Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.

 

Väliseestlasest kirjaniku Peeter Lindsaare sulest ilmunud kuuikromaanide sarja teine raamat. Läbivaks teemaks on Eesti sõjaväe eluolu 20ndate lõpul ja 30ndate algupoolel. Romaani peategelasteks on sõjaväkke võetud vastsed nekrutid.

Sõdurikastike käe otsas, astus Hugo hommikul kogunemiskoha poole. Seal oli hulk samaseid sõdurikastikestega noormehi.

 

Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.

Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev.

 

Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.

 

„Aga kust te võtate viissada tuhat?“ küsis Balaganov üsna vaikselt. „Ükspuha kust,“ vastas Ostap. „Ainult näidake mulle rikast inimest ja ma võtan talt raha ära.“ 
„Kuidas? Kas kavatsete tappa?“ küsis Balaganov veelgi vaiksema häälega ja heitis pilgu naaberlaudadele, kus arbaatovlased tervituseks veiniklaase tõstsid. 
„Teate mis,“ ütles Ostap, „teil poleks tarvis olnud alla kirjutada niinimetatud Suhharevo konventsioonile. See vaimne pingutus on teie närvid nähtavasti segi ajanud. Te lähete otse silme all järjest rumalamaks. Pidage meeles, Ostap Bender ei ole kunagi kedagi tapnud. Teda tapeti – see leidis aset. Kuid ise on ta seaduse ees puhas. Ma ei ole muidugi ingel. Mul ei ole tiibu, kuid ma austan Kriminaalkoodeksit. See on minu nõrkus.“

 

Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna „vene“, märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust.

Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.

 

Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

Inimesed, kelle ülesanne oli sind lapsena armastada, ei pidanud su vajadusi millekski. Ükskõik kui palju sa püüdsid oma vanematele meele järele olla, kasvasid ometi üles tundega, et sind ei kuulda ega nähta. Enda soovide väljaütlemine on kogu elu sulle raskusi valmistanud ja nii oled teiste vajadused enda omadest alati ettepoole seadnud. Sa oled kogenud emotsionaalset vägivalda, sind on hüljatud, su lapsepõlv on olnud täis segadust, valu ja üksindust. Kõlab tuttavalt?

Võib-olla oled sa endaga juba palju tööd teinud – käinud teraapias, osalenud kursustel ja lugenud läbi kõik eneseabiraamatud, mis vähegi trükivalgust on näinud, kuid see kõik pole aidanud sul end enesekindlamalt tunda ja oma sisemist kriitikut vaigistada. Aga milline võiks su elu olla siis, kui sa usud endasse ja seisad oma vajaduste eest? Kui sa lõpetad lootmise, et teised peaksid muutuma, ja oled selle asemel valmis vaeva nägema, et luua endale oma unistuste elu? Mis tunne see küll olla võiks?

Traumaterapeut ja nõustaja Laura K. Connell aitab sul mõista ja tervendada mineviku hingehaavu, teha lõpp enese süüdistamisele ning töötada välja harjumused, mis sind teenivad ja su südant rõõmustavad.

Tuntud Briti koomiku ja kirjaniku David Baddieli meelelahutusliku romaani "Unetus" (Time for Bed) peategelaseks on hilistes 20ndates unetuse all piinlev Gabriel Jacoby, kes ise nimetab ennast igavlevate feministide unelmaks. Noore mehe elu täidavad pornofilmid, hirm komplikatsioonide ees seksuaalelus, jalgpall, teise järgu Ameerika filmid ja ulguma ajav kirg ei kellegi muu kui oma õnnelikus abielus oleva venna naise vastu. Ja mehele, kes väidab, et tema erootilisi eelistusi on kujundanud peamiselt porno, on see iseäranis keeruline olukord, tõepoolest. Seda enam, et ka kõik muu tundub nihu minevat: vend surub tööd peale, ema nõuab pruuti, korterikaaslane läheb hulluks, mängu ilmub vennanaise õde... Suhete koomilises sasipuntras otsustab peategelane lihtsalt aega surnuks lüüa ja leppida külmalt teadmisega, et õnnelikuks ei saa ta ilmselt kunagi.

