälgijaid veebis, ma elasin New Yorgis ja reisisin maailmas kolm-­neli korda nädalas äriasjus ringi. Ma peatusin uhketes hotellides, sõitsin esimeses klassis ja sõin parimat toitu." Pealtnäha oli ta õnnelik seksikas miljonär. Ometi jõudis Bartlett jahmatava avastuseni: õnnelikkusest on asi kaugel. "Tegelikult eksisin ma õnnest mõeldes täielikult. Alles siis, kui ma sain kätte kõik selle, mis pidi mind minu arvates õnnelikuks tegema, sain ma aru nii mõnestki elu muutvast tõest õnne tegeliku olemuse kohta. Ma olin ohver. Ma olin tänapäevaste meedianarratiivide, ühismeedias levivate eksiarvamuste ja ühiskondlike tavade ohver," tunnistab Bartlett oma käänulisele teekonnale tagasi vaadates. Bartlett ütleb, et selle raamatu eesmärk on pigistada lugeja peast välja kogu sotsiaalse ajupesuga kaasnev möga ning asendada see praktiliste teaduslikult tõestatud tavatute ideedega, mis aitavad saavutada rahulolu, armastust ja edu, mida me kõik ju tegelikult pööraselt ihaldame ja otsime. Aafrikas, Botswana külas sündinud Steven Bartlett on maailma ühe mõjukaima ühismeediaettevõtte Social Chain rajaja. Kui Bartlett oma firma 27-aastaselt börsile viis, küündis selle turuväärtus peaaegu 200 miljoni naelani. Paljud peavad Stevenit üheks Euroopa kõige andekamaks nooreks ettevõtjaks ja mõtlejaks. Tema taskuhäälingust "The Diary Of A CEO" ("Tegevjuhi päevik") on saanud elustiili, äri ja mõtteviiside vallas üks kuulatuimaid Euroopas.

Oma bestselleris "12 elu mängureeglit" aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus "Teispool korda" esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. "Teispool korda" kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. "Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne." Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. "Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse." Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. "Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse." Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus "12 elu mängureeglit" rõhutanud. "Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm."

Miks tunnen end nii sandisti? Kuidas mõjutavad lapsepõlev, kool, kiusamine, ühiskonna ootused ning sotsiaalmeedia minu emotsionaalset heaolu – suhet iseenda ja teistega? Kuidas selle kõigega toime tulla? Kust leida abi, kui teraapia ja muud tugivormid on muutunud privileegiks või end ammendanud? On üks paganama hea põhjus, miks inimesed pole õnnelikud, ütleb kliiniline psühholoog dr Sophie Mort: meid pole lihtsalt kasvatatud endast aru saama. Juba lapsest saati on meil kästud näole manada vapper ilme, taustal kostmas: "Ole tubli!", "Ära tee välja!", "See on tühiasi!" Nii polegi meil kusagilt võtta tõhusaid toimetulekustrateegiaid, mille najal end kriisist läbi tõmmata, kui hädaolukord ootamatult uksele koputab. Me oleme justkui programmeeritud õnnetud olema. "Kui inimesed tulevad teraapiasse, esitavad nad mulle alati erinevaid versioone kolmest küsimusest: Kuidas ma siia jõudsin? Mis mind siin kinni hoiab? Ja kuidas edasi liikuda? See raamat on kirjutatud selleks, et aidata teil nendele küsimustele täpselt selles järjekorras vastata," ütleb dr Mort. Ta jagab lugejaga teadmisi, mida hoitakse tavaliselt teraapiakabinettide uste taga, akadeemilistes vestlustes ning tolmukorraga kaetud õpikutes. Raamatu esimene osa aitab mõista teekonda inimeseni, kes sa täna oled ning tunda ära elusündmusi, mis sind jätkuvalt muserdavad ja kursilt kõrvale kisuvad. Teine osa osutab sinu mustritele ning negatiivsetele tsüklitele, mis takistavad edasi liikuda. Raamatu viimane osa pakub aga teaduslikult tõestatud tehnikaid, mida kohe praktikasse panna. "Inimeseks olemise käsiraamat" on neile, kes huvituvad inimesest, psühholoogiast ja teraapiast. Neile, kelle jaoks pole teraapia kättesaadav, aga ka neile, kes on järjepidevalt sellesse oma aega ja raha panustanud. Neile, kes soovivad end lõpuni mõista ning neile, kellel pole kuhugi pöörduda, et oma kogemusi lahti mõtestada.

New York Timesi bestseller. Mida aeg edasi, seda kriitilisemaks muutub inimkonna võime ümber mõelda ja õpitut unustada, et turbulentses, pidevalt muutuvas maailmas hakkama saada. Iganenud veendumused aheldavad meid köidikusse ning lahenduseks ei ole aeglasem mõtlemine, vaid kiirem järelemõtlemine, kinnitab organisatsioonipsühholoog Adam Grant. Julgete ideede ja rangete tõendite abil uurib ta oma järjekordses menukis "Järelemõtlemise kunst", kuidas võtta omaks eksimise rõõmu. Enamik meist on uhked oma teadmiste ja asjatundlikkuse üle, jäädes neile vankumatult truuks. Osalt on selle põhjuseks kognitiivne laiskus, ütleb Grant: mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Naerame nende üle, kelle arvutis jookseb jätkuvalt Windows 95, hoides samas ise kramplikult kinni seisukohtadest, mille võtsime omaks aastal 1995. Me ei mõtle piisavalt tihti teadlaste kombel, toob Grant välja põhjuse, miks kipume jääma kinni mõttemustritesse, mis meid enam ei teeni. See tähendab rohkemat kui lihtsalt avatud meeltega reageerimist. See tähendab aktiivset avatust, mis suisa nõuab, et otsiksime põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab meil leida uusi lahendusi vanadele probleemidele ja tuletada meelde vanu lahendusi uutele. Tarkuse tunnuseks on teadmine, millal on aeg kõige kallimaks peetud tööriistad ja kõige armsamad osad oma identiteedist maha jätta. Ja kes oleks parem seda õpetama kui Adam Grant – mees, kelle geniaalsust on hinnatud sedavõrd kõrgelt, et ta on arvatud juhtimiskategoorias maailma kümne kõige mõjukama mõtleja hulka.

Kuigi viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme, et aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) mõista ja ravida, on teadmatus jätkuvalt suur. Paljud arvavad tänini, et tegemist on lastehaigusega, millest kasvatakse välja. Need, kes näivad olevat seda teinud, on lihtsalt õppinud häiret paremini kompenseerima.

ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla. ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma.

ATH-d puudutav teadmatus läheb maksma sõna otseses mõttes elusid. Valdkonna üks tippspetsialiste, psühholoog Russell Barkley, võtab ATH-ga seotud ohud kokku karmi statistikaga: kui suitsetamine vähendab eluiga 2,4 aastat, suhkruhaigus ja rasvumine paar aastat, kõrge kolesteroolitase 9 kuud, siis umbes kahel kolmandikul ATH all kannatajatel väheneb oodatav eluiga kuni 21 aastat. Ja seda mitte üksnes enesetappude ja erinevate sõltuvuste, vaid ka kuritegeliku elustiili tõttu: vanglad on täis diagnoosimata ATH-ga inimesi.

