Sisaldab neli jutustust Põhja-Rootsi tundraasukate elust ja romaani «Ekspeditsioon», mille tegevus toimub Aafrikas XIX sajandi lõpus.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Romaan jutustab saksa rändmuusikute elust. Mathes on harjunud oma viiuliga ringi rändama ühest külast teise. Ta ei mõista oma sõpra Franzi, kes loobus rändurielust ja abiellus. Nii ongi ta teel sõbra juurde, et vaadata, kuidas Franz elab oma pere keskel.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.