Armas lugeja, poeesia valib ise oma kuulaja ja nägija. Kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad. Nii ta sünnib oma ausas vahetus hetkes, kus on kerkimas nälg vaimutoidu järele, tõugates end täidet otsima ja seda eelkõige iseenda seest. õige magus vili ilmutab end, kui julged päriselt tunnistada kõike nii, nagu ta on. See on avastamise, tervenemise ja muutumise protsess. Aus olemine on üks suuremaid kunste ning oluline väljendusoskus ja kui need kaks omavahel kokku saavad, olles aus poeesia, algab teekond läbi enda hinge teiste hingedeni. Soovin sulle avatud südamega rännakut läbi sõnamaastike, mille äratundmistes võiksime kohtuda, et koos üle ilmaruumi avarduda. Pühendan selle raamatu oma kallile perele, kes on mulle alati toeks olnud ja keda ma lõputult armastan. – Angeelia Pedaja

Teosest „Kehale meeldib tõde” leiab lugeja arvukatel teemadel kirjutatud mõtisklusi, mille teljeks ja üldläbivaks jooneks on suhtumine, et keskendumine üksnes ravimitele, mis suuremalt jaolt on kogu Lääne teaduspõhise meditsiini vundament, ei ole mõistlik lahendus. Selle asemel, et vankumatult vaid ravimitööstust usaldada, peaksime endalt küsima, miks me ei võiks pöörata pilku lihtsalt tervemate elukommete poole ja küsida endilt, kas alternatiivmeditsiin ikka on alati „koll”, kellest tuleb igal juhul hoiduda, või saaksime sealt mõndagi kasulikku üle võtta? Sageli on meis endis peituv jõud suurem, kui arvame: õppigem seda ära tundma ja oma tervise heaks tööle panema...

Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi Tartu osakonna XX ja XXI teadusliku sessiooni ettekandeid

"Jooned" räägib loo sellest, kuidas vanaisa surma üle kurvastav poiss reageerib juhtunule sundmõtete ja -tegudega. Ootamatult näeb ta kõikjal jooni – hoovis tänavakivide vahel, kõigi uste all lävepakkudel, voodi kohal laes. Igal pool. Mida teha, kui sa näed kõikjal jooni ja sa ei saa sellest kellegagi rääkida?

...1973. aasta 19. detsembril jätsid terroristid maha keldri, kust oli juba läbi kaevatud viimse võimaluseni lõhkeaineid täistopitud tunnel. Pärast seda ilmusid sinna "sõbraliku" riigi saatkonna töötajad, kes paigutasid tunnelisse täiendavalt kaks tankitõrjemiini ja elektrondetonaatori. Järgmisel päeval panid lõhkemehhanismi tööle üheaegselt kaks gruppi - terroristid ja ühe Hispaania - "sõbraliku" lääneriigi töötajad!

Lääne eritalituste endise agendi raamat kergitab saladuskatet kulissidetaguselt võitluselt, mis pärast Teist maailmasõda on kulgenud kapitalismileeri võimueliidi hulgas maailmavalitsemise pärast. Kirjeldatakse vabamüürlaste, nn. Bilderbergeri Klubi ja Kolmepoolse Komisjoni tegevust, mõju, mida need imperialismi "ajutrustid" avaldavad lääneriikide valitsuste poliitikale. Paljastatakse terrorismi, poliitiliste skandaalide ja korruptsiooni lätteid.

Kas oled kunagi pidanud käibemaksuvaidluses taganema, sest ei tea, kuidas kohus võiks otsustada?

Euroopa Kohtu praktika määrab, kuidas käibemaksureegleid tõlgendatakse – ka Eestis. Aga kellel on aega lugeda keerulisi kohtulahendeid, mis avaldatakse võõrkeeles ja jõuavad meie praktikasse vahel isegi aastase viitajaga?

Raamat „Käibemaks praktikas“ teeb sinu töö lihtsamaks. Maksuekspert Tõnis Elling on koondanud kaante vahele viimaste aastate kõige olulisemad käibemaksu kohtulahendid, tõlkinud need arusaadavasse keelde ja selgitab põhjalikult, kuidas need mõjutavad just Eesti ettevõtteid.

Raamatust leiad:

• Praktilised kommentaarid iga kohtuotsuse juurde – mida see ettevõtja ja raamatupidaja jaoks tähendab.
• Temaatilise struktuuri – leiad kiiresti vastuse konkreetsele küsimusele.
• Eestikeelse analüüsi keeruliste maksunüansside kohta, mis tõlkes võib kaduma minna.

Hoia end kursis käibemaksu praktika ja muutustega, sest sellel on mõju ettevõtlusele ja majandusele tervikuna.

Jens Stoltenberg kirjeldab ausalt ja avameelselt dramaatilist aastakümmet NATO peasekretärina.