ATH võib olla lõputute kannatuste, aga ka andekuse ja loovuse allikas, kui vaid osata seda häiret taltsutada. Lisaks traditsioonilisele ravimikapile pakuvad hõlpu käitumise ja elustiiliga seotud strateegiad, kinnitavad raamatu autorid, ATH-diagnoosiga psühhiaatrid Edward Hallowell ja John Ratey, kes on aastatega kogutud teadmiste ja uurimistulemuste põhjal kirjutanud kahepeale kokku seitse raamatut.

Nende tipptasemel teadusuuringutele toetuv „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ keskendub ATH-aju mõistmisele, pakkudes konkreetseid strateegiaid ATH-lastele ning -täiskasvanutele, aga ka -kolleegidele ja -peredele, et minimeerida häirega kaasnevaid negatiivseid külgi ning maksimeerida üüratut potentsiaali ja eeliseid.

Järjekindel isiksus on väga töökas, täiust taotlev, sihikindel, pro­duktiivne, energiline, eesmärgikindel, piinlikult täpne ja teovõimas. Harilikult on niisuguse isiksuselaadiga inimesed enda vastu väga nõudlikud, mis puutub asjade elluviimisesse, moraali ja vastutusse. Nad kalduvad olema ambitsioonikad, aga mitte tingimata karjääriredelil tõusmise mõttes, mida ambitsioonikusega tavaliselt seos­tatakse. Järjekindlus võib viia nii kogude viisi luuletamise kui ka tippjuhiks pürgimiseni. Kas tundsite ennast selles kirjelduses ära? Kompulsiivsus on suure saavutusvajadusega inimese relv, mis tasakaalukal rakendamisel toob palju kasu ja toidab ambitsioone, ebaterve intensiivsuse korral aga pöördub tema enda vastu, põlistades jäika ja kontrollivat meelelaadi, mis omakorda hoiab teda pinges, toob kohustused ettepoole kõigest muust, lõhub inimsuhteid jne. Järjekindlus kui isikuomadus võib niisiis sama skaala eri otstes mõjutada teie elu äärmuslikel viisidel. Gary Trosclair aitab jõuda sügavama arusaamiseni sellest, mis üldse on järjekindel või kompulsiivne isiksus, kuidas selliseks kujunetakse ning mis kihtidest see koosneb. Selle raamatu abil õpite teadvustama oma lugu, seadma paremini prioriteete ning juhtima eluterveid muudatusi olulistes eluvaldkondades. Teadvustage oma mina osi, hoidke ohjad kindlalt käes ja võtke enda ülipüüdlikkusest maksimum.

Erinevalt lahenduste otsimisest näitame tülitsemisel üles erakordset nutikust, leiab Michael Brown: enne veel, kui väike inimene tähistab oma kaheksandat sünnipäeva, on ta pidanud oma lähedastega maha üle 89 000 tulise tüli. Uuringud kinnitavad sedagi, et kuni 90% konfliktidest ei jõua kunagi lahenduseni. Brown käib oma raamatus „Ma pole nõus“ välja värske vaatenurga, kuidas üha vihamas ühiskonnas teistega mõistlikult arutleda ning läbi rääkida. ÜRO arvutuste kohaselt kasvab maailma rahvaarv 2050. aastaks 10 miljardini. Rebimiseks ei lähe mitte ainult nappide ressursside pärast – ka meie ideed, veendumused, ideoloogiad hakkavad limiteeritud eetriaja nimel üha ägedamalt võistlema. Samas on saanud mõistest „kompromiss“ sõimusõna: tihti tembeldatakse äri- ja poliitikamaailmas kuldse kesktee otsijat ambitsioonituks nõrgukeseks. Raamat „Ma pole nõus“ kirjeldab metoodikat, mis võimaldab mis tahes tüliküsimuses või läbirääkimistel – võrdõiguslikkusest keskkonnakaitseni, palgatõusust ametikõrgenduseni, sooküsimustest geopoliitikani – oma arvamustele truuks jääda ning lahendustega edasi liikuda. Brown näitab organisatsioonikultuuri, aga ka suhteid – nii paari-, pere-, sõprus- kui ka kogukonnasuhteid – sootuks teises valguses.

Kuidas sul päriselt läheb? Su elus on kõik justkui hästi: tööl on kõik stabiilne, pere puudust ei kannata, tervis on enam-vähem korras. Miks sa siis tunned, et midagi oleks nagu ikkagi puudu? Mis hoiab sind tagasi end õnnelikuna tundmast? Midagi hullu pole ju juhtunud, mis elu pea peale pööraks…? Selles võibki asi olla. Kipume elu jooksul kogema väiksemaid traumasid, niinimetatud pisitraumasid – mikroagressioonid, gaasikeeramine, toksiline positiivsus, emotsionaalne pimedus jne –, millest igaüks jätab meile paratamatult jälje. Pisitraumade varjatud psühholoogilise mõju võime aga avastada alles aastaid hiljem, kui pinnale kerkivad kohanemismehhanismidest tingitud reaktsioonid, nagu näiteks kehv uni, ülesöömine, intensiivsed ärevushood teatud olukordades või hoopistükkis petturi sündroom, mis takistab meil oma saavutuste üle uhkust tundmast. Dr Meg Arroll on praktik. Koostöös klientidega on ta välja töötanud TTT-lähenemise: ¤teadvustamine – avasta sulle omane pisitraumade kooslus ja selle mõju ning haara oma elu üle kontroll; ¤tunnistamine – aktsepteeri need pisitraumad, et neil poleks enam kontrolli sinu elu üle; ¤tegutsemine – astu vajalikud sammud ihaldatud elu loomiseks. Kuna elu ei ole mitte sprint, vaid maraton, siis võta see raamat endale kaaslaseks ja hakka sammhaaval astuma. Võid üllatuda, millisel moel pakutud tööriistad sinu elu muuta võivad. Leia kontakt iseendaga ja asu taas oma elu peategelase positsioonile!

Trauma ei ole aga ainult sõjatrauma, vaid puudutab meid kõiki ja võib olla põhjustatud ka kõikvõimalikest füüsilise ja vaimse tervise probleemidest, suhete keerdkäikudest või näiteks vanadusest. Trauma kutsub esile pärssivaid muutusi soolestikus, piirab närvisüsteemi reguleeritavaid omadusi, nagu otsustusvõimet, enesekontrolli ja kaastunnet, kuhjab meid üle stressihormoonidega jne. Gordoni meetod aitab trauma ära tunda ja kaasuva bioloogilise ja psühholoogilise kahju ümber pöörata, selle asemel et traumanähte alla suruda. Eduka tervenemisteekonna tulemusel paraneb nii uni, meeleolu kui ka keha vastupanuvõime. Autor on lähenemisviisi kohta öelnud: „Kui saad teadlikuks sellest, mida oled õppinud ja kui kaugele jõudnud, hakkad austama seda, kes ja kuidas oled sa nüüd.“ Raamatus „Traumast vabaks“ antakse lugejale kätte tööriistad ‒ nagu meditatsioon, dialoog emotsioonidega, oskus loota, tasakaalus toitumine jne ‒, mille rakendamine võimaldab lugejal sammhaaval traumast terveneda ja iseendaga taas kontakti leida. Gordoni tööriistad on kõigile kättesaadavad, näpunäited hõlpsasti järgitavad ja juhised konkreetsed. Seejuures on igal sammul tunda autori kohalolu ja tuge, lisaks on inspiratsiooniks toodud rohkelt lugusid kohtumistest teiste tervenejatega. Doktor James S. Gordoni vaimu ja keha meditsiini keskuse (CMBM) meeskond on tema loodud eneseabiprogrammi sõja üleelanutega nii Ameerikas, Lähis-Idas, Aafrikas kui ka Balkani maades ligi 25 aastat praktiseerinud.

