Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.