Kui Jens Stoltenberg 2014. aastal NATO peasekretärina ametisse astus, oli maailm juba muutuste kursil. Järgnevat aastakümmet iseloomustasid sõda, diplomaatilised kriisid ja meie kõigi julgeolekut mõjutanud otsused.

Raamat viib lugeja suletud uste taha, võimaldades heita pilk sellele, kuidas maailma võimsaim sõjaline liit kriisidega tegeleb. Stoltenberg kirjeldab, mida kujutab endast töö NATO koos hoidmisel, hõlmates kesksete teemadena sõda Ukrainas, NATO väljumist Afganistanist, suhet Venemaa ja Hiinaga ning koostööd riigipeadega, nagu Angela Merkel, Donald Trump ja Volodõmõr Zelenskõi.

See raamat ei räägi erisustest. Siinne on jutustus ühtsusest, sõprusest ja sellest, kuidas NATO on ikka tähtis. Lahkarvamusi ja dilemmasid kajastades näitab Stoltenberg, et just avatus on kokkuhoidmise säilitamise ja tulevastegi katsumuste seljatamise pant.

„Minu vahikord” annab ainulaadse sissevaate diplomaatiakunsti ja karmidesse valikutesse, mida tuleb teha maailma rahu nimel.

Jens Stoltenberg (snd 1959) on Norra poliitik ja majandusteadlane. Norra Töölispartei poliitikuna on ta olnud kahel korral (aastatel 2000–2001 ja 2005–2013) Norra peaminister ning aastatel 2014–2024, mis oli julgeolekupoliitiliselt katsumusrohke aeg, NATO peasekretär. Stoltenberg sai tuntuks pragmaatilise lähenemise ja diplomaatilise võimekusega, ent eelkõige kui NATO-sisene sillaehitaja eri maailmade vahel.

Kaur Riismaa romaani „Väsinud valguse teooria” aines on Eesti lähiajalugu. See algab 1997. aasta kuumal börsisuvel ja lõpeb 2020. aasta aprillis koroona ajal. Romaan pakub vastuseid küsimusele, mismoodi meie ajaloo erinevad kriisid, võidud ja kaotused on vorminud kolme eri põlvkonna väärtushinnanguid, elukvaliteeti ja mentaliteeti.

Kaur Riismaa (snd 1986) on avaldanud kümme luulekogu ja seitse romaani, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume. Mitmepalgelises loomingus on tema põhiteemasid suure ajaloo ja psühholoogilise aja põimumine inimese argipäevas. Riismaa on pälvinud tähelepanu ja tunnustust nii kodus kui kaugemal. Luulekogud „Merimetsa” ning „Teekond päeva lõppu” pälvisid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Romaan „Väike Ferdinand” oli Euroopa Liidu kirjanduspreemia nominent. 2015. aastal võitis Riismaa kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, 2025. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. 2025. aastal pälvis Kaur Riismaa võistlustöö „Kuidas me tapsime püha” esikoha ka Eesti Kultuurkapitali esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat”.

„Hästi ajastut tabav romaan kõigile, kes mäletavad, ja neilegi, kes ealiste iseärasuste tõttu ise mäletada ei saa. Käimaminek võtab aega, ent väljumine ei pruugi üldse õnnestuda! Tahe pilk ühe põlvkonna mõne võimaliku eluloo sisse.” – Karl-Martin Sinijärv, ajakirjanik ja luuletaja

„Aferistid ja aatemehed, ellujääjad ja allavandujad, pätid ja pühakud – me tunneme nad ära, need on inimesed meie seast. Lugejal on võimalus valida endale peategelane vastavalt oma soole, põlvkonnale ja meelelaadile. Omaette saavutus on, kui usutavalt ja empaatiliselt suudab Riismaa maainimesi kujutada.” – Mari Niitra, kirjandusuurija ja Juhan Liivi muuseumi juhataja

Mitte kaugel Rumeenia piirist asub tilluke nimeta küla, kus nimeta poiss päevast päeva jälgib ja talletab oma pere katsumusi. Nagu enamik külaelanikke, elab ka tema pere talumatus puuduses, kuid lisaks on nemad tõrjutud, kuna isa on juudi päritolu ja ema päritoluperekond tembeldatud kulakuteks, kel olid liiga soojad suhted fašistliku Horthy režiimiga. Lapselikust siirusest kantud tähelepanekud vahelduvad erinevate jutustajahäältega: purjus isa sõimuvalingute, ema lootusetuse, tahumatu tädi valimatult väljapaisatud nilbuste ja vanavanemate kohati lüüriliste lugudega. See ei ole üksnes ühe perekonna lugu, vaid kirjeldab Ungari psüühilisi ja füüsilisi traumasid maailmasõdade tagajärjel. Väga realistliku ja kohati naturalistliku romaani aines põhineb suurel määral kirjaniku mälestustel oma lapsepõlvest. Szilárd Borbély (1964–2014) oli režiimivahetusjärgse Ungari üks olulisemaid autoreid, kelle tekstid mõtestavad traumat, mälu ja kaotust.