Kui tunned, et saboteerid tihti iseend ja kipud suhteid luues samadesse lõksudesse langema, võid leida abi Nicole LePera raamatust „Töö iseendaga“, mis annab tunnistust revolutsioonilisest lähenemisest vaimse, füüsilise ja spirituaalse heaolu saavutamisele. See on inimeses peituva jõu ammutamisele pühendunud liikumine, mille raames rajatakse omaenda heaolu argipraktika, lõhutakse vanu mustreid, tervenetakse minevikust ja luuakse oma teadlikku mina. Töö iseenda kallal annab jõudu muutuda inimeseks, kes oled sügaval sisimas alati olnud. See jutustab uue põneva loo, kus kehalised ja vaimsed sümptomid on sõnumid, mitte eluaegsed diagnoosid, mida pelgalt kontrolli all hoida. See lugu ulatub kroonilise valu, stressi, väsimuse, ärevuse, seedehäirete ja närvisüsteemi väärtalitluse juurteni, mida traditsiooniline lääne meditsiin on pikka aega kõrvale heitnud või suisa eiranud. See aitab selgitada, miks nii paljud tunnevad, et on elus takerdunud, teelt eksinud ega suhestu ümbritsevaga. See annab kätte praktilised tööriistad, mis aitavad luua uusi harjumusi, mõista teiste käitumist ja lasta lahti mõttest, et sinu väärtuse määrab keegi teine või mingi asi väljaspool sind. Kui päriselt iga päev enda kallal tööd teed, jõuab kord kätte ka aeg, mil vaatad peeglisse ja sinus tekib aukartus inimese ees, kes sulle vastu vaatab. Psühholoog dr Nicole LePera on üle 8,5 miljoni jälgijaga rahvusvahelise kogukonna The Holistic Psychologist eestvedaja. Tema teekond sai alguse taipamisega, et tööks iseenda kallal ei piisa vaid klassikalise psühholoogia vahenditest: et tõeliselt muutuda, traumaga toime tulla ja ärevusega seotud sümptomitest lõplikult lahti saada, avastas ta enda jaoks holistilise psühholoogia meetodid. Kombineeritult LePera hariduse ja senise praktikaga kliinilise psühholoogia vallas sai alguse uus metoodika, mis sobib kõigile, kes otsivad sügavamat kontakti iseendaga ja soovivad ellu tuua positiivseid muutusi.

Dan Ariely on Duke'i ülikooli psühholoogia ja käitumisökonoomika professor ning üle maailma tunnustatud juhtimismõtleja. Tema nüüdseks juba klassikaks kujunenud menuraamat "Irratsionaalne inimene" on Eesti lugejalegi tuttav. Oma uues raamatus uurib ta vastuolulisi jõude, mis ühelt poolt kihutavad meid petma ja teiselt poolt aus olema. Petmine ja ebaausus on meedia igapäevases huviorbiidis, alates korruptsioonist ja kõikvõimalikest petuskeemidest kuni kuulsuste abielurikkumisteni. See on inimolemuse lahutamatu osa. Tuginedes omaenda tööle ja teistele teaduslikele tulemustele paljastab Ariely – ausalt –, millised on selle üdini inimliku käitumise tagamaad.

Läbirääkimised teenivad kahte elutähtsat eesmärki – teabe kogumist ja käitumise mõjutamist. Ja nii lohisebki see tüütu varjuna pea igas suhtluses kaasas. Ilma igasuguse liialduseta võib öelda, et elu ongi üks lõputu läbirääkimiste jada – olgu teemaks karjäär, raha, maine või armuelu, kõigi nende saatus sõltub suuresti sellest, kui võimeka läbirääkijaga on tegu. Chris Vossil on õnnestunud "Unusta kompromissides" sõnadesse valada midagi sellist, mida varasemad eksperdid pole suutnud – kuidas mõjutada inimest tema alateadvuse kaudu. Kui senised tehnikad on rõhunud intellektuaalsele võimekusele, loogikale ning mõjusale argumenteerimisoskusele, siis Vossi ligi viieteist aasta pikkune praktika FBI pantvangiläbirääkijana kõneleb sootuks teist keelt. Nimelt räägib tema kogemus sellest, et me kõik oleme parajalt irratsionaalsed, impulsiivsed ning emotsioonidest juhinduvad loomad, mistõttu on etteaimamatus läbirääkimismängus ka kõige vahedamast mõistusest ja matemaatilisest loogikast vähe kasu. Vossi metoodika toimib, sest see on välja kasvanud aastate pikkusest kogemusest, mitte katselabori tulemustest. Võttes abiks rammusad näited elust enesest, demonstreerib ta ilmekalt, kuidas vastaspool emotsioonide, instinktide ning teadmiste abil kiirelt relvituks teha. Ja seda kõike suhet hoidval viisil. Selleks pakub ta välja viieastmelise mudeli, milles mängivad aktiivne kuulamine, empaatia, sideme loomine, mõjutamine ja soovitud muutus käitumises kandvat rolli. Mudeli eesmärgiks on suunata teist poolt nägema võit-võit lahendust olukorrale, tegema kompromisse, mõistma kasu pakutavas lahenduses jne. Lisaks selgitab Voss, milliseid sõnu kasutada, et hetkega läbirääkimiste kulgu muuta, milliste võtetega bluffija paljastada ning kuidas oma e-kirju nii sõnastada, et neid keegi enam ei ignoreeriks.

Greg McKeown seisab põhimõtte eest, et peaksime töö- ja eraelule lähenema minimalismist kantud lihtsusega. Raamatus „Essentsialism“ näitab ta, kuidas olla essentsialist, teisisõnu, kuidas leida üles tõeliselt oluline ning see esikohale seada. Ebaoluliste tegemiste ja kohustuste kihtide „mahakoorimine“ aitab meil tuua ellu lihtsust ja väärtust. Essentsialism kui elufilosoofia võiks kõnetada kõiki, kes ajavad elus taga tähendusrikkust ja rahuldust. Lihtne on kiire töö- ja elutempo all kaotada tasakaal ja sisemine motivatsioon, unustades üleüldse ära, miks me üht või teist asja teeme. McKeown julgustab lugejaid tegema valikuid ja seadma oma väärtushinnanguid, et edaspidi neile põhimõtetele ja eesmärkidele vastavalt ka tegutseda. Järgides essentsialistliku eluviisi lihtsaid ideid, leiate elus selguse, õpite seadma piire ning saavutate taas kontrolli oma vaimse ressursi üle. Essentsialism ei ole aga pelgalt järjekordne asi, mida oma pikka kohustuste to-do-listi lisada, vaid pigem miski, mida olla ja omaks võtta. Võite juba õige pea näha, et teete vähem, aga saavutate rohkem ning olete seejuures rahulolevam kui varem.

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

Lihtsasti kättesaadavast lõputust infohulgast võib saada koorem. Olles üle ujutatud videotest, taskuhäälingutest, raamatutest ja artiklitest, kulutame neile küll palju aega, ent enamasti ununeb kõik oluline veel enne, kui seda üleüldse käiku on võimalik lasta. Korjame üles meeletutes kogustes teavet, millega pole midagi peale hakata. Sisu võib küll olla meie jaoks pikas plaanis väärtuslik, ent raamatu autor Tiago Forte toob välja, et sageli tarbime seda sisu lihtsalt valel ajal. Et vajalikku teavet õigel ajal kasutada, tuleks omandada oskus luua teadmiste kogum, mida sobival hetkel lahti pakkida ja ellu rakendada. Kogutud tarkus on väärtuslik siis, kui seda on võimalik kriitilistel hetkedel n-ö välja võtta, et selle pinnalt parimaid võimalikke otsuseid langetada. Niinimetatud teise aju ehk teabe haldamise süsteemi loomiseks piisab üldistatult sellest, kui hakata infot enda jaoks üles märkima. Raamatus jagatakse ajatuid ja korduvalt läbi proovitud põhimõtteid, mille abil edu saavutada: „Need, kes õpivad tehnoloogiat kasutama ja oskavad hallata üha suuremaid infovooge, suudavad hakkama saada kõigega, millele nad keskenduvad. Need, kes aga otsustavad endistviisi toetuda ainult oma haprale inimajule, satuvad ülikiirelt muutuvas maailmas siiski järjest keerulisemasse seisu.“ Omandades õiged meetodid, avalduvad sinus seni märkamata jäänud tugevused ja oskused. On väga suur eelis teha palju rohkem märksa väiksema pingutuse, ajakulu ja stressiga. Sealjuures ei tuleks tehnoloogiat pidada inimkonna vaenlaseks, vaid inimaju võimendiks: võti seisneb vaid olulise alleshoidmises ja selle talletamises lihtsasti ligipääsetavasse kohta.

Kes lääneliku mõttemaailmaga vähegi kokku on puutunud, on ilmselt tuttav sellele iseloomuliku sooritusvajadusega. Keskendume aina järgmistele ja järgmistele saavutustele, peatumata vahepealsete edusammude mõtestamiseks. See võib loodetava õnne aga sootuks kättesaamatuks muuta ning panna õlgadele asjatu koorma: pidades silmas vaid eesmärke, tekitame iseenda ja ideaalide vahele ületamatu kuristiku. Selles kuristikus kisume alla oma enesekindlust ja arengut. Kuidas siis teha nii, et õnnest ei saaks taak? Mõtlemisstrateeg Dan Sullivani ja psühholoog Benjamin Hardy raamat „Kuristik ja kasu“ näitab, et mõtteviis annab meid ümbritsevale raami. Võti on võrrelda enda praegust eluhetke õige punktiga, teisisõnu mitte vaadata kramplikult edasi kauge, saavutamatuna tunduva ideaali suunas, vaid pigem tagasi, et märgata ja väärtustada väikeseid võite ning poolel teel tehtud samme. Kinni tuleks haarata kasust, sellest, mis on juba olemas. Positiivsus õpetab tänutunnet ja aukartust, annab ebaõnnestumistele tähenduse, sunnib vaatama sissepoole, et iseenda kallal pidevalt tööd teha ja aina õnnelikumana edasi liikuda. See on mõõduvõtt ainult iseendaga, autasuks kas kuristik või kasu. Tee oma esimesed sammud ja näed, kui kaugele jõuad.

Kas oled hädas viha, kahetsuse ja pahameelega? Kas tunned end emotsionaalselt kurnatuna, stressis ja valusate mälestuste tõttu heitunud? Kas hoiad kinni asjadest, mis muudavad sind õnnetuks? „Lahtilaskmise kunst“ annab tööriistakomplekti, mille najal aju ümber treenida, loobuda halbadest mõttemustrist ning saada üle emotsionaalsest ahastusest. Vähe on neid, kes julgevad väita: mind pole negatiivsed mõttemustrid ja emotsioonid kunagi kimbutanud. Jamaks kisub siis, kui need hakkavad räsima sinu suhteid, töörõõmu ning vaadet elule. Kui paljud sedalaadi raamatute autorid pühendavad tubli hulk lehekülgi inimpsühholoogia süvakäsitlusele, on Zahariades läinud märksa praktilisemat teed, vastates järgmistele küsimustele. ¤ Kuidas ära tunda, et on aeg lahti lasta? ¤ Miks on vaja õppida lahti laskma? ¤ Millest me kipume kinni hoidma? ¤ Miks me minevikku idealiseerime ja kuidas see sunnib meid klammerduma oleviku emotsionaalse valu külge? ¤ Miks on nii raske negatiivsetest mõtetest ja valusatest mälestustest lahti lasta? ¤ 21 nõuannet, kuidas lasta lahti ja liikuda eluga edasi. „Lahtilaskmise kunst“ aitab sul klammerdumisvaba mõtteviisi kujundada ja eluga edasi liikuda, sest elu läheb ju edasi ning sama peaksid tegema ka sina.

Jennifer Moss on läbipõlemise temaatikaga tegelenud aastaid; eriti laiaks paisus selle kõlapind aga 2020. aastal, kui tuli ilmsiks, et lisaks COVID-19le on ka vaimse tervise probleemid rahvusvahelise epideemia mõõtmed võtnud. Selgus, et väga suur osa elanikkonnast on kurnatud, tööst vaimselt eemaldunud ning nende tööjõudlus on vähenenud. Mure ei puuduta mitte üht-kaht eluala, vaid on valdkondadeülene. Kõik saab küll alguse töölt, aga kandub kiiresti edasi ka elu teistesse sfääridesse. Käes on aeg läbipõlemine ümber mõtestada ja sellele üdini organisatsioonilisele probleemile lahendusi otsida. Moss selgitab raamatus lähemalt, mis on läbipõlemise juurpõhjused, päästikud ja tagajärjed ning kuidas sellele tõhusalt vastu astuda. Üllataval kombel on kõik tingitud välistest teguritest ‒ kehvad kokkulepped ja süstemaatilised sotsiaalsed probleemid töökohal jne ‒ ja näiteks palju kiidetud enesehool ei ole õige tee läbipõlemise vältimiseks, vaid lisab töötaja nimekirja veel ühe soovimatu lisakohustuse. Samamoodi ei pruugi töötajal olla võimalik öelda rohkem „ei“, nagu sageli soovitatakse. Üksikisikule vastutuse panemise asemel on abiks hoopis töötajate heaollu panustamine: ettevõtlushügieeni korrastamine, motivaatorite leidmine, kommunikatsiooni parandamine, turvatunde leidmine ja empaatiline juhtimine. Autor pakub nii töötajatele kui ka nende juhtidele välja tehnikaid ja praktilisi harjutusi, kuidas ületöötamist ära tunda ja ennetada, eluterve ja toetava töökeskkonnani jõuda ning seeläbi iseend ja oma tööd paremini mõtestada ja väärtustada.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.

Me elame maailmas, mis üle kõige väärtustab andekust. Kipume kiitma võimekaid koolis, loomulikult osavaid spordis ja imelapsi muusikas. Kui me aga imetleme neid, kellel on algusest peale parem stardipositsioon olnud, vaatame samas mööda edusammudest, milleks me ise võimelised oleme. Alahindame õpitavate oskuste ja teadmiste ulatust ning seda, kui kaugele on võimalik nende toel jõuda. Paremaks saamises võib igaüks paremaks saada. Kui aga sobiv võimalus uksele ei koputa, pangem see uks ise püsti. Organisatsioonipsühholoog Adam Grantist on saanud rahvusvaheline fenomen: tema raamatud, taskuhäälingud ja TED-i kõned on üle maailma inspireerinud miljoneid inimesi nende enesearenguteekonnal. Granti teedrajavad uurimused on paljuski kujundanud seda, kuidas mõtestada taolisi teemasid nagu motivatsioon, heldus, loovus ja potentsiaal.