Eelkõige on raamat mõeldud noorele aednikule, kes rajab oma esimest kasvuhoonet. Kuid ka kogenud kasvuhooneomanik leiab siit palju kasullikku. Autor õpetab kasvuhoonet rajama ja kasvatama põhilisi kasvuhoonetaimi seemnest alates. Raamat on abiks ka ettekasvatatud taimede valimisel turul või aiandis, nende istutamisel ja hooldamisel. Kõige põhjalikumalt on juttu tomatist ja kurgist. Nende kõrvale soovitab autor teisi köögivilju, nagu paprika, juur- ja aedseller, baklažaan jne.

 

„Süda” jutustab üliõpilasest minategelase suu läbi loo noore inimese eneseotsingutest ja tema kummalisest suhtest jõudeelu elava härrasmehega, keda ta kutsub Õpetajaks. Oma mentorit paremini tundma õppides tekib tal küsimus, miks nii erudeeritud mees on end ühiskonnast isoleerinud ning kaotanud usu inimkonda. Ühel päeval selgub, et Õpetaja käib iga kuu kalmistul ja tal näib olevat sünge minevikusaladus, mida ta ei soovi noormehega jagada, ent lubab kunagi hiljem oma minevikust rääkida. Pärast ülikooli lõpetamist sõidab noormees vanematekoju, kuid pikk suvepuhkus kodukohas ei kujune selliseks, nagu ta oli lootnud. Ta isal on surmahaigus, aga päranduse jagamisest ei räägita, vaid perekond survestab teda kohe tööd otsima. Südamevalu ja hingeliste heitluste küüsis vaevlev noormees saab Õpetajalt kirja, mis sunnib teda isa surivoodi juurest lahkuma, et kiiresti naasta pealinna. Rongis süveneb ta Õpetaja pihtimusse, mis kergitab katet mentori süngelt minevikult.

 

Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani modernistliku kirjanduse suurkuju. Kirjanikutee alguses (romaanid „Mina olen kass”, „Rohupadi” ja „Noorsand”) eksperimenteeris Sōseki koomilise ja poeetilise elemendi ühendamisega, kuid hilisemas loomingus käsitles üha sügavamalt teemasid, mis on aktuaalsed ka täna: inimese sisemine konflikt suurte ühiskondlike muutuste keerises, võõrandumine ja eneseisolatsioon, moraalsed valikud. Sōseki kõige tähtsamaks romaaniks peetud „Süda” (1914) räägib just sellistest südameasjadest, mis vaevavad inimesi ka sada aastat hiljem.

See raamat on sulle abiks sammude seadmisel looduses ja oma fotograafiaoskuste arendamisel. Millist tehnikat kasutada, kuidas luua huvitavaid kompositsioone ning märgata paremini pildistamisvalgust? Millal ja kuhu minna ning kuidas loodust võimalikult vähe häirida? Need kõik on teemad, millele peab iga loodusfotograaf, ükspuha kui kogenud, ikka ja jälle mõtlema.

Raamat sobib kõigile, kes tunnevad armastust looduse ja fotograafia vastu, olgu pildistamise vahendiks telefon või profikaamera. Mõne peatüki sügavam mõõde eeldab rohkem kogemust ja paremat tehnikat, mõni on aga selline, mis sobib alustavale telefoniga pildistajale.

Iga lehepaar hõlmab fotot, teooriat, pildi kirjeldust ja tehnilisi andmeid. Iga teema puhul keskendutakse kolmele kõige olulisemale küsimusele: mis, miks ja kuidas.

„„Kuidas pildistada loodust” sündis järjena populaarsele fotoõpikule „Kuidas pildistada inimesi”, mis ilmus 2020. aastal. Portreed on tänaseni minu peamine töö, aga tasakaaluks inimeste pildistamisele on alati olnud kõrval ka loodus. Esimene minu tehtud foto oligi loodusest ning peaaegu igal vabal hetkel leiab mind ka nüüd kaameraga metsas uitamast, olgu see kodune Eesti, Amazonase vihmamets või kõik, mis jääb nende vahele.” – Kaupo Kikkas