Tehnoloogia aheldab meid töö külge nutitelefonide ja produktiivsusrakenduste, nagu Slacki ja Teamsi abil ning enamik töötajatest loeb nutitelefonis regulaarselt oma e-kirju; telefon on meil aga alati kaasas, seda ka õhtul pärast tööpäeva lõppu ja puhkusel. Kaugtöö populaarsuse kasv tähendab, et töö ja eraelu ei ole enam teineteisest eraldatud ning piir kodu ja töö vahel on hägune. Niisugune on meie uus töösõltuvust soosiv töömaailm; oleme tööga aina tihedamalt kokku seotud, tööpäevad on märkamatult veninud üha pikemaks ning läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. See läheb aga nii organisatsioonidele kui ka töötajatele kalliks maksma. Pealegi on purustatud müüt, et töösõltlased saavad rohkem tööd tehtud. Töösõltuvus ei pruugi üldse väljenduda töötundide arvus. See on kõhus keerav tunne, mis ütleb sulle, et sa ei tohi puhata, et sa peaksid kogu aeg töötama.

Töösõltuvus tähendab ka süütunnet ja ärevust, mis teki­vad siis, kui sa parasjagu ei tööta. Isegi siis, kui sa füüsiliselt tööd ei tee, mõtled pidevalt e-kirjale, mille peaksid ära saatma, juurdled ees ootava tööprojekti üle või ketrad üha uuesti peas midagi, mis päeval tööl juhtus. See tähendab elu pidevas hirmus, et sa jääd millestki ilma – staatusest, rahast või tööst endast, kui sa tööd ei tee. Töösõltuvus ei mõjuta mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu lähedasi – peret, kolleege, sõpru –, niisiis tuleb probleemiga tegeleda.

Malissa Clark käsitleb raamatus töösõltuvust laiemalt: ühest küljest aitab ta sul endas ja teistes ära tunda töösõltuvuse märke, kuid peale selle pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas aidata organisatsioonidel muutuda, hoolimata sellest, kas sa ise oled töösõltlane. Millised on ohumärgid, et sinu alluv või ülemus on töösõltlane? Mida ettevõtted valesti teevad? Mida nad õigesti teevad? Kas sinu organisatsioon toetab heaolu soodustavaid algatusi – sageli pari­mate kavatsustega –, kuid saadab samas töötajatele välja segaseid signaale selle kohta, mida asutuses väärtustatakse ja premeeritakse?

Raamat "Alati tööpostil" pakub innustust astuda samme tervislikuma töökultuuri suunas nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasandil. On aeg hakata arutlema, milline peaks olema uus ideaalne töötaja või milline on ideaalne töökoht. Organisatsioon võib olla üliedukas, väärtustades nii tulemuslikkust kui ka töötajate tervist ja heaolu.

Kas oled mõnes lähedases ära tundnud nartsissisti? Näiteks võib tal olla mõni järgmistest omadustest (aga mitte ainult):

• pideva positiivse tähelepanu ja tagasiside vajadus
• enesekesksus ja omakasupüüdlikkus
• sügavalt juurdunud ebakindlus, mida kompenseeritakse üleoleku, alavääristamise või teiste arvustamisega
• ärevus
• tunne või usk, et ollakse eriline
• siira empaatia puudumine
• eksimuste eest vastutuse võtmise vältimine
• ülepakutud enesetähtsustamine
• suutmatus sõlmida ja hoida pikaajalisi ja tähendusrikkaid suhteid
• sõltuvused ja probleemid liialdamisega
• manipuleerimine suhetes
• vaenulik või agressiivne käitumine, probleemid viha ja raevu kontrollimisega

Kui jah, siis tea: nartsissist ei ole vaimselt terve. See ei ole sinu süü, et ta seda ei ole, ja – see on oluline! – tema ravimine ei ole sinu vastutus. Sina ei ole tema hulluarst. Nartsissismile lihtsalt ei ole ravi. Nartsissistlikust väärkohtlemisest ja kaassõltuvusest on siiski võimalik taastuda ja selleks on olemas vahendid ning sinu taastumine ja areng on sinu vastutus.

Raamat küll tutvustab nartsissismi, aga ei keskendu nartsissistile, vaid nihutab tähelepanu tagasi sinule ja su taastumisele. Psühholoog ja traumaterapeut dr Sarah Davies on taastumisteekonna ise läbi teinud ja oskab sind varustada tehnikatega, mille abil nartsissisti võluväe alt pääseda, saada selgeks, kuidas end kaitsta ja edaspidi nartsissistliku väärkohtlemise negatiivset mõju vältida. Taastumine algab siis, kui suunad tähelepanu tagasi endale: õpi, kuidas endaga armastav, toetav, kaastundlik ja leebe suhe luua.

Öeldakse, et mõni inimene ujub vastuvoolu. Kaudselt vihjab see klišee aga, et kõik ülejäänud lähevad vooluga kaasa. See on ebamugav tõsiasi. Meil kästakse juba varasest east alates mitte tüli tekitada, püüda kohaneda, ilma et see näiks pingutatuna. Meid hakkavad määratlema uskumused, mis pole meie enda omad. Avastame end sissetallatud radadelt, mis pole kunagi olnud meie omad. Järgime juhiseid inimestelt, kes meid ei tunne ega tea, kuhu minna tahame. Värvime kontuurpilte, mille on joonistanud keegi teine. Selle tagajärjel muutume omaenda elus kõrvaltegelaseks ja satume sõltuvusse reaalsusest, millest tahame põgeneda.

Hind, mida maksame selles maailmas elamise eest, on enda reetmine ja sideme kaotamine enda sisemise geeniusega. Teis on tohutu hulk kasutamata tarkust. Te koosnete igast läbi elatud kogemusest, igast kuuldud loost, igast inimesest, kes olete olnud, igast loetud raamatust, igast tehtud veast, igast killust oma imeilusast sassis inimlikust eksistentsist. Kõik see teeb teist teie: tohutu aarde, mis ootab avastamist. Kõik see tarkus on peidetud maskide taha, mida kannate, rollide alla, mida mängite, ja aastakümnetepikkuse sotsiaalse tingimise alla, mis on õpetanud teid mõtlema nagu teie õpetajad, mõtlema nagu teie vanemad, mõtlema nagu teie hõim, mõtlema nagu mõjuisikud ja arvamusliidrid – mõtlema nagu ükskõik kes, aga mitte teie ise.

Meid on õpetatud iseseisvaid mõtlejaid kartma. Kui panna inimesed oma peaga mõtlema, pole teada, kuhu nad lähevad. See raamat on nende jaoks, kes soovivad jätta universumisse oma jälje. See on praktiline raamat ebapraktilistele inimestele, mis annab vajalikud tööriistad, et üles ärgata ja ennast leida ning avastada meloodiad, mida saate elu sümfoonias mängida vaid teie. Heitke kõrvale see, mis teid ei teeni, et saaksite avastada oma tuuma.

Raamatu autor Ozan Varol on ise läbi teinud mitu murrangulist elumuutust ja kannapööret – Türgist USAsse kolimine, karjääripöörded astrofüüsikust juuraprofessorini ja juuraprofessorist täiskohaga kirjanikuks – ning teab, millest räägib.

Amy Edmondson, Harvard Business Schooli juhtimisprofessor, maailma mõjukaim organisatsioonipsühholoog ja menuki „The Fearless Organization“ autor, käsitleb oma teises psühholoogilise turvalisuse teemalises raamatus ebaõnnestumisi: vigade tegemist, nende märkamist, tunnistamist ja neist õppimist.
Idee sellest, et organisatsioonid ja üksikisikud peaksid oma vigadest õppima, pole midagi uut. Ometi ei suuda enamik meist ebaõnnestumises peituvaid väärtuslikke õppetunde omaks võtta. Kuna vead kipuvad meis piinlikkust tekitama, on läbipõrumist kerge üldse mitte tunnistada või näpuga kellegi teise peale näidata. Mis veelgi hullem, nende harjumuste tõttu hakkame vältima ambitsioonikaid eesmärke või väljakutseid. Selle tulemusel laseme käest lugematuid võimalusi midagi õppida ja uusi oskusi omandada. Inimpsühholoogia, ühiskonna mõju ja institutsionaalsete hüvede koosmõjus sünnib hukutav kombinatsioon, mis muudab eduka põrumise oskuse äraõppimise tükk maad keerulisemaks, kui see olema peaks.

Et olla meisterlik vigadest õppija, tuleb selgeks saada, kuidas läbimõeldult toimetada, ebaõnnestumisi liigitada ja igat sorti nurjumistest väärtuslikke tarkuseteri välja sõeluda. Põrumised, mis on küll soovimatud, ent millest võib teadmisi ammutada, ongi õiget sorti vead. Nendest tuleb kümne küünega kinni hoida, sest just taoline intelligentne ebaõnnestumine toodab avastusi: uute ravimite leiutamine, äärmusliku ärimudeli käivitamine, uuendusliku toote väljatöötamine või klientide reaktsioonide katsetamine täiesti uuel turul.

Edmondson näitab, kuidas viia ebaproduktiivne põrumine miinimumini, et samas väärtustada inimlikku eksimist ja maksimeerida vigadest saadavat kasu. Kui muuta oma suhtumist läbikukkumistesse ja taoline mõtteviis ka organisatsioonikultuuri tasandil omaks võtta, tärkab innovatsioon ja hakkab juhtuma suuri asju.

Financial Times kuulutas Edmondsoni raamatu „Õiget sorti viga“ 2023. aasta parimaks äriraamatuks.

Amy Edmondson, maailmas tunnustatud psühholoogilise turvalisuse ekspert, avab oma viimases raamatus „Õiget sorti viga“ uue viisi, kuidas mõelda ja rääkida vigadest. Ta kutsub meid loobuma äärmustest – kas iga hinna eest ebaõnnestumise vältimisest või põru tihti ja kiiresti mõtteviisist – ning juhib tähelepanu sellele, kuidas targalt läbimõeldud vead võivad olla kasvu ja innovatsiooni aluseks.

Raamatus käsitleb Edmondson, kuidas meeskonna psühholoogiline turvalisus loob keskkonna, kus vigasid ja nendest rääkimist ei peeta häbiväärseks, vaid neid nähakse kui vajalikku osa õppimisest ja edust. Läbi rohkete näidete näitab ta, kuidas intelligentselt juhitud vead aitavad arendada nii isiklikku kui ka kollektiivset tarkust.

Raamat pakub praktilisi tööriistu ja lugusid eri eluvaldkondadest – ärimaailmast, ajaloost ja isiklikust elust – et inspireerida lugejaid asendama häbi ja süüdistamine uudishimu ja isikliku kasvuga. Raamat avab lugejatele võimaluse näha ebaõnnestumist täiesti uue nurga alt – kui võimast õppetundi, mis aitab liikuda innovatsiooni ja tulemusliku organisatsioonikultuuri poole.

Liina Kadari
Coach, organisatsioonipsühholoog

Neuroteadlane Richard J. Davidson on 30-aastase teadustöö tulemusena leidnud, et igaühel meist on oma emotsionaalne stiil, mille moodustavad säilenõtkuse, hoiaku, sotsiaalse vaistu, eneseteadlikkuse, kontekstitundlikkuse ja tähelepanelikkuse mõõde. See, kuhu me nende kuue mõõtme pidevskaaladel asetume, määrab meie emotsionaalse sõrmejälje. Mõni inimene toibub tagasilöökidest väga kiiresti, teine jääb kauaks põdema. Mõni tunnetab teisi nii sügavalt, et näib, nagu oleks ta selgeltnägija, teine ei oska vastu võtta kõige ilmsemaidki vihjeid. Mõni näeb ikka asja helget poolt, samal ajal kui teine kannatab depressiooni all. Davidson on avastanud, et emotsionaalne stiil põhineb suures osas igaühe aju eriomastel toimimismehhanismidel ja neid on vaimse treeningu abil võimalik soovitud suunas mõjutada. See, kui teravalt ja kui positiivselt või negatiivselt me maailma tajume, on meie enda teha. Raamat pakub meile võimalust ennast ja teisi paremini mõista ‒ ja elada tähendusrikkamat elu. Richard Davidson on Daniel Golemani ja Daniel Kahnemani kõrval tänapäeva tunnustatumaid psühholoogiateadlasi. Ajakiri Time valis ta 2006. aastal maailma 100 kõige mõjukama inimese hulka. "Kui suurtes piirides saab inimene ise suunata oma tundeid? Kui palju saab muuta oma seisundit iseenda tahtmise ja otsusega? Kui kiiresti ja mil määral oleme võimelised sekkuma oma spontaanselt tekkinud emotsiooni? Kas tõesti teadvelolekut ja meeleselgust harjutades saame muuta aju ainevahetust nii, et mõned soovitud seisundid muutuvad püsivaks? Nendele igiuutele küsimustele vastab see raamat tõsiteadusliku püüdlikkusega. Richard Davidson kuulub nende teadlaste hulka, kes usuvad, et tundetarkus (EQ) on õpitav ja kinnipüütav aju arvutipiltidesse, ent siiski mõistavad meie teadvuse salapärast lõputut mitmetähenduslikkust." Mare Pork, Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor.

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.

Käsiraamat on mõeldud naistele, kel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), ning ka nendele inimestele, kes neid toetavad ja armastavad. ATH on eluaegne neurokäitumuslik geneetiline sündroom, mis tekitab ajus strukturaalsed, keemilised, kommunikatiivsed ja erutuslikud muutused, mis oma¬korda mõjutavad aju niinimetatud täidesaatvaid funktsioone. ATH on küll ajupõhine erinevus, mis ei kao ära, kuid samas pole see surmaotsus. Kui sa oled ATH-naine, siis on sul võimalik elada õnnelikku, tervet ja täisväärtuslikku elu – ning sa hakkadki seda elama! Raamatu autorid jagavad mõtteid, millest on nende arvates abi. Kõigi sammudega saad kaasa liikuda töövihiku enesepeegeldusülesandeid täites. Kõige lõpus mõistad loodetavasti, et sa ei pea näima neurotüüpiline ega oma "puudujääke" kompenseerima, takistama endal rõõmu tundmast või kõigega üksi hakkama saama. Täisväärtuslik elu sünnib siis, kui me püüdleme asjade poole, mis meid sisemiselt tõeliselt sütitavad. Kuidas oleks sellise mõttega: sa ei pea ennast korda saama, et elama hakata, end hästi tunda ja maailmale näidata, kes sa oled. Sul on praegu ja igavesti ATH ja sa pead sellega leppima – isegi kui sa seda alati teha ei tahaks, sest nii lihtsalt on. See ei defineeri sind, vaid kirjeldab lihtsalt sinu aju eripära. Täpselt samamoodi nagu sa pead radikaalselt leppima ATHga elamise tõsiasjadega, on sul võimalus valida näha asju uuest perspektiivist ning leppida sellega kaasnevate tõsiasjadega. "Meie raamatu pealkiri on "Radikaalne käsiraamat ATH-naistele", et rõhutada lihtsat, ent radikaalset ideed, et enda muutmise ja parandamise asemel võiks ATH-naine hoopis õppida olema tema ise. Meie raamat ei ole radikaalne see pärast, et me tutvustaksime siin mingeid ebatavalisi ravistrateegiaid, ravimtaimi või dieete; samuti ei heida me kõrvale tõhusaid tavapäraseid ravimeetmeid, mida ATHga kaasnevate ajupõhiste probleemide puhul kasutatakse. Olgu ära öeldud, et see raamat ei ole ravimite ega ravistrateegiate vastu. Meie raamat on ATHst. Tegelikult sugugi mitte täielikult ja ainult ATHst. See räägib palju enamast. Käsiraamatu eesmärk on aidata sul saada selleks, kes sa tegelikult oled, ja ennast väärtustada – koos oma raskuste ja kõige muuga. Just seetõttu rõhutame oma lähenemises ajude erinevusi ning teame, et ATH-naiste aitamine on uskumatult nüansirikas ja keerukas." – Sari Solden ja Michelle Frank

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane

Wall Street Journali bestseller. Tihti üritame toppida nelinurkseid pulki ümmargustesse aukudesse, et säilitada illusioon tihedast suhtest meie otsuste ja tulemuste vahel. Kui aga võtta otsuseid panustena, õnnestub meil tüüpilisi otsustamise lõkse vältida, ratsionaalsemalt õppida ning emotsioonid protsessist võimalikult lahus hoida. Kui mõelda viimase aasta parimale ning halvimale otsusele, siis suure tõenäosusega leidis parim aset enne head ja halvim enne halba tulemust. Lähenedes tulemustele tagant ettepoole, oleme vastuvõtlikud mitmetele kognitiivsetele lõksudele. Kui läheneda aga panustes mõtlemise nurga alt, parandab see otsuste langetamist, kuna aitab: eraldada tulemuse kvaliteeti otsuste kvaliteedist; õppida strateegiaid, et tulevikku kaardistada; olla vähem reaktiivne otsustaja; värvata minevikust ja tulevikust iseendid, et langetada vähem emotsionaalseid otsuseid. Psühholoogia doktorikraadiga Annie Duke tegeles üle kahekümne aasta professionaalse pokkerimänguga. Aastaks 2012, mil ta professionaalse pokkeriga lõpparve tegi, oli ta taskusse pistnud üle nelja miljoni dollari auhinnaraha ning võidud World Series of Poker (WSOP), WSOPi tšempionide ja NBC National Heads-Up Championship turniiridel. Tema "Panustes mõtlemine" võtab haaravalt kokku pokkerilaua taga saadud õppetunnid ning tänavatarkused ja mida on teadusel selle kõige kohta öelda.

Mis on õigupoolest gaasikeeramine ehk sohutamine? Eestikeelne termin pole veel ehk nii levinud kui selle ingliskeelne vaste gaslighting, mis viitab psühholoogilisele manipulatsioonile ja emotsionaalsele kuritarvitamisele. Kõlab juba tuttavamalt? Kas olete kuulnud kedagi endale ütlevat: Ma pole seda kunagi väitnud, ilmselt mäletad midagi valesti. Sa oled lihtsalt liiga tundlik, muud midagi. Ära reageeri üle. Kust sa seda kõike võtad? Sa mõtled asju välja. Kui jah, tuleks kaaluda, kas tegemist võib olla varjatud emotsionaalse vägivallaga. Gaasikeeramise puhul üritab usaldatud kaaslane teis põhjustada kõhklusi, õhutada ebakindlust ja tekitada segadust. Inimese reaalsustajuga manipuleerimisel võivad olla tõsisemadki tagajärjed kui füüsilisel vägivallal. Dr Robin Stern on nähtust uurinud juba kolm aastakümmet, näidates sohutamise mõju sellest puudutatud inimeste eludele. Ebatervetes suhetes tekitab gaasikeeramine palju valu ja segadust; isegi kui manipuleeritu saab aru, millega tegu, on tihtipeale raske leida õigeid tööriistu olukorrast väljumiseks. „Maatasa manipuleeritud“ on teie suunajuht sellel teel. Autor seletab põhjalikult lahti psühholoogilised põhjused, miks üleüldse gaasikeeramisega kaasa minnakse, aitab paika panna konkreetse tegevusplaani, harjutada enesekaastunnet ja leida tegevusi, mis toetaks keha ja vaimu eest hoolitsemist pärast gaasi kinnikeeramist. Raamatus esitatakse küsimusi, mille üle reflekteerida, et tunda ära ohumärgid ja gaasikeeraja tüübid oma isiklikes suhetes, samuti on toodud harjutused vaidlustest eemaldumiseks ja eneseanalüüsiks. Emotsionaalne vägivald ei ole paratamatus; leidke taas oma prioriteedid ja määrake ise rada, mida mööda astute.

Kas taimravi toimib? Kas see on ohutu? On seda üldse uuritud? Milliste haiguste puhul on mõistlik asendada medikamendid ravimtaimedega? Raamat „Taimravi vaimsele tervisele“ selgitab, mida kujutab endast taimravi; millised on looduslike abivahendite ja medikamentide võlud ja valud; millised ravimtaimed aitavad ärevuse, depressiooni ning teiste vaimse tervisega seotud murede korral. Elame maailmas, kus iga haiguse vastu on tablett. Kui see osutubki võluvitsaks, ei tohiks ravimid oma soovimatute kõrvalmõjude tõttu – näiteks antidepressante seostatakse kaalutõusu ja seksuaalhäiretega, rahusteid kurnatuse ja keskendumisraskustega jne – olla kunagi ainus lahendus aju ja vaimuga seotud probleemidele, leiab üle kahekümneaastase kogemusega psühhiaater Lillian Somner. Paljudest ravimitest võib tekkida ka sõltuvus. Taimravi toob seevastu leevendust, mis on küll õrnem, ent tihti tõhusam ning vähemate kõrvalmõjudega kui tabletid. Igal ravimtaimel on oma kindel toime ning et sellest tervisele tulu tõuseks, on vaja omajagu teadmisi ja kogemusi. Raamat „Taimravi vaimsele tervisele“ seda ka pakub, lisaks loodusravi põnevale ajaloole ja tänapäeva teadusuuringute tutvustamisele. Raamat on abiks kõigile, kes on hädas oma vaimse tervisega ning soovivad teada, milliseid lahendusi on peale tablettide veel olemas. Samuti psühhiaatritele ning teistele tervishoiu spetsialistidele, kes on huvitatud alternatiividest, mida ravimtaimed tavapärastele medikamentidele pakuvad. Dr Lillian Somner on psühhiaater ja osteopaat. Oma patsientide ravimisel kasutab ta kõiki meetodeid: medikamente, funktsionaalset meditsiini, elustiili muudatusi, SPECT-i pilte ja sobivaid protokolle ning muidugi ka ravimtaimi.

Pidev pingutamine, võrdlemine, võitlemine, alustamine ja katkestamine – need truud "sõbrad", mis meil tüütu une kombel tihti kannul tatsuvad. Alati saab ju teha rohkem, olla rohkem, omada rohkem. Lendad aga jõuga peale ning rapsid teha kõike korraga. Suhtumine "võta suurelt ette" võib viia küll fantastiliste tulemusteni, kuid seda vaid korraks. Stress, läbipõlemine ja meeleheide on aga garanteetritud ka juhul, kui oodatud tulemust ei tule. Ruineeriv, kas pole!? Aju toimimisele, otsuste langetamisele, harjumuste ja käitumise kujundamisele spetsialiseerunud Robyn Conley Downs väidab, et elada saab ka teisiti. Ta on oma isiklike läbielamiste ning teadusuuringute põhjal kokku pannud positiivsel psühholoogial, inimarengul, teadvelolekul ja neuroteadusel põhineva paketi, mis võtab sihikule need igapäevased harjumused ning rutiinid, mis meid tegelikult ei teeni. Kuigi tegemist on jõuliste muutusteni viiva käsitlusega, mille najal end seni stressirohkest päevast ilma ühegi kriimuta läbi navigeerida, on protsess ise kõike muud kui äärmuslik. Erakordselt praktiline, tervemõistuslik ja läbinisti tõhus, on see loodud andma tulemusi päriselus mitte paberil, ilma et see tooks kaasa põhjendamatuid kannatusi ning loobumisi. Downsi mõtteviisi ja meetodi sünergiliselt toimiv kombinatsioon viib sind uute jätkusuutlike harjumuste, paremate valikute, püsivate tulemuste ning sind igal hetkel saatva hea enesetundeni.

"See üks asi" on USA bestsellerite nimekirjades olnud enam kui 350 korral, sh on see olnud Wall Street Journali, NewYork Timesi ja USA Today nimekirjas esimesel kohal. "Üks asi" on võitnud 12 raamatuauhinda, see on tõlgitud 30 keelde ning hääletatud Goodreadsi kõigi aegade 100 parima äriraamatu hulka. "Kui ajad taga kaht jänest korraga, siis ei saa sa kumbagi kätte" – vene vanasõna Mis on üks asi, mille tegemine teeks kõik muu lihtsamaks või tarbetuks? Kui tahate midagi hästi teha, siis tuleb tegutseda väikselt. Kui kitsendate fookust nii palju kui võimalik, siis vaatab teile vastu ainult üks asi. Ja see ongi õige. Väikselt tegutsemine tähendab, et jätate kõrvale kõik, mida võiksite teha, ja teete seda, mida peate tegema. Tihti arvatakse, et edu saavutamine on keeruline ja ajamahukas. Selle tulemusel võetakse ette liiga palju ja saavutatakse liiga vähe. Aja jooksul loobutakse unistustest ja lepitakse vähemaga. Väikselt tegutsemine on lihtne lähenemine ning see toimib alati, igal pool ja kõige puhul. Miks? Sest sellel on ainult üks eesmärk – viia sihile. "Ole nagu postmark – kleebi ennast ühe asja külge, kuni jõuad kohale" – Josh Billings"

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller.

Kui mentorid keskenduvad jutustamisele, siis coach´id keeravad oma käised üles ega pelga käsi mustaks teha. Nad mitte ainult ei usu sinu potentsiaali, vaid aitavad seda ka realiseerida. Nad seisavad peegel käes sinu ees, et nüri järjekindlusega hämaramaid nurki päevavalgele tuua. Sest vaid nii saab võtta vastutust oma valupunktide lahendamise eest.

Legendaarne coach ning tippjuht Bill Campbell on olnud paljudele see peegliga mees. Ta on aidanud maailma kõige edukamatel ettevõtjatel genereerida üle triljoni dollari. Ta töötas käsikäes Steve Jobsiga, et tõsta Apple pankroti veerelt kõrgustesse, millest võis vaid unistada, ning Larry Page'i, Sergey Brini ja Eric Schmidtiga, et luua pentsikust idufirmast maailma üks kõige väärtuslikumaid ettevõtteid – Google.

Ta oli coach'iks Intuiti endisele tegevjuhile Brad Smithile, eBay endisele tegevjuhile John Donahoe'le, kunagisele USA asepresidendile Al Gore'ile, Twitterit juhtinud Dick Costolole, Columbia ülikooli presidendile Lee C. Bollingerile, Google'i tegevjuhile Sundar Pichaile, endisele Stanfordi ülikooli presidendile John Hennessy'le, Facebooki operatsioonide juhile Sheryl Sandbergile jne jne. Ainuüksi selle mõõdupuu järgi oli Bill võimsaim juhtivtöötajate coach, keda maailm on kunagi näinud.

Raamat „Triljoni dollari coach“ toob lugejani legendaarse juhtimistreeneri tarkused, muu hulgas:

1. Kuidas meeskondi luua?
2. Kuidas tekitada usaldust?
3. Kuidas tabada juhtimisoskuste üksikasju alates üks-ühele kohtumistest kuni probleemsete töötajate kohtlemiseni?
4. Nii ootamatuna kui see ka ei kõla, kuidas muuta armastuse toomine töökohta aktsepteeritavaks?

Campbell oli veendunud, et edu pandiks saab olla vaid ülitugev meeskond, selle naelaks aga aruka ning hooliva juhendaja rolli kandev juht. „Triljoni dollari coach“ on võimas teejuht, mis aitab teisi toetada ning nende parimaid omadusi esile tõsta. Et olla hea juht, pead olema suurepärane coach.

Stress on küll loomulik ja vajalik, motiveerides meid tegutsema ning tuletades meelde, kui on taas aeg akusid laadida, kuid sel mündil on ka teine pool. Nimelt peab meie aju stressiks kõike, mis viib keha tasakaalust välja. Olgu tegu füüsilise, psühholoogilise, emotsionaalse, tõelise või väljamõeldud ohuga, tulemus on ikka sama – käivitub tugev füsioloogiline stressireaktsioon, mille eesmärgiks on probleem lahendada, kohaneda ja ellu jääda. Stressist tingitud negatiivsed emotsioonid tekitavad meie ajus justkui lühise – kõrgemad intellektuaalsed mõttekäigud taanduvad ning maad võtab käitumine, mis on kaugel konstruktiivsusest. See võib avalduda näiteks arutu muretsemise, madala enesehinnangu või vigase immuunsüsteemina, mis ei suuda piisavalt antikehi toota. Kuid see ei pea sugugi nii olema, kui vaid õppida ära stressi teisiti suhtuma. Nimelt on meditsiinidoktor Selhub veendunud, et inimene saab ise valida, kas ta laseb end stressil kontrollida ja nõrgestada. Ta pakub välja konkreetseid tööriistu, mis aitavad ärrituse põhjustele jälile jõuda ning neist vabaneda. Selhub selgitab, kuidas isiklik tugiraamistik luua, sisemine tasakaal ja rõõm taastada ning seeläbi end tugevamana tunda. Ta aitab mõista stressireakstooni ja negatiivsete emotsioonide tausta ning leida üles neid sütitavad sisemised päästikud. Selhub näitab veenvalt, et ka kõige pimedamast kuristikust on võimalik taas end välja aidata.

Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist Clarissa Pinkola Estés Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses Clarissa Pinkola Estés: "Selle raamatu pealkiri on Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad." Elina Naan soovitab: "Raamat, mille võiksid läbi töötada nii mehed, kui naised. Ürgsetest instinktidest on tänapäeval ja tulevikus aina enam kasu, et sel planeedil ellu jääda. See on austusavaldus elule ja loodule ‒ kõik on